Tuletooja

Tuba on küünlavalgust ja kuuselõhna täis. Jõulusauna ma täna ei jõudnudki, sest viimasel hetkel tuli veel kaks suurt üllatust paberisse mähkida ning koos teistega kenasti kuuse alla sättida... Mõõtsin paberit ja paela, kleepisin, kuulasin saunast kostvaid kilkeid ja jutuvada ning sain äkki aru, kui kummaline oli mu tegevus: viis minutit hiljem kisti päkapikupaberid kärts ja krauhh lahti ja prahiks... samas, kui neid pabereid poleks ümber, jääb ju osa TUNDEST olemata. Jõulude ajal pidavat mõnel pool isegi puuviljad kaetud (loe: suhkurdatud) olema. Kinke on parasjagu ja "just selliseid ma soovisin!" ning kui pisipoeg oskaks rõõmupisaraid valada, teeks seda ka tema. * * * Saan kaela soojalt särava legendiga ehte. Meie jaoks on sellel ka päris oma taust. Ja päris kindel on seegi, et massikultuuritootest siin ja nüüd ei räägita. Sest alguses, kaua aastaid tagasi, oli raamat ja seiklus, mis ühel päeval hakkas elama päris õiget elu. Meie kodus! * * * Olen ainsana ärkvel

Passisin täna öösel kaks tundi üleval. Und lihtsalt ei tulnud ehkki otsisin seda kolme padja pealt ja kahe teki alt. Lõpuks leidsin - suuretoa diivanilt. Suurema osa unetust ajast mõtlesin oma vanematele ja vananemisele ja sellele, kas mul on hea olla. Sain aru, et ega väga hea ei ole. Olen meister muresid tekitama, justkui neid igapäevaselt vähe oleks. Ja nüüd olin omadega hullusti ummikus. Miks ometi? Ei teadnudki täpselt... Sain suvel 35, tajusin äkki, et pool elu (vähemalt) on elatud. Aga kuidas elatud? Arvan, et katsetades ja eksides, õnnestudes ja täiel rinnal elades ning loomulikult isiklikest vigadest õppetunde leiutades. Mul on kaks mürgeldavat poega ning isepäine tütar, hilisööni töötav mees. Nemad, kellega on raske, kuid kelleta oleks hullem... Olen rängalt peksa saanud ja suuresti õnnestunud ning mis kõige vahvam: olen saanud teha just seda tööd, mida olen soovinud! Meie laste kõik vanavanemad on veel neid nägemas ja jõudu-mööda tegusad. Olen veel "sotsiaalsel

Täna nad läksid... Seisime õuel ja vaatasime üles, sest kusagilt kuuldus tuttavaid hääli. Ja siis nad tulid - algul loperdavas reas, kuid siis piinlikult sirgesse kaksnurka lennates. Poisid jälgisid huviga ja Tibin tõstis äkki käe ning hakkas lehvitama ise samal ajal "tadaa" sosistades. Suur vend küsis, et kuhu nad lendavad? Mul helises kõrvus juba "Teele, teele kurekesed..." ja siis laulsin poistelegi. Oli mõnus ja soe ja samas nukker. Ilmasooja oli 14 kraadi ning päike oli õhtupoolikus ja siit maalt oli sügise tulek kindel. Tegelikult ei saa ma ikka päris rahu - et kas need olid ikka töesti kured, või olid need siiski haned... ja kui need olidki haned, siis jäävad mul need ilusad lillelised kummikud vihmasemat kevadet ootama. aga see liisusalmist vanasõna läks sedasi: kured läinud, kurjad ilmad haned läinud, hallad taga luiged läinud, lumi maas...

MINU ARVUTI KES SA OLED VÕRGUS, PÜHITSETUD OLGU SINU KETAS, SINU OUTPUT TULGU, SINU VIIRUSED MINGU NAGU DISKETILT NÕNDA KA PRINTERIST. MEIE IGAPAEVANE LOGIN, ANNA MEILE ESIMESEL KATSEL. JA ANNA MEILE ANDEKS MEIE CTRL-ALT-DEL, NAGU MEIEGI ANNAME ANDEKS SINU OUT OF MEMORYD. JA ÄRA LASE MEIL OODATA, VAID PÄÄSTA MEID RESTARTIST, SEST SINU PÄRALT ON AUTOSAVE JA BACKUP JA IGNORE ERROR IGAVESTI ! ENTER VIIS NÄDALAT ootasime neti- ja telefoniühendust, täna keskpäeval see siis toimis jälle. Elu ILMA arvutita oli tegelikult täitsa elatav kogemus. Mingil hetkel tekkis suisa sellinegi kummaline tunne, et milleks seda tolmukogujat üldse vaja peaks olema... Kuid see eksinud mõtejupp oli tõesti vaid EKSINUD. Meil on siis nüüd kodu, uus ja uuem ja oma! Kolimine KESTIS, ja ega see vist lõppenud polegi enne, kui klaver ka kohale jõuab. Kuid olgu pealegi. Hetkel on muud muretsemiseks: võib ju ka nii väita, et meie pere on sel aastal oma suve maha maganud! Sest mida se

