Marko Matvere: niisama ajaviiteks ei reisi ma enam kuhugi
Imeline koht on Eestimaa: üks hale lapike maad ja üks väikene rahvas, aga meil on oma keel, ajalugu, teadus. Rikkuste puudumine on selle kõrval tühiasi, ütleb Marko Matvere.
 |
| Tiit Blaat jäädvustas |
Teismelisena mõistis Marko, et popmuusika ei ole tema jaoks, ja hakkas hoopis karmoškamängu õppima. Kuni astus ühel ilusal suvepäeval koos paari sõbraga esimest korda pillimehena lavale – oli sündinud Väikeste Lõõtspillide Ühing. See omamoodi seltskond on mõjutanud Marko elu veerand sajandit. Just VLÜ pärast sai näitlejakoolitusega Matverest folkloorikoguja, kes tänaseks tunneb Eestis lauldavaid merelaule ja nende sünnilugusid sedavõrd, et võib neist tundide kaupa kõnelda.
Kuid milline on siis mustlaste roll?
Me kohtume Pirital sealsamas kail, mille äärde purjelaev Nordea koos Markoga täpselt kaks aastat tagasi pärast ümbermaailmareisi sildus. Tervituseks eest võetud päikeseprillid sätib Marko nüüd uuesti ninale, sest teab: (päikesest) pimestatud pole hea olla. Intervjuusidki ei anna ta ilma erilise põhjuseta. „Pikalt loriseda pole ju mõtet,” kostab ta sõbralikult. Niisiis teen Markole ettepaneku kõnelda elust ja juhtumistest VLÜ repertuaari kogunenud laulude kaudu.
Milliste tunnetega te nüüd, kaks aastat pärast maailmareisilt naasmist, siia kaile tulete? Kas lahkumismoment on veel meeles?
Hea rahulik on, merele ma enam ei kipu. (Muheleb.) Lahkumine aga on mul väga täpselt meeles... Jaa, väljasõit oli vägev. Sama koha pealt läks 1999. aastal oma ümbermaailmareisile ka Lennuk, siin on merematkale siirdumiseks väga ilus koht.
Kui kaua veel mõtted maa küljes kinni olid?
Oi, kaua… Minul läks kolm-neli kuud, enne kui minust oli saanud meremees. Siis ei meenutanud ma enam, et kuule, ma olen näitleja või pillimees. Ma olin madrus.
Alguses ei taha organism muidugi harjuda, kuid loodus on nii seatud, et me peame ellu jäämiseks kohanema. Kui seda ei juhtu, siis tuleb koju kobida.
Kohanemisest rääkides: oluline on märkida, et meie laevalt ei jooksnud ükski meeskonna põhiliige ära. Muud fantastilist meil pakkuda pole, seega läheme ilmselt sellega ajalukku.
Mis paigas te mõtteis veel tagasi käite?
Lõunamere saartel, kus inimesed elavad täiesti teistsugust elu kui meie siin Eestis. Kui sa oled juba keeruline ja haritud, oled otsinud oma teed täiuslikuma poole, siis vaatepilt, kui näed palmi all elamas paljaid inimesi, annab vaimselt sellise obaduse, millest mõned ei toibugi. Minultki nõudis toimetulemine pingutust. See ei olnud turismireis Egiptusesse või Türki mõnda vaesemasse rajooni.
Paralleele saab tõmmata ka laulude ja laevaelu vahele: laval merest lõõritada ei ole ilmselt pooltki nii hull kui tõesti laevas elada. Mida meenutab teile ilus sõna „laevatrümm”?
Esmalt Evert Taube laulu, mille algne pealkiri on „Stockholmi meloodia” – aeglane ja rahulik lugu. Vanameister esitas seda kitarri saatel, madalal häälel lauldes, natuke süngetes toonides. Meil ta moondus hoopis reipaks – tänu minu tormakusele ja Jaan Tätte tekstile. Nüüd on see vahelduva rütmiga tantsulaul, mida mängime siiani, ja alati on keegi ka tantsimas.
Trümmiga olid aga mul endal päris lähedased kokkupuuted. Trümm on laevas see koht, kus hoitakse igasugu asju. Neid ladustades peab olema väga tähelepanelik, et sinna ei satuks midagi, mis niiskust ei kannata. Muidu kannatad lõpuks kahju.
