Vastupandamatu vastupanu
Ma ei viitsi praegu tegelikult isegi vihastada! See ei muudaks ka midagi. Nädal tagasi pani maakonna polikliinik oma uksed sisuliselt kinni: mitmekordsesse ja -sopilisse ehitisse jäid ligikaudu vaid kolm arsti ja kaheksa koristajat, mõni vastuvõtu-töötaja ning kohvikeetja. Kõik! Raha olla otsas - omavalitsusel siis. Kuid patsientidel peab seda nüüd olema, sest erasektor aitähi eest ei tööta. Vat sulle Hipokratest! Reedel avastati, et lapsel on silmapõletik. Palavik tõusis 39ni (püsis kolm päeva). Kuna siin ei tule arst koju, vaid haige viiakse ükskõik millises seisus arsti juurde, siis läksime meiegi. Taksoga! Sest muud transporti polnud käepärast. Istusime kiirabis elavas (milline võrdlus!) järjekorras ja kogesime "meil-ei-ole-siin-kõige-jaoks-aega-peame-tööd-tegema-ja-teie-ei-ole -ainsad-kellel-häda-on-neljast-paneme-kinni " suhtumist. Saime kõige selle saatel siiski kenasti retsepti ja mul oli neist isegi pisut kahju. Apteegis oli kõigil aega rohkem (töötajaidki mingi