Tuletooja

Järjekord sadamas 2005 kevadtalv Juba viies päev ja mina olen Pärnus. Talvine suvituslinn on omaette elamus. Suur vaikelu ühelt ja tavaline argipäev teiselt poolt. Tegelikult pole ma Pärnut kunagi osanud suure ja erilise tiitliga võtta. Sest Pärnu on mulle kodu sünonüüm. Algul vanaema linn, siis lasteaed, koolid, mitu maja, milles eriilmelised kodud ja nüüd juba mitu head aastat vanematekodu linn. Ja palju mälestusi ning õnnelikke ja õnnetuid hetki... Vahel on isegi pisut kahju, et ma ei oska ikka veel distantseeruda. Suviti lähevad suured rahvaüritused minust enamasti ikka mööda ja Pärnu ööelu on mulle ikka veel võõras. Pärnu tähendab kindlaid inimesi, neid, kes siin elavad - ikka, nüüd, juba. Eile käisin linnas. Jah, olen siin juba nädalakese veetnud, kuid kesklinna pole asja olnud. Ega sinna niisama selle lume ja päevapikkusega kipugi. Poed on ju tänapäeval inimesele lähemale toodud. Noh, igaljuhul - sõidan siis kõik bussiga linna ja puha. Paetuses otsin ema antud talongi