Reisi lõpus leiab trümmist igasugu asju, sest need on ju n-ö põranda all, silma eest ära ja nii ununevadki. Aasta hiljem leidsin mina näiteks sealt üles oma teise jalatsi. Isegi kadunud riideesemeid ja alkoholi.
Te olete esitanud ridamisi kupleesid, millest populaarseim on ilmselt „Grand Marino”. Milline on selle laulu tagamaa?
See ongi kaua olnud üks hittlugudest. Millalgi oli mul sellest laulust nii kõrini, et ei mänginudki. Kuid publikule on see millegipärast peale läinud. Ehkki ma ise arvan, et meil on palju paremaid ja täiskasvanulikumaid lugusid.
Esimesel Eesti ajal olid kupleed [poliitilistel teemadel pilalood] ülipopulaarsed. Neid esitasid enamasti teatrite näitlejad suvepuhkuste ajal kuurortides, et raha saada. Vastavalt oma võimekusele esitati neid kas üksi või paarikesi. Üks võimas paar olid klounid Max ja Lex (Einari Koppeli isa Julius Aleksander Koppel ja Anton Niilman), kes esinesid Tallinnas Grand Marina nimelises asutuses. Selliseid laule treis ka lõuapoolik, tuntud kirjamees Kivilombi Ints, kodanikunimega Hendrik Saar. Grand Marina (1910–1940) oli aga tollal Eesti suurim kino, kus toimusid igasugused üritused ja mis asus kuni pommitamiseni praeguse vene kultuurikeskuse kohal.
Huvitav on ka see, et kuplee ei ole vormina tegelikult nii primitiivne, kui rahvasuus levinult tundub. Kupleed muutusid selliseks, kuna rahvas võttis need kergelt omaks ja lihvis nurgad maha. Nii me, noored rahvamuusikahuvilised, selle siis üles korjasime ja 18 aastat tagasi raadiotesse saatsime.
Mina käisin aastaid vanainimeste juures kodudes makiga lindistamas. Vanim neist oli 106-aastane naine, kellega kohtusin umbes kümme aastat tagasi.
Eestikeelseid meremehelaule meil tegelikult algupärandina eriti polegi ja eks need on ka kehvakesed, võrreldes ingliskeelse pärimusega. Seetõttu on ka palju laene hollandi, prantsuse, itaalia, portugali ja hispaania keelest. Tervest elueast jääb väheks, et kõiki võõrkeelseid laule läbi lapata, laulda või tõlkida. Nüüd ma enam sellega ei tegele.
Mis teid nüüd köidab?
Nüüd köidab mind kahte sorti pärimusmuusika, mis ei olegi enam Eestiga seotud. Üks on Serbia-Rumeenia mustlaste muusika ja teine keskajal alguse saanud meremeeste töölaulude traditsioon, millest on välja kasvanud kõik meremehelaulud.
Keskajal kasutati laevadel laulu selleks, et hoida töörütmi. Laulu saatel aerutati, sikutati, lükati, aeti vintsi ringi või pumbati. Laevas laulmine oli kohustuslik ja seetõttu ei teinud paljud madrused seda üldse lahke meelega. Laulud ise olid üsna inetud: rütmilised, rõhulised ja sõnade poolest sageli lausa viletsad.
Ja millega mustlased teid ära on teinud?
Minu jaoks on nende muusika erakordselt köitev. On ju huvitav teada, kuidas mustlasmuusika ärkas ja arenes ja kuidas see nüüdseks võimsaks massitarbimise ekspordiartikliks on muutunud.
Köitev on seegi, et lihtsalt kõlav muusika on kõike muud kui lihtne: sa pead ikka olema väga vile mängumees, et suuta seda esitada. Balkani poolsaarel levinud mustlasmuusika on kõige laiemalt tuntud, sest seda miksitakse kõigega: ei ole enam žanrit, kus ei esineks mustlasmuusika motiive. Kõige popim on turbo-folk: võetakse vanast rahvaviisist mõni haarav käik ja pannakse taha klubitümps või elektrooniline sahin või piu-pauh-säuh-kräk, nagu see tänapäeval moes on. Ise mängitakse nüüd võimalikult vähe. No miks peab pilli õppima, kui on võimalik vanadelt laenata või suisa varastada?
