Päev päevalt vanem
Passisin täna öösel kaks tundi üleval. Und lihtsalt ei tulnud ehkki otsisin seda kolme padja pealt ja kahe teki alt. Lõpuks leidsin - suuretoa diivanilt. Suurema osa unetust ajast mõtlesin oma vanematele ja vananemisele ja sellele, kas mul on hea olla. Sain aru, et ega väga hea ei ole. Olen meister muresid tekitama, justkui neid igapäevaselt vähe oleks. Ja nüüd olin omadega hullusti ummikus. Miks ometi? Ei teadnudki täpselt... Sain suvel 35, tajusin äkki, et pool elu (vähemalt) on elatud. Aga kuidas elatud? Arvan, et katsetades ja eksides, õnnestudes ja täiel rinnal elades ning loomulikult isiklikest vigadest õppetunde leiutades. Mul on kaks mürgeldavat poega ning isepäine tütar, hilisööni töötav mees. Nemad, kellega on raske, kuid kelleta oleks hullem... Olen rängalt peksa saanud ja suuresti õnnestunud ning mis kõige vahvam: olen saanud teha just seda tööd, mida olen soovinud! Meie laste kõik vanavanemad on veel neid nägemas ja jõudu-mööda tegusad. Olen veel "sotsiaalsel