Postitused

LUGEMISSOOVITUS:

Margus Tabor: haiget saamise kartus teeb taltsamaks

Kujutis
Kalev Lilleorg jäädvustas Margus Tabori Kassari kadakate keskel – suvi 2016 Kui teaksime juba ette, et meie lapsepõlve lood ühel päeval täiskasvanuna leiva lauale tooks, kas elaksime siis seda aega kuidagi teisit? Ilmselt mitte, sest elu ju välja ei mõtle. Tagant järele õpetlikumaks võib kogetu kirjutada ometi, ent seegi vajab kogemust ning ehk ka ühe põlvkonna manalateed. Kuid lapsepõlve lugude üles tähendamine ning kasvõi õhtujutuks pere pisematele rääkimine pole sugugi mitte kehva plaan.  Nii on Margus Tabor saanud pea kogu oma täiskasvanu elu lihvida jutustamisoskust. Meie vestluse käigus saabki kiiresti selgeks, et mehe räägitud mamma lugude publikumenu pole lihtsalt juhus - sedavõrd muhevärvika sõnakuue tema elulised juhtumised saavad. Saatuse tahtel sünnib kogu see lugu Hiiumaal, ühes väikeses külas, ümber laste kilked ja tihe sebimine. “Olgu need või võõradki, aga mulle meeldib selline kodune sagimine. Eks seegi ole aja märk, et kord on su kodu üks üm

Merle Palmiste armastuse ja surma vahel

Kujutis
Merle Palmiste (intervjuu tegemise hetkel 37) suved mööduvad nagu mustlasel – ratastel, mööda Eestit tuuritades. Näitlejatari jaoks on ses rändurielus palju romantikat ja vabadust. Kuid ka üksindust ja nukrust. Mõnikord vaatab Merle mustlase kombel kaartidega tulevikku. Kuid ainult enese tarbeks.  Mustlase elu on Merlele alati tundunud hästi põnev ja mingil moel hingelähedane, kuid reaalsuses saab nii elada pigem nooruses. “Siis ei ole veel peret ega kohustusi ning saab vabalt rännata, ikka kohe üle riigipiiride. Nüüd on see ju võimalik – minna selleks, et välismaalt praktikat saada. Minu ajal olid piirid kinni, muidu oleksin ma kindlasti läinud,” on Merle veendunud.“Tegelikult mulle meeldib kujutleda end vaba ja rändava mustlase rolli. Mu suved on tänu tööle tõesti üks suur rändamine ja samas ka vabadus – nagu mustlasel,” mõtiskleb Merle. “Mäletan lapsepõlvest mängufilmi “Mustlaslaager läheb taevasse” ning mulle jäi meelde, et nad hoiavad väga ühte. Ehkki nende elu on pidev võitlus,

Mihkel Raud: teen nüüd kõik, et kauem elada!

Kujutis
Tiit Blaat pildistas Mihklit muusikapoes Stanford Music Mihkel Raud pole ammu enam pelgalt muusik, vaid omanimeline toode, kelle menuk „Musta pori näkku” anti äsja välja ka Soomes ja kelle Von Krahli teatris mängitud näidendit „Järgmine voor” tunnustati hiljuti nii Permis kui ka New Yorgis. Ja see on asjaga süvitsi tegelejate arvateski kõva sõna. Lõppev aasta läheb Mihkli eluloos kirja erilisena. Ka isiklikus plaanis, sest intervjuule saabub ta pooleaastase tütre Mirjami ja abikaasa Liina arvelt näpistatud ajast. Kui Mihklil oleks juukseid, oleksid need tänaseks juba hallid. Aga isegi siis usuks suur osa eestlasi, et see halli peaga vana on absoluutse ülbuse võrdkuju. Mihkel ei kavatsegi kellegi arvamust muuta, ehkki järgneva vestluse ajal pole ülbikust jälgegi. On hoopis ehe ja vahetu nautleja, kes tunnistab, et temagi oskab tõsiselt põdeda. Näiteks reedeti, kui neljapäevaõhtune „Kolmeraudne” pole läinud just nii, nagu maksimalistist saatejuht on soovinud. Ja ärevust tunneb vasktorude

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Kujutis
Tallinnas Jaani kirikus on sel hommikul külm, kuid õuest tulijale on siin küllaga sooja ja tuulevarju. 12 000-liikmelise koguduse õpetaja   Jaan Tammsalu annab käärkambris lahkelt kätt ja ütleb, et siin katuse all on ta lihtsalt Jaan ning sobib sinatadagi. Avatud oleku ja äärmiselt laia silmaringiga mehe jutt aga jätab vaid ühe võimaluse: lugupidavalt eesnime kasutades teietada. Jaani käed värisevad märgatavalt juba neljandast eluaastast, sest kilpnäärmega pole kõik korras. Kuid just tänu haigusele ei jõudnudki ta   Afganistani   sõtta ja valis vaimuliku tee. Valikute ja kuulumiste tõttu aga on ta täna see, kellena teda tuntakse: end vabamüürlaseks tunnistanud Tammsalu mõistsid avalikult hukka mitukümmend kirikutegelast.   Ehitajaks õppinud Jaan räägib armastusega oma kirikust ja paekivisammastest ning tõdeb, et jumal on kaval, sest valmistab meid kogu aeg tulevaks ette. Ent kuidas ometi võis see mees salaseltsiga suhted sõlmida? Miks talle kirikust ei piisanud? Mi