Üheskoos ja iseseisvalt

Soome saab 100!
Olen juba selle ajaloolise hetke eelgi õnnelik ega pelga seda öelda, sest häid hetki peab julgema tunnistada ning iga ihurakuga tajuma. Kuidas muidu saame pärast öelda, mida see meie jaoks tähendas?
Soome aga tähendab minu jaoks ei rohkem ega vähem kui kodumaad. See on elustiil, arusaam ja hingepeegel. Ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, tunnistan: Soome on maa, kus õppisin Eestit armastama.
Keegi on kunagi öelnud, et kõige ilusam koht maailmas on meie jaoks paik, kus oleme õnnelikud. Mul on siis vedanud. Ka seetõttu, et Soome on toonud leiva mu lauale ning juubeliaasta portaali vedamine jõudis uhke finaalina paberile: detsembri alguses ilmus minu koostatud ajakiri Idee. Ajakirja avasõnad on kirjas siinsamas.
Aitäh, Soome!

Mustikad Aalto vaasisi - Visit Finland / Elina Sirparanta
* * *
Nõustusin käesoleva ajakirja Soome juubeliaastale pühendatud numbrit toimetama,  sest just Soome loodus, mõtteviis ja kultuur on minust paljuski teinud selle, kes olen nüüd: iseseisev.
Tõsi, 1997. aasta veebruaris koos pakasega Helsingisse jõudes ei osanud ma keelt ega teadnud meie naabermaast palju. Ent Soome brändidest teadsin kummalisel kombel vähemalt kahte: Fazeri sinist, mida soome külalised tõid ning täpiga i-d punasel taustal, sest jõin tuttavaperes morssi Iittala Ultima Thule klaasist.
Pisut enam kui kümne Soomes elatud aasta jooksul märkasin, kuidas Soome disain jagas inimese elu pidulikuks ja argiseks. Loojaid teati ja nende loodust peeti sügavalt lugu. Vormiihalus oli teadlik, ent mõõdukas ja praktilisust eelistav põhjamaalane väärtustas läbi selle alati ka iseennast. Ning mis peamine: iga ideed saatis lugu.
Mõne loo pidin enesele ise looma. Näiteks kui ostsin esimese kultusliku Kermasavi pruuni-valge-viirulise ahjunõu, et valmistada üht Soome rahvusrooga Karjala praadi.
Mu kõige isiklikum Soome disain on Kalevala koru ehk mütoloogial põhinevast ehtesarjast pärit ussikujuline sõrmus, mis mu sõrmes alati pilke püüab ja küsimusi tekitab. Ning sel viljakuse sümbolina keerduval ehtel on samuti oma lugu. Nagu ka kõigil neil ideedel, mis selle ajakirja kaante vahele kirja said. See on iseseisva Soome vormi ja sisukuse lugu: pildis ja sõnas ning läbi loojate ja klassika.
Soome iseseisvus* on kohe 100-aastane ning mul ühtaegu ülev ja nukker olla. Nii juhtub, kui elatakse ajalugu. Ja meie teiega elame. Sest teist sellist aastat ei tule. Ent tulevikule mõeldes süütan 6. detsembril oma aknalaual kõrvuti kaks sinivalget küünalt** –  et tähistada soomlastega üheskoos*** põhjamaise idee (edu)lugu.


_______________
* Soome iseseisvuspäev on 6. detsembril
** 6. detsembril täpselt kell 18 süüdatakse Soome kodudes kaks küünalt, sümboliseerimaks ühekuuluvust ja koosolemist ning tähistamaks riigi iseseisvuspäeva. Küünlaid põletatakse kaks tundi.

*** Juubeliaasta moto on yhdessä

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan