Tuletooja

On ikka kummaline sõna: MUIE Kõlab nagu prantsuse keel ja peaks tähendama midagi magusalt hapukat. Sellist, mis suunurgad ülespoole kergitab ja põsed vägisi naerule veab. Nagu jõhvikane linnupiimakomm. Sõber ütles just, et aasta peaks naljakalt ära saatma, siis tuleb uus sama moodi. Et mis oli aasta kõige