Selline lugu toob tootjatele tohutul kombel raha sisse, sest sellised töötlused on seal kandis uskumatult populaarsed. Nende meeste vanaisad on kunagi elanud vaesuses, pleki- ja papitükkidest kokkuklopsitud hüttides ning käinud iga nädal pikkades pulmades ja tseremooniatel mängimas, nii et näpud verised. Aga nende pojapojad sõidavad Porschede ja Ferraridega ja elavad klaasist majades.
Mind võlub, et mustlased pole ühe maatüki külge aheldatud nagu meie. Neil pole üldse mitte mingit maad, nad isegi ei taha seda enesele, sest neile tähendab maatus vabadust. Meie jaoks on nad seetõttu veidrad. Samas kui me mõtleme end nende ellu, siis nad on ikka täiesti vabad. Me peame neid sageli vaid hobusevarasteks, kuid nende seas on palju kuulsaid käsitööliste tsunfte: plekksepad, sadulsepad, pottsepad. Ausad mustlased on täiesti olemas ja liikumine on hoidnud neid värskena.
Ka teie lapsepõlvelinnas Pärnus on aja jooksul elanud palju mustlasi. Kas te nendega ka kokku puutusite?
Tõesti, mu esimene kohtumine mustlastega oli lapsepõlves. Kolisime vanematega 9. Mai tänavale ja olime poisikestega õues. Augustikuine pärastlõuna, ilm kuum ja linn vaikne, täiesti välja surnud. Meie, kuue-seitsmeaastased tatikad, kimasime oma Ereliukaste ja Školnikutega mööda kinnirullitud killustikku, kuni äkki nägime, et kesklinna poolt Karja tänavalt läheneb mingi närviline objekt. Ei ole auto ega muu tuttav sõiduk, jube kolin ja mürin, aga aru ei saa, mis liigub. Niipalju saime oma lapsemõistusega aru, et kui me tahame imet lähemalt vaadelda, siis tuleb objektiga sama kiiresti ja samas suunas liikuda. Lõpuks nägime kõige ehtsamat mustlasvankrit, pealt kumera katusega, naised sees istumas ja säärsaabaste ja hülgevuntsidega vana mustlane pukis, pikk piits käes. Vankrikatteks oli pleekinud present, külgedel rippus potte, teibaid ja labidaid. Vankri ees jooksis mära galoppi, ühel pool varss ja teisel pool peni.
Meie arvasime, et Leningradi tsirkus on linna tulnud, nad käisid igal suvel. Üritasime siis tähelepanu püüda, haarasime vankriservast kinni ning lasime hobusel end ratastel vedada ja hõiklesime nagu poisikesed ikka. Korraga tõstis vana mustlane piitsa ja laksas meie pihta… Ehmatas muidugi, kuid kibedat valu ma ei mäleta. Saime kohe aru, et see mees küll kloun ei ole. Ei, ta ei olnud kuri, ta lihtsalt ei kannatanud totakaid kodanlikke võsusid, mingeid valgeid pätakaid…
Sellest hetkest jäi mulle hinge kuidagi kade tunne, sest sealt nad Riia poole minema tõmbasid – viuh! ja tolmujutt käis taevani – ja mina jäin killustiku peale ukerdama.
Aga teie enese pillinäppimine? Millest see alguse sai?
Jäi pinginaaber Tarmolt külge. Talle meeldis elektrikitarr, aga vanemad sundisid teda muusikakoolis hoopis klaverit õppima. Tema toas see pill siis seisis. Mina käisin sageli tema pool, kuna mu pea matemaatikat üldse ei võtnud. Ja üks kord, kui ma seal jälle vihikust numbreid jõllitasin, nägin, et klaverikaas oli üleval. Mulle hakkas see huvi pakkuma. Pinginaaber siis näitas mulle koerapolka esimese poole ette: bala-lap-plamp-plamp / bala-lap-plamp-plamp! Püüdsin ka oma sõrmi tema käte järgi sättida.
