Marko Kaljuveer: hingerahu on kõik, mida ma soovin

Armastatud spordiajakirjaniku elus kestab aeg, millesarnast ei sooviks isegi kõige vihatumale vaenlasele. Kõigest otsesõnu rääkida on veel liiga raske. 
Marko Kaljuveer on läbi-lõhki Tallinna poiss, kes oma koduväljakuks kitsamas plaanis peab kesklinna seda ala, kus on ridamisi muinsuskaitse või muidu kaitse all olevaid objekte. Nagu näiteks kunagi tänavaehituse tõttu tähelepanu keskpunkti sattunud hõlmikpuu Süda tänava alguses.
Sealsamas hõlmikpuu all me Markoga kohtumegi. Puudekallistajaks ta end ei pea, ehkki Otepää energiasambast on temagi jõudu saanud. Ütleb hoopis, et näeb ka oma praeguse kodu aknast, kui tervist ja elujõudu andvaks peetud puu kevadel lehte läheb ja sügisel oma südamekujulisi lehti langetab. „Aga näe, selle puu taga laiuval parkimisplatsil seisis kord mu vanaisa kodumaja. Teelaiendusega koos võeti maja juppideks lahti ja viidi Rocca al Maresse kuhugi hoiule. Ent siis juhtus nii, et kõik need palgid varastati ära – järele jäi vaid mälestus,” lausub Kaljuveer. 
Lõppev aasta on Marko Kaljuveeri jaoks liialdamata elu raskemaid. Kuid nende kuude sisse on mahtunud ka ülevaid hetki – jalgpalli MMi teleõigused, emotsionaalsed ülekanded ja Marko poja Sveni suurepärane golfisuvi, mis päädis rahvusvahelise tippvõistlusega Kuressaares septembri keskpaigas. „Sven tegi siis oma elu parimad tulemused, olles aastakokkuvõttes Eesti edetabelis paremuselt kolmas ja viimaste võistluste kokkuvõttes parim eestlane (üldarvestuses kuues - toim.),” sõnab uhke isa naeratades ja jääb siis vait. Lahkuv aasta sunnib Markot paljust rääkima minevikus, ka Svenist. 
Kaljuveeri lokkis juustes on palju sädelevat halli või tuleb see tänu mustale baretile paremini esile. Ent märkamata ei jää ka Marko lai naeratus ja üdini positiivne olek. „Ma tahtsin ju kunagi näitlejaks saada ja mul olid ikka väga head eeskujud. Neist ühte, legendaarset Salme Reeki, pean ma suisa oma vaimseks vanaemaks, temalt õppisin palju, näiteks kõnetehnikat ja temaga koos arutasin läbi ka otsuse telemajja spordikommentaatoriks minna,” alustab Kaljuveer ja kutsub meid fotograafiga seepeale kaema oma päris lapsepõlvekodu, mõnisada meetrit eemal asuvat muinsuskaitsemärgisega maja. 
„Need ongi minu kodu aknad... Ja see trepp – siit ma üles-alla jooksin. Ja selle maja välisukse vahele jäi mu väike sõrm. Näe, siiani kõver, sest luu murdus, aga ega siis arsti juurde ju mindud. Nii ta kinni kasvas,” muheleb Kaljuveer, istub pehkinud pingile ja kougib lehehunnikust paar plekilist õuna. „Parimad õunad olid selles õues ja mu esimene korvirõngas. Ja mu ema, temalt olen saanud nii palju, ka oma tõmmu välimuse. Igas mõttes ilus inimene, kes kasvatas mind üksi ja kogu hingest, nagu ainsat poega kasvatatakse,” meenutab Kaljuveer ja kaob murdosa sekundiks mälestustesse. 
On hingede aeg, esimene lumi pole veel porri külmunud roopaid siluma sadanud. Kõik on paljas ja must. „See on liiga ränk,” lausub Marko taas vaikselt ja teeb ettepaneku rääkida elust, tööst, jalgpallist ja golfist ning sellest, kuidas ta on täitnud oma lapsepõlveunistused saada korraga nii meremeheks kui ka näitlejaks. 

