Tuletooja

Kui Sulle meeldib olla teenindatud, siis pakun välja "Olde Hansa" ja noormehe, kes seal härraste juures 20 tundi nädalas tööd saab teha. Kuid kindlasti oskavad nad kõik seal ühtemoodi kenasti härrasrahvale meele järele olla. "Olde Hansa" on mitmekordne elamus - alustuseks interjöör ja siis keskaegsed tegelased, kes toovad sind kest ajastut, kui vaid ise selleks võimaluse annad, muidugi muusika ja söögid ja veinid (kui on vaja külmarohtu, valige "Munga mõrsja") ja keelekasutus-kõnepruuk otse loomulikult. Kuid punktina i peal on "koht, kus kuningad jala käivad"... No tõesti kohe! Ja nüüd siis üks meie valikutest näituseks: Rewali pidulik mekkimistaldrik - Kadakane riimsoolaliha, pomerantsikeelesült, Prantsuse õukonna linnumaksahõrgutis, sibulamoos, wutimunad ja ürdi-pähklisai * * * Ootusärevalt kõndisime esmaspäeva õhtul piki Raekoja platsi ning mõõtsime, et millise söögikoha aknast ikka kõikse paremini see tseremoonia k

Oli avecina Kadrioru kunstimuuseumi valges saalis, kui president Rüütel teenetemärke jagas. Olin korrag kui minevikus – sest mu lapsepõlve ühed mäletamisväärsemad hetked möödusid täna kunstiajaloolasest vanaemale just neis saalides. Ning samal ajal oli tugevalt tulevikku teel – olin ju üks nooremaid kohalolijaist. Olevikus olin ka. Pildsitades. Sest kunagi varem ei ole ma seal pildistada saanud! Või mine sa tea, äkki oleks saanudki, kuid ei tihanud ju küsida, sest igal pool olid sildid üleva. Ning seda ei tea ju, mida kõik need "välgud" kunstile teha võivad... Kuid asjast: inimesi oli umbes 300 ning nad mahtusid ka hingeliselt tol hommikul sinna saali ära. Nad olid seal kõik ühel põhjusel – tänades ja tänatuna! Rõõm ja hea tahe heljus kõige selle kohal, täpselt nagu jõululaulus. Mehed oli vastavalt kutsele tumedas või suisa mustas, naised kas mustas või erksas punases. Soengus oli käidud ja meigitud oli: kaameradki ju olid kohal. Ma suisa pidin jäädvustama neist ü

Aastast 1999. Eesti Ekspress ja Kahe küüruga rahvuslik iroonia  panen selle lingi siia nii endale kui teile lugemiseks. Pärnu Kontserdimajas on iseseisvuspäeval nimelt selle suurteose kontsertettekanne, ehk siis Uku ja Vanemuine. Keda huvitab, siis kontserdipaiga kodukalt saab lisainfi. * * * Üle mõne hea aasta nägin jälle diplomande. See on omamoodi vahva, lähed teatrisse tükki ja tegijaid vaatama. mitte teatud kindlat nime või etendust. Ma ei läinud isegi Kivirähki vaatama. Vaid just neid noori. Erinev oli seekord ka pisut: esimest korda nägin laval näiteks kedagi, kelle sündimist ma mäletan "Rehepapp" jättis sügava tunde ja elamuse, mida endaga suisa tahan kaasas tassida. See oli mõnus ja lõhnav etendust. Ja neil seal ei olnud muresid. Minulgi polnud see paar tundi ja mõnikümmend minutit. Peaaegu mitte midagi muud, kui et oleks ise ka tahtnud sellesse maailma ja seega mujale. Ehkki laval mängiti meid endid ja pidevalt korduvat tänapäeva. Vat sedasi. Tartus peaks see