Öösel kodus ei tulnud mul enam und. Läksin järgmisel päeval tagasi, endal ikka matemaatikavihik kaenlas, ja palusin polka teise poole ka ette näidata. Vaat see oli iseäranis põnev, sest loo teises pooles tuleb mängida, üks käsi risti üle teise. Oligi minu jaoks asi perses! Rohkem ei ole ma ilmselt kunagi koerapolkat mänginud, aga see hetk oli lummav.
Te mängite teisigi pille, kitarri ja akordioni näiteks. Kuidas need selgeks olete saanud?
Kitarri olen ka pisut õppinud, kohe päris klassikalist kitarri, üks jalg pingi peal ja nii. Kuid õpetaja oli väga vana, vahepeal kaotasin ma huvi, siis suri õpetaja ära ja nii see umbes aastase õpiajaga piirduski. Klaverit olin ma selleks ajaks küll ka juba pisut õppinud, aga vaat selle pilli hääl mind ikka ei võlunud.
Akordioni õppimisega läks samuti omajagu aega, aga ühel pärastlõunal sain oma sõrmed lõpuks niikaugele, et mängisin hästi aeglases tempos „Mets mühiseb”. Vahel olen mõelnud, et selle pilli väljamõtlejad on ikka olnud kohutavalt targad inimesed: see nupurägastik on ju alguses täiesti õudne. Kuid rahulikult lähenedes leiad loogika.
Millised on teie suhted suvitusmajadega? Laulate neist üht kurba lugu, aga kas teil endal on suvila?
Sellenimelise laulu laulis mulle ette üks vanaproua. Aga mis on selliste laulude puhul naljakas, see on pisut ülepaisutatud traagika. Selliseid valsikesi on meie pärimusmuusikas hästi palju – sakslastelt ja venelastelt laenatud süžeedega, tegelasteks rüütlid ja röövlid ja ülejäänud ülemkihi rahvas, kelle elu on hästi valuliseks kirjeldatud. On paks armastus, keegi tapab kellegi ära ja veri voolab. Tänagi näita aga telekast Türgi või Venezuela seepi, sest draamata ei saa elatud. Vanasti telerit polnud, vajalik doosike saadi kätte laulu kaudu.
Suvitusmajakesega ei seo mind ennast mitte miski, ma ei taha endale ka sellist. Ei tunne vajadust ja ega ma ei saa väga aru neist (kui nad just linnas kortermajas ei ela), kellel seda vaja on. Kui elad suht normaalselt ja lahedalt ega pea kitsikust taluma, siis milleks on vaja palju eri majapidamisi? Pole ju vaja käia erinevatel aadressidel pidevalt koristamas. On olemas palju huvitavamaid füüsilisi tegevusi: kasvõi metsas kõndimine. Ent suvilas sebimine on aja surnuks löömine rumala asendustegevuse kaudu. Vajalik neile, kes ei kannata kohapeal istuda. Ükskõik siis, kas sa niidad muru või rehitsed – mõistlik tegevus see ju pole. Või peenarde tegemine: neist oli kasu Nõukogude ajal, sest me tootsime endale talveks vitamiine – konserve ja kompotte. Aga tänapäeval? Snoobid mängivad küll mingite libledega ja kellele see tõesti meeldib, neist olen ma võimeline isegi aru saama.
Lõuna-Eestiga seob teid nii mõndagi, ka laul „Seto palvõ”. Kuuldavasti on sellega seotud üks lustlik seik.
Mu isapoolsed vanemad on Võru lähedalt pärit. Sain juba lapsepõlves nende keelest aru ja suutsin isegi rääkida. Kuid selle Lõuna-Eesti murrakus laulu saatis mulle Ants Johanson, et näe, vahva laul, laulge. Lugu pilab setut, kes jumalaga surmajärgse elu pärast kaupleb. Seik ise on järgmine: nimelt esitasime me seda laulu kusagil, vist „Reklaamiklubis”, ja pärast kirjutas Eino Baskin ajalehte retsensiooni. See kõlas umbes nii: mis paska need noored nüüd suust välja ajavad? Kupleel peab olema konkreetne algus ja lõpp ning sõnadest peab olema võimalik aru saada! Tema arust olime me esitanud sotsiaalkriitilise kuplee päevapoliitilistel teemadel nii niru diktsiooniga, et kokkuvõttes ei tulnud me sooritusega toime. Meie aga lugesime ja naersime, vanameister Baskin ilmselt ei teadnud, et ühes Eesti nurgas on olemas ka selline murdekeel.