Te saite äsja 50-aastaseks. Pool elu on ees – nii öeldakse. Kuidas te ise end tunnete? 
Ega ma selle ütlemisega väga nõus ei ole küll. Pool elu on ikka elatud. Aga kui siit edasi mõelda, siis loodan, et mu elu viljakamad aastad on tõesti alles ees ja siit see sõit alles lahti läheb. Sest mul on võtta kogemusi, tahtmist ja energiat – kõik on ju olemas, kasuta ainult. Vanuses ma probleemi näe, peamine on ju alati pealehakkamine. 
Kasvõi sünnipäeva pidamine – enamik ERR-i sporditoimetusest käis mul külas, aitäh neile selle eest. Istusime hommikul poole viieni, oli tore rääkida ja nii paljut meenutada. 

Kui juubelit murranguks pidada, siis millise tarkusega edasi minna? 
Tuleb elada praeguses hetkes, lihtsalt elada ja nii olen ma nüüd otsustanud. Olen nüüdseks elu kõiki värve kogenud ja tean, kui raske on, kui mõtled ainult negatiivseid mõtteid. Siis manitsen ennast, et ära mõtle üle. Nii pole mõistlik. Pealegi, kõik pinged leiavad meid elus nagunii üles. Armasta siis ennast! Aga pean tunnistama, et ega ma hästi ei oska. Pean rohkem harjutama, leebemat suhtumist enesesse, säästma end perele, neile, kes on mu ümber. 

Teie töö üks osa on olnud punktide lugemine. Milline teie enese elu skoor on? 
Seda oskavad ehk paremini teised hinnata. Fakt on, et olen pidevalt endast midagi ära andnud, ja 24 aastat teletööd ei ole niisama, vaid ikka meeletult pikk aeg, kuhu mahub ka 14 aastat [ETV ja hiljem ERR-i] sporditoimetuse juhtimist. Ja seda kõike pidevalt muutuvas elukeskkonnas, nagu Eesti seda on kõik need aastad olnud. 
Täna saan ma sellest kõigest minevikus rääkida, kuid ma saan rääkida, sest mul on, millest. Mulle meeldis mu töö, meeletult. Pidevalt midagi toimus, sündmustekeeris on parim keskkond elamiseks. No mõtle ise, hakata toimetuse juhiks pärast legendaarset Toomas Uba (1943–2000) ja kohe algas Sydney OM – mul oli tõestamist ja tegemist kohe algusest peale, nii ei olnud aega mõeldagi, et kas ja kuidas hakkama saan. 

Ma lihtsalt pean küsima nüüd ühe kuulujutu kohta, mis ringles telemajas kunagi ammu: nimelt sahistati, et Kaljuveer on Uba poeg ja sai seetõttu sporditoimetusse tööle ning hiljem selle juhiks.  
Oh, kui loll kõlakas. (Naerab lõbustatult.) 
Aga sama loogika järgi võiksin ma öelda, et Salme Reek on mu vanaema. Tõetera on mõlemas väites sees, kui liidame ette sõna vaimne. Oma vaimseks isaks pean ma Toomast enda jaoks tõesti. Tööalaselt vaieldamatult suurim eeskuju, läbi aegade Eesti parim spordireporter. 
(Hakkab jälle naerma ja lööb käega vastu otsaesist.) Uskumatu kõlakas … Aga nii hea, et sa seda küsisid, pane see kindlasti lehte sisse ka. Tõsiselt! Uba oli vinge vana ja kui ma nüüd olen tema poeg – see mõte hakkab mulle üha enam meeldima, võtan seda kui komplimenti! 
Tegelikult on mu isa nimi Tõnu ja mu ema on Elle. Olen noorte vanemate laps, nad olid 18, kui ma sündisin. Nooruse tõttu ei pidanud see abielu ka paraku vastu, ema kasvatas mind üksinda. Aga isa võttis mind oma rallivõistlustele kaasa, isegi Krimmis käisime. Nüüd on ta juba kaheksa aastat surnud. Ema on elus ja mulle väga lähedane. Ja mul on väga hea meel, et ma olen tema nägu. 
Mis aga puutub ametikõrgendusse, siis me oleme Ubaga omal ajal ikka ka väga tuliselt vaielnud. Polnud ma midagi pailaps ja mulle tundus ikka aastaid, et me ei hakkagi kunagi normaalselt läbi saama. Sest mul, noorel tulisel mehel olid ikka nii tugevad oma arvamused ja mõtted, et kohe olid. Ubal oli aga loomulikult oma nägemus. Kuid meie suhe muutus hetkel, mil ta haigestus. Vahetult enne seda oli ta näinud, et ka mina suudan – tõin ralli MM-i teleõigused majja näiteks. Marko Märtin sõitis siis veel ja mina tegin organiseerimistööd. Sellest sai mul ka esimene teleprojekt, Uba nägi ära, et mul oli vajalik ambitsioon olemas. 
Jah, Uba oli väga mõnus mees, kes oskas noori hoida ja hinnata. Ja meil olid kasvamiseks toredada tiimikaaslased: Raul Rebane, Tarvo Villomann, Tõnu Tammaru, Are Eller, Tiit Rääk… Kõik legendaarsed teletegijad. Raadios veel rida teisigi, näiteks Gunnar Hololei ja Harry Matskin, kes olid mu õpetajad noorte reporterite klubis. 
Selle teema kokkuvõtteks aga olen viis juhatuse esimeest üle elanud ja oma tööga ennast tõestanud ja näidanud. See ainult loeb. Ja mis kõige naljakam: ma ei ole end kunagi toimetusejuhina ette kujutanud, mind isegi ei huvitanud juhtimistöö. 