Järjekord sadamas 2005 kevadtalv Juba viies päev ja mina olen Pärnus. Talvine suvituslinn on omaette elamus. Suur vaikelu ühelt ja tavaline argipäev teiselt poolt. Tegelikult pole ma Pärnut kunagi osanud suure ja erilise tiitliga võtta. Sest Pärnu on mulle kodu sünonüüm. Algul vanaema linn, siis lasteaed, koolid, mitu maja, milles eriilmelised kodud ja nüüd juba mitu head aastat vanematekodu linn. Ja palju mälestusi ning õnnelikke ja õnnetuid hetki... Vahel on isegi pisut kahju, et ma ei oska ikka veel distantseeruda. Suviti lähevad suured rahvaüritused minust enamasti ikka mööda ja Pärnu ööelu on mulle ikka veel võõras. Pärnu tähendab kindlaid inimesi, neid, kes siin elavad - ikka, nüüd, juba. Eile käisin linnas. Jah, olen siin juba nädalakese veetnud, kuid kesklinna pole asja olnud. Ega sinna niisama selle lume ja päevapikkusega kipugi. Poed on ju tänapäeval inimesele lähemale toodud. Noh, igaljuhul - sõidan siis kõik bussiga linna ja puha. Paetuses otsin ema antud talongi

Pay It Forward (2000) Mõni aeg tagasi tõusis see film kuskilt jälle esile. Nii nagu asjad ikka tõusevad esile ja tulevad välja. Ühel esmaspäevasel hilisõhtul siis vaatasime, telerist seekord. Filmist kooruv idee - tee kolmele inimesele head ja looda, et nemad omakorda teevad sama kolmele. Ning ühel hetkel jõuab see headus sinuni tagasi. Ilus ja inimlik ja ehkki kett kindlalt mingi lüli (on see ikka õige sõna?) juures katkeb, muutub sellest kõigest siiski palju. Filmi tasub vaadata igal juhul. Kui mitte sellest ei saanud tänane kirjutis pealkirja. Või tegelikult, ehk osaliselt. Sest eile oli minu jaoks päev, mil ilm kolmest suunast sooja tõi. * * * Meie vanim poeg sai kutse - "on aeg! Tulge end kirja panema ja tutvuma. Sest 11. augustil hakkab KOOL" Oh ja ah! Sellistel hetkedel on emadel ilmselt ühteaegu hästi kurb ja hästi rõõmus tunne südames: selle hetke nimel on palju tehtud ja seda hetke ei taheta kuidagi alustada... sest maailm on külm ja julm. Isegi kõikvõimalik

Lõpuks ometi, hommikust saadik sajab. Küll viltu, küll otse... huvitav on jälgida just seda sadamist. Ja siis pärast näha kuhu ja kuidas on sadanud. Huvitav, et lumi on maas ikka ühte moodi olenemata sellest, mis moodi ta maha sajab. No ses mõttes, et lumehang ei vaju ju viltu sellepärast, et lumi sajab näiteks vasakult paremale x-kraadise nurga all. Või mulle ainult tundub nii? Mulle meeldib lumi, a seda sa vist juba teadsid :) Meeldib peaaegu kõik see, mida ta endaga kaasa toob: ennekõike aga see valgus ja rõõm. Kuid mulle meeldib ka tõeline pakane ja elektrit täis juuksed. Ning lumetuisk ja kipitavad põsed. Just praegu sain aru, et miks see mulle kõik meeldib. Või õigemini meeldida SAAB. Sest mul on turvaline: on lapsed, kellega koos seda olustikku ja ilma nautida. On soojad riided ning jalanõud. On kodu, kuhu võin oma kipitavad põsed sooja tuua. Ja on soe vannivesi või koguni saun, kuhu külmast kanged varbad viia... on ju turvaline. Tegelikult olen ma pakast ja talve alles