Kas selliste laulude sõnad on piisavalt loogilised, et need peas püsiksid? Oh, kuidas ma unustasin, et näitlejalt sellist asja ei küsita!
(Hakkab väga sõbralikult ja lõbustatult naerma.)
Ometi on see üks enim esitatud küsimus. Näitleja jaoks on ju teksti omandamine põhiline töövõte. Ma ei saa aru neist [näitlejatest], kellele tekst pähe ei jää. Enamasti on laval ikkagi väga lihtne tekst ja olmeline, olustikuline dialoog.
Lauldes on ikka juhtunud, et keset lugu läheb lihtsalt salm meelest ära. Näiteks sellepärast, et ei ole mõnda lugu ammu laulnud või tähelepanu hajub.
Laul on ju tervik nagu maja. Kui võtad tüki vundamenti ära, siis kukub ehitis kolinal kokku. Lugu tuleb siis lihtsalt seisma jätta, midagi pole parata… Kuid teatrilaval ei ole mul kunagi tekst peast ära läinud. Lihtsalt ei juhtu nii.
Mille poolest need kaks lava erinevad?
Teater on distsiplineeritum ja peab mõjuma eesmärgipäraselt. Lauldes on kõik palju vabam, sinna oleme meie ja publik ju puhtalt rõõmu ja lusti jaoks kokku tulnud.
Kelleks te end ise praegusel ajal nimetate?
Nüüdsel ajal olengi ma laulja ja väikest viisi ka muusik. Ehkki kui mina ansamblis oma kitarrimängu ära jätaksin, siis ega looga midagi ei juhtuks. Nupupilli mängin ka ju vaid paaris loos ja salvestustel. Meil on ka oskaja pillimees olemas.
Rahvasuu räägib teist ka kui miljonärist. Ma ei küsi, kas olete. Uurin hoopis: miks on teie lemmiklaulude hulgas samanimeline ehk „Miljuneer”?
Evert Taube laul, Jaan Tätte on selle superhästi värsistanud. Tervik meeldib mulle väga. See sobib minu häälega, saan selle lauluga igas olukorras või konditsioonis hakkama.
Miljonäriks olemisele mõeldes: te olete elus mõndagi neist kohanud. Mis on teie arvates nende ühine omadus ja edu saladus?
Nende kirg on rahategemine ja kirg toidab inimest vaimselt. Mul seda ei ole. Materiaalsus ja vaimsus samasse kehasse eriti ei mahu, ehkki ilmas on olemas mõned n-ö vahepealsed variandid. Kuid see seisund ei ole püsiv, lõpuks kaldud ikka ühele poole. Kui sa ärkad elule, siis saad selle ande ja suuna kaasa. Sinna pole midagi teha ja seda suunda inimene ise palju muuta ei saa.
Kas olete püüdnud oma suunda muuta?
Ei. Ma ei ole tahtnudki, vaimsuse suund mulle meeldib. Teismelisena on see meist tegelikult juba näha – sel hetkel, kui me tajume, et „olen inimene”. Siis otsime me kõik mõned aastad, kelle hulka paremini passime, kuni lõpuks saame aru, et vaat see on minu „hulk”. Sinna sa jäädki kuni surmani. Minu kogemus ütleb, et üldiselt inimene sünnib ja sureb sellisena, milline ta laias laastus on.
Kas teie sõpruskond on olnud pidevalt sama?
Võib öelda küll, eriti VLÜ poistega – oleme ju veerand sajandit üsna tihedalt kokku litsutuna mööda ilma ringi sõitnud.
VLÜ on huvitav sellegi poolest, et teil kõigil on ka päevatöö ja bänditegemine on üksnes hobi. Mis ajab teid lavalt lavale ja nii juba veerand sajandit järjest?
Kiire vastus on, et võimalus musitseerida. Täpsemalt aga: ma olen muusikast püüdnud selliseid võimsaid joobeastmeid, mida, ma arvan, isegi ükski süstiv narkomaan ei ole suutnud välja pressida. Minu jaoks on see ülim joovastus, kui tajun, et kõik on korraga õige: pill on hääles, saund on hea, inimesed tantsivad, sõnad on meeles ja suu on kõrvuni… See on meeletu kaif. Ja kui on veel värske lugu või tuleb mõni keerulisem harmoonia puhtalt välja…
Teie ja VLÜ esituses on üks enim soovitud laule telelavastusest „Väike nõid” pärit „Nõia elu”. Miks see?