Ometi tuli seda 14 aastat teha? 
Jah, oli huvitav ja sain hästi hakkama, olin see, kes tõmbas käima ja näitas eeskuju. Juht, ülemus ja kolleeg kõigiga.
Mind motiveeris tahe olla parim – ei rohkem ega vähem. Soov ise endaga tööd teha ja teha võimalikult hästi. Oled sa siis õhtul eetris, teed reportaaže või vahendad uudist. Seda tööd tehes tuleb endast välja palju välja anda. Kõik. Lihtne ju!  
Spordi(uudiste)s ongi sageli kõik imelihtne, mis seal ikka valesti saab minna? 
Tõsi, ometi saad sa just spordiuudiseid ja ülekandeid tehes palju sagedamini vastu päid ja jalgu – publiku emotsioonid on ju erakordselt võimsalt pinnal. Ja inimesed valivadki ju päriselt poole, on kellegi poolt ja hoiavad talle pöialt. Ja kui sa siis n-ö vale inimese kuuldes vastasest hästi või omast halvasti räägid, on tüli majas. 
Valdkonda tuleb tunda ja kui sa seda ei tee, tajub publik selle ära. Või kui lähed eetris krampi. Enesest tuleb pidevalt üle olla ja närvipingest kasu lõigata. Täpselt nagu näitleja läheb lavale ja auditoorium ongi tema. 

Tõepoolest, seegi kogemus on teil olemas tänu Salme Reegile ja Sulev Nõmmikule. Aga miks teist näitlejat ei saanud? 
Mul oli tegelikult lapsena kaks unistusteametit: meremees või näitleja. Põhjused lihtsad: 1970-ndate keskpaiku sai siit riigist välja ju ainult meremees. Ja siis sõitsin mina 1975. aastal piiritsooni Saaremaale Koguva külla lastefilmi „Jõmm” võtetele. Olin 10-aastane, üks kahekümnest poisist, võtted kestsid kolm kuud ja ma tegin tööd koos režissöör Sulev Nõmmiku ja operaator Harry Rehega. Lavapartnerid olid Endel Pärn, Helgi Sallo, Salme Reek. Sain ka kolm kuud näitlejapalka 120 rubla kuus. Kusjuures mu ema palk oli samal ajal 90 rubla. 
Reek juhtis aga toona ka kuuldemänguteatrit ja ta võttis mu sinna lugema, käisime koos Indrek Tarandiga vana raadiomaja kolmandal korrusel. Pühapäeviti enamasti ja ühe peaosa eest maksti 21 rubla. Sealgi olid professionaalsed näitlejad ümber: Jüri Krjukov, Elle Kull ja Urmas Kibuspuu.
Kuna see unistus oli ühel hetkel reaalseks saanud – ikkagi palgale võetud näitleja ja merel oli ka juba käidud, siis tekkis unistus saada heaks sportlaseks. Olin juba aastaid teinud kergejõustikku, isegi karated ja jälgisin väga tublisti spordiuudiseid. Ikka nii, et ostsin kolm korda nädalas Spordilehte ja jälgisin iga päev Õhtulehe spordikülgi, paljud olulisemad uudised lõikasin isegi lehest välja, tegin tabeleid ja pidasin n-ö suurte saavutuste päevikut…. 
Nii ma siis hüpitasin neid valikuid, kuni läksin sõjaväkke ja sealt tulles teadsin, et minust saab spordiajakirjanik. Ma olin ühendanud ka kõik oma kolm unistust: ekraanil on mul kasu näitlejaoskustest, Salme Reegi ja Karl Adra kõneõpetuse tundidest ja kõige tipuks sain ma ka meremehe moodi ilma näha, olgugi et mitte alati laevas. 

Loomeinimestel on kõigil üks kindel omadus – parajalt suur ego. Kuidas egode kogumit juhtida? 
Oo jaa, egode keskel on tõesti olla korraga nii hea kui ka vahel õudne. Aga mitte võimatu, sest egod saab panna kõik ühes rütmis võnkuma. Kui mõttesagedus on samaks timmitud, siis sujub kõik. Mõni tulebki vahel taevast maha tuua, teisel aga tuleb jälle julgust lisada. See on puhas meeskonnamäng ja ma tõeliselt naudin seda. Milline kaif!

Treeneri tööga üsna sarnane? 
Jaa, täpselt. Kõik tipptreenerid on ju tippjuhid tegelikult. Neil on meeskonnas 10–20 inimest, kes kõiki tuleb piltlikult öeldes samas suunas jooksma panna ja väljaspool treeninguid inimestena suhtlema. Usun, et tipptreenerid saaksid suurepäraselt ka firma või tehase juhtimisega hakkama, kui nad end piisavalt kurssi viivad ja alale keskenduvad. 

Aga vastupidi? Kas tippjuht oskaks palliplatsil treeningut juhtida? 
Kui sel juhil on teatud spordiala eluaegne hobi, tugevad teadmised ja õige suhtumine, siis ehk isegi saaks hakkama. Potentsiaal igal juhul oleks. Oluline on ka, et silm särama läheks seda tööd tehes. Säravad silmad ongi minu jaoks õnnestumise alus: sporditoimetuse seltskond oli väga särav ja töökas. 

Kui te oma elust spordiülekannet teeksite, millise alaga oleks siis kirjeldamiseks kuluv sõnavara seotud? 
Oi, see on jalgpall raudselt. Kogu oma dramaatika ja ülelöömistega. Nii ettearvamatu mängu nagu elugi stsenaariumi pole kellelegi lugeda antud. Ja olgugi et sul võib alguses olla oma strateegia ja taktika, aga siis läheb mäng käima ja lõpuks on kõik ikka nii, nagu jumal juhatab. 
Elu ja jalgpall on väga mitmes mõttes sarnased. 

Päriselt? Et üksteist meest ajavad ühte palli taga? 
(Naerab lõbusalt.) 
Eesmärk on tähtis. Minu elus näiteks – palli ma praegu taga ei aja, aga enne päeva alustamist panen paberile kõik selle, mida teha tahan ja vaja on ning õhtul vaatan paberi üle, et näha, kui palju realiseerus. 

Mulle tundub, et elu on pigem rallisõit, kiired tõusud-langused ja vahel on hoog nii suur, et hing jääb kinni… 
(Köhatab.) Vahel toimub tõesti kõik nii kiiresti ja pilt jookseb ilma, et suudaks ühtegi sõna suust välja öelda… 

Me räägime lõppevast aastast, palju on juhtunud. Aprillist alates olete te olnud tööta, sest teid vabastati ERR-i sporditoimetuse juhi ametist. Milliseid mõtteid te mõlgutanud olete? 
Minu jaoks joonistus kevadel väga selgelt välja neist, kes armastavad oma tööd ja hoolivad kvaliteetsest spordiajakirjandusest ja kes tahavad töötada organisatsioonis, kus valitseb ajakirjandusvabadus ning on kindlad põhimõtted. Inimesed, kellel on soov teha Eesti meediaturul parimat tööd. Ja nendest, kes istuvad lihtsalt oma aja pehmel toolil ära ning ootavad palgapäeva ja sõbra nõuannet. 
Lihtsalt kokku võttes: elus on põhimõtted, mille eest tuleb seista ja võidelda sirge seljaga. Olles aus iseenda ja oma töö vastu. Usun, et me kõik tahame vaba sõltumatut ringhäälingut, mitte käsutäitmist. Kuid selle nimel ma aprillini võitlesingi. Jah, see oli võitlus, kuid mina seda ei alustanud. Ja aprillis ei olnud selleks enam õige aeg, oli juba liiga hilja. 
Miks aga poliitilise juhtimisstiiliga Margus Allikmaa ametisse jäeti, on minu jaoks siiani arusaamatu. Tean päris kindlalt, et ringhäälingu nõukogus ei tehtud ausalt otsuseid, sest viimasel hetkel otsustas keegi n-ö üle hüpata, et enese nahka ja pehmet kohta päästa. 
Omal moel on mul Allikmaast kahju, sest ta süda ei kuulu ERR-ile ja ta juhib asutust, kus teda keegi väga ei austa. Teda ei hinnata kui juhti. Talle tuleb au anda, et ta kõike seda teades suudab oma töötajatele otsa vaadata ja endiselt naeratada. Pärast sellist skandaali, kui saadi aru, et juht ajab võõrast ja mitte maja asja. Soovin talle edu, loodan, et ta sai karmi õppetunni ja mõistab tegelikult, et nii ei tehta. 

Mida see kriis teile õpetas? 
Seda, et kõik ei ole nii, nagu paistab. Ja tuletas meelde, kui palju võib inimeses leiduda alatust. 

Jalgpalli televaataja kõigest hoolimata nägi ja teie olite õigustatult kohal: MM-i ajal stuudios kommenteerimas. Mis tunne oli uuesti ekraanile minna? 
Naljakas oli, et mul ei olnud üldse sellist n-ö väljasolija tunnet. Vastupidi – ma tundsin neil päevil end telemajas ülihästi. Ma ei ole kiusuajaja tüüp, teen lihtsalt kirega tööd, nii need mängud ekraanile saigi toodud ja mul on väga hea meel, et Andrus Ansip tuli lõpuks raha leidmisel appi. Kui viimane lause oli öeldud, tõusin püsti, tänasin ja läksin puhkusele. Kaks päeva hiljem opereeriti mul põlvemeniskit. Nüüd on ka see paranemas. 

Nüüd on need mängud mängitud, te olete tööta. Mis edasi saab? 
Küll elu näitab, aga kindel on, et ma tulen veel tagasi. Ma ei ole alla andnud, valmistun lihtsalt veelgi võimsamalt naasma. 
Variante on mitu, tööpakkumisi on nii ERR-i kui ka EBU suunalt. Ma ei saa kõike praegu avaldada, kuid mul on liialdamata väga palju huvitavaid ettepanekuid nende kuude jooksul tehtud. Miks ma aga veel tööl ei ole… Elul olid siin vahepeal oma plaanid. 

Me võrdlesime elu spordiga, tohutu kiiruse ja rallisõiduga, mille ühes kurvis teid teelt välja heideti. Septembris suri teie 23-aastane poeg Sven. 
Õnnetuste eest ei ole me paraku keegi kaitstud. See kõik on veel nii värske. Minu jaoks siiani täiesti ebareaalne teema. Ta oli ju mu elu ja armastus… Midagi muud ei oska ma praegu öelda, annan lihtsalt leinale aega. Neid sõnu siin teile öeldes ei palu ma kaastunnet ega kerja emotsiooni. Ütlen lihtsalt välja, kuidas asjad on, ja soovin selles küsimuses rahu ja vaikust. Ja kui nii saaks, olen tõesti tänulik. Praegu on mu elu lihtsalt selline. 
Mu poeg oli väga tugev isiksus ja tugev mees – 1.90 pikk, heleda peaga, oma ema moodi. Golfi mängis võimsalt, ta lõpetab selle aasta kolmandana Eestis. Väga tugev saavutus Svenilt. Ega temagi tahaks mingit nutulaulu enda ümber. 
Ta oli eesmärgikindel, kerge laps kasvatada ja ideaalne poeg. Terve suve jälgisin veel ta võistlusi. Kindlameelne sell. Ta oli toeks mulle kevadel, ütles, et ärgu ma pead norgu lasku, sest elu läheb edasi. Mul oli temalt palju õppida, on siiani… 
Ma ei oleks elus osanud mõelda, et minuga midagi sellist võib juhtuda. 
Ükski vanem ei peaks üle elama oma lapse surma. Seepärast on mul hea meel, et sain siin praegu ka kõigest muust kõnelda ja head meenutada. 
Ja mu tütar Stella (25) käis just mu sünnipäeval ja isadepäeval kodus. Ta õppis Taanis, nüüd töötab Soomes. Hoian temast kinni, kuid loodan väga, et ei klammerdu liialt tema külge. Kuid varsti saan end jälle töisele lainele häälestada. Nii hea, et mul on nüüd lausa võimalik valida, mida ja kus edasi hakkan tegema. Praegu ma pole lihtsalt veel suutnud. Ja siis on veel jõulud. 