See jäi lastelavastusest kõrva. Mind nakatas selle viis tegelikult alles pärast seda, kui sain teksti süveneda, sest lavastuses näitlejad just väga hästi ei häälda. Ent sisu on kompvek. Laul räägib inimese elust ja sellest, milliseks muutub inimene hetkel, kui ta on ületanud inimlikkuse piiri, kui temast on saanud vaba hing. Kõige põnevam on aga, et see on 100% eesti lugu: viis on Ülo Vinterilt ja sõnad Enn Vetemaalt.
Ometi olete te hoopis diplomeeritud näitleja, mitte muusik või keegi kolmas. Miks siis näitleja?
Selline oli asjade loogiline jätk. Jah, ma tahtsin tegelikult kunstnikuks saada, aga mind värvati mingist nõmedast maleva isetegevuskavast kohe lavale ja hakati palka ka maksma. Ja nii see läks...
Lavakooli aeg on minust kaugele maha jäänud ja selle meenutamine mind ei eruta. No ei ole lihtsalt minu jaoks enam huvitav. Põnevus kaob ju, kui sealt ei saa lugusid ammutada. Ja lõpmatuseni ju ei olegi. Mõned näitlejad elavad küll selles ajastus.
Nii et kui aeg saab ümber, siis liigutegi täiega edasi? Tagasi te ei vaata, igatsust ei tunne?
Jah, selline suhtumine on mulle omane. Mida siis oleks nii väga vaja igatseda?
Aga sõbrad? Kas Matvere–Tätte aeg on samuti läbi?
No kuidas võtta, alles ma käisin ta juubelil. Äkki tuleb minu omale ka, kui ma kutsun? Tegelikult suhtlesime me Jaaniga kõige tihedamalt hoopis koolipõlves, sealsamas lavakoolis. Siis kolis ta sinna saarele ja kui teie kolleegid [ajakirjandus] avastasid, et temast on võimalik lõputult lehelugusid treida, siis käisime meie tegelikult juba kumbki omi radu. See oli kõik veel mitu aastat enne merereisi.
Teist said legendid…
(Rehmab käega.) Äh, mina sellega ei tegele.
Te oletegi pigem ontliku mehe võrdkuju. Palun seletage, kuidas on siis teie repertuaaris nii ootamatu tekstiga laul nagu „Väike värdjas päkapikk”?
Me esitame seda tõesti üsna tihti, sest palutakse. Tavaliselt on küsijateks noorepoolsed jokkis mehed.
Tänu neile on see lugu tegelikult ka kuulsaks saanud. YouTube’is ripub sellest laulust erinevaid versioone, üksvahe oli mingil klipil täiesti tõsiselt kokku miljon klikki.
Päkapikuloo on kirjutanud Pärnu mees Ivo Orav alias Belka ja ta tegi selle oma grungebändi The Belka jaoks. Kui ta bändil oli juubel, andis Ivo välja tribuutplaadi ja kutsus meid ka salvestama. Sinna teiste rokibändide hulka me siis selle lauluga sattusime. Tundsime end küll nagu valged varesed, kuid tegime loo omas kastmes kenasti ära.
Lõpetuseks pakun laulu „See terve ilm on imelik”. Mida see teile tähendab?
See on sotsiaalkriitiline kuplee joomisest ja liiderdamisest kuiva seaduse ajal. Lõbumajadestki on juttu, nimelt mainitakse seal ära, et „Mardi uulitsal on maja ja veel üsna uus”. Minu jaoks on ilmas imelik see, et inimesed ei ole ühesugused. Täiesti siiralt!
Midagi võiks meil kõigil veel ühist olla – peale soovi lihtsalt elada.
Inimkonna vaimse arengu skaala on nii tohutult lai. Mõistsin seda eriti teravalt reisil olles. Mõelda vaid, et eestlased kuuluvad maailma kõige arenenumate rahvaste hulka! See, et meil ei ole rikkusi ja varandusi või et mõnel inimesel ei ole tööd – see on tühine. Absoluutne tühisus, mida ei ole mõtet käiata. Lapsemeelsus on jahuda kogu aeg mingite inimeste töötusest.
Me oleme eestlased, me elame Eesti Vabariigis ja isegi kui meil on juba ainult algharidus, siis on see palju rohkem kui mõnedel suurtel rahvastel. Hämmastav, kas pole? Meie jaoks on see tavaline, aga minge teisele poole maakera ja vaadake ürgkogukondlikus korras elavaid rahvaid.
Kas me peaksime seda tõesti nägema, et mõista oma privilegeeritust?
Jah ja ei. Muidugi peaksime, et elu olemust tõeliselt mõista. Kuid ei peaks jälle seetõttu, et siis hävitaksime me oma mõistmise vajaduses nende alad ja elukeskkonna.
Nende olenditega suhtlemiseks pead sa väga palju pingutama. Mõnigi neist suudab end küll juba võõrkeeles väljendada, tänu tööle välismaal või misjonäride koolitusele. Aga samas kõrval nägin ma inimesi, kellega mul ei ole võimalik rohkem suhelda kui oma hundikoeraga.Meie vahel on arengu mõttes kuristik, üle saja aasta.
Imeline koht on Eestimaa: üks hale lapike maad ja väikene rahvas on maailmas sellisesse staatusesse tõusnud. Tegelikult peaksime olema ju ammu lahustunud või päris kadunud, tapetud, välja surnud. Meil on aga oma keel, ajalugu, teadus…
Suurtel metsikutel rahvahulkadel pole mitte muhvigi, ainult lühikesed püksid ja üks tahmane pott. Hea, kui sul on plätud, mille kanna all on rusikasuurune auk.
Kas teil on maailmas veel midagi vaadata ja avastada?
Eks kindlasti on, huvitavat loodust avastada näiteks. Aga ajaviiteks ma enam rändama ei lähe, see on selge. Ei paku enam pinget.
Muidugi on tore vahel lihtsalt eemale sõita, aga ajaviiteks – ei iial enam.
Maakoore suhtes liikuda tuleb ikka – see tekitab ju elevust. Teeme seda bändiga pidevalt, sisuliselt igal nädalavahetusel. On looduse seadus, et kui üks organism, mis on paikseks loodud, liigub teise kohta, siis on ta elevil ja see on tore. Tuleb tagasi – jälle elevil. See hoiab elus!
 |
| nii tegid bändipoisi videot |
Miks VLÜ üldse sündis?
Marko Matvere: „Vikerraadios mängiti Nõukogude Eesti päevil sageli lõõtspillimuusikat, esitajaks põhiliselt legendaarne Võrumaa pillimees Karl Kikas ja teised sellised meistrid, kes vana pillimeistri August Teppoga suhtlesid. Eesti lõõtspill on midagi, mille üle võime oma väikeses kultuuris tõeliselt uhked olla. See on meile täiesti ainuomane, ehkki lõõtspilli ehk rahvakeeli Teppo-pilli teostuses on palju laenatut. Kuid tulemuseks on täiesti fantastiline pill, mille kõla on võrreldamatu – kärisev ja krääksatav. Maailmas ei kõla ükski teine lõõtspill samamoodi. Ja teiseks: mängu tehnika, kuidas sa mängid ja fraseerid, on traditsiooniline. Tsunftis on ülioluline, et kõik mängivad ühte moodi, traditsiooni hoides. Ja populaarsus üha levib, on isegi kursusi, kus tehakse nullist lõõtspill ja õpitakse seda vastavalt mängima. See on pärimuse võlu! Kanda põlvest põlve edasi midagi, mis on meile omane.Alustasime aga karmoškadega (vene lõõts), oli odavam ja mängu sai kiiremini selgeks.
Kui VLÜ alustas, ei olnud Eestis sellist väljendit nagu pärimusmuusika veel olemaski. Folkmuusika ei olnud populaarne, noorte hulgas ammugi. See, et meie lood raadiote playlist’i sattusid, oli algul ilmselt mingi viga. Kuid vanadele oli see nostalgia, nad olid võlutud sellest, et mingid nokad‑piimahabemed võtavad vaevaks nende nooruspõlve muusikat ja isade lauldud laule mängida.
Me ei taotlenudki populaarsust, tegime lihtsalt seda, mis meile meeldis. Kuidagi läks sõna levima ja ühel päeval vaatasime, et saalis on ainult noored. Kuni ühel õhtul olime äkki oma kolme pisikese ja haleda karmoškaga mitmesaja inimese ees – nad ei kuule mitte midagi, nad ei näe mitte midagi ja nad on selle eest raha maksnud. Täielik totrus ju. Soetasime endale võimendustehnika, lõpuks võtsime basskitarri ja trummi kampa, nii ta läks.
25. sünnipäeva tähistame kontserdisarjaga ja külalistega: tuleb ansambel Zetod ja Fanfare Fatale paugutab oma pasunaid, et oleks rohkem mustlasmuusika moodi. Meie võtame üles vanemad laulud, mis on aastatega ununenud – kokku kestab pidu hea 20 tundi (10 x 2 h). Kokku ongi paras peo pikkus – vanasti peeti pikemaidki. Kel aga sellestki väheks jääb, siis heliplaat tuleb samuti.”
Kahju, et ta enam teatris ei näitle
Elisabet Reinsalulavapartner
Markot iseloomustab kõige paremini üks seik, millele olin tunnistajaks Linnateatri garderoobis. Oli õhtune etenduste aeg, tema aga istus oma toas ja harjutas vilepillil üht viisijuppi. Uuesti ja uuesti, ikka tunde. Ma käisin vahepeal laval, tema harjutas ikka sama meloodiakäiku.
Loodus on annet talle kamaluga andnud, kuid „suureks” teeb ta meeletu töövõime ja oskus tabada tuuma. Mul on väga kahju, et ta enam teatrilaval ei seisa, tema puhul kehtib ütelus: ta anne kuulub rahvale! Ehk kord veel, sest ta on oma olemuselt Näitleja. Ehe ja siiras, kes ühtegi rolli pelgalt ande või sarmi pealt ei tee. Ta teab, et näitlejatöö ei ole ainult säramine.
Markole omane joon on ka provotseerimine, ta mängib sinuga justkui palli, oodates, et sa selle kinni püüad. Mõnikord on ka jõrmim, kui ta tegelikult on. Seda näitavad ka tema joonistatud pildid – Marko on imelise silma ja käega kunstnik.
Veetsin võtteplatsil Marko vastasnäitlejana kaks suve „Ohtliku lendu” filmides ning olen väga tänulik, et ta oma kogemusi ja käsitööoskust jagas ning õpetas mu vilunumalt nii mõndagi elulõngarida kuduma.
Kogesime koos midagi ainulaadset
Annely PeeboPartner Eurovisioni lavalt
Markole mõeldes meenuvad sõnad mehelik ja tagasihoidlik. Ka kergus ning helgus ja selgus.
Meie tutvus algas siis, kui Eesti Eurovisonit korraldas. Mul väga vedas, et temaga laval olin, sest otsekohese inimesena on teda lihtne lugeda. Ta ütlebki kas jah või ei, ei ole mingi jain-inimene (ühend saksakeelsetest sõnadest ja ning nein).
Meid visati õhtujuhtidena mõnes mõttes külma vette, sest me ei osanud kumbki prantsuse keelt. Kuid Markoga on väga mõnus laval olla, sest ta on loominguline ja avatud. Spontaanne loovus pole artistide puhul tegelikult üldse tavaline. Usun, et kogesime sel õhtul mõlemad midagi ainulaadset (kogu Euroopa silme all) ja see jääb meid alatiseks ühendama.
Naersime kord, et kui me elus ka midagi muud enam ei juhtu, siis Valgre „Muinaslugu muusikas” toob meile leivapalukese lauale ka siis, kui ühel on vanadusest huuled kortsus ja teisel nägu armiline.
Mul on väga hea meel, et Marko on aastatega veelgi paremini laulma hakanud ja tegeleb sellega nüüd veelgi intensiivsemalt –seda on ta häälest kuulda. Laulmine sobib talle tõesti väga ja hääletämber on tal ju imeline. Tähtis on ka, et Marko on lauldeski leidnud oma nišši ja teab täpselt, mida kontserdilaval teeb.