Mida jõuluvana teile sel aastal kindlasti tuua võiks? Hingerahu. See on kõik, mida ma soovin. Ka teile! 


* * * * * * * * * * * * * * *
Vabandust paluda pole häbiasi! 

Marko Kaljuveer: „Mul ei ole mingi probleem vabandust paluda, kui ma lähen liiga keevaliseks. Absoluutselt, mingit küsimustki ei teki. pole kunagi olnud. Ja ma usun, et iga inimene peaks suutma nii palju endas tugevust leida, et eksimusi tunnistada. Näe, olid loll ja tegid-käitusid valesti, aga sa suudad seda endale tunnistada ja andeks paluda. Me ju kõik eksime! Aga kui sa oled lollilt enesekindel, saad elult peksa lõpuks. 
Ema õpetas – nagu oma ainsat poega – rääkides elust endast ja nii nagu see tegelikult on. Uhkus ja põhimõttekindel võid olla kõige muu puhul, aga mitte selleks, et vabandust palumata jätta. Andestust otsides õpib inimene vaat et kõige rohkem. 
Poeg ütles mulle kord, et tema ei tahaks kunagi minu ametit pidada, sest on liiga palju pinget, tasakaalustamist ja kellegi vahel olemist. See kõik viib lõpuks rahuliku meele. Ja kui sa oled kellelegi teravalt öelnud, siis tunnista ja palu andeks. See näitab su inimlikkust ega võta sul tükki küljest. Kui sa aga ei suuda seda, siis pole mõtet sul olla ka juht. Ja kui kohe oma veast aru ei saa, siis jälgi kolleege ja lase olukord enesest uuesti läbi, küll lõpuks arusaamisele jõuad. 
Mina olen meeskonnamängija, üksi ei ole me ju mitte midagi. Ühise eesmärgi nimel tuleb võtta kõigilt midagi, kuulata kõiki ja siis teha otsus. Ja isegi halb otsus ei ole läbinisti halb, kui see on ühiselt vastu võetud.” 


* * * * * * * * *
Koos pojaga golfariks 
Marko Kaljuveeril on mitu lemmikala, mida harrastada. Nii käib ta praegu Pirita metsas peamiselt kiirkõndi tegemas. Korraga umbes kümme kilomeetrit. Kuid lumi viib ta suusatama ja suvi golfirajale. Golf ongi Kaljuveeri jaoks oluline mäng olnud. 
„Võiks öelda isegi, et üks mu lemmikala. Kunagi koos pojaga hakkasime mängima, kuid poeg kasvas minust päris ruttu üle. Hakkasin isegi algajaid õpetama,” räägib Kaljuveer. 
„Golf on eestlastele väga sobiv ala mängida – veidi läheb aega, nii umbes viis-kuus aastat, siis saame juba maailma mastaabiski juba häid tulemusi ette näidata. Meil on ju rida tublisid mängijaid, tunnen neid kõiki isiklikult ja loodan, et mõni osaleb ka 2020. aasta suveolümpial,” unistab ta. 
Kuidas aga saaks Kaljuveer golfivõistluste ülekannete kommenteerimisega hakkama? 
„Tahaksin proovida küll ja kommenteerin kindlasti, kui kutsutakse. Sest tõsi ta ju on, et seda ala pole meil palju näidatud. Läinud suvel oligi esimene kord, siis tegi DELFI Jõelähtme Eesti meistrivõistlustelt esimest korda ülekande ja mul oli küll põnev. Ja mitte ainult seepärast, et mu poeg seal mängis.”

Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 22. novembril 2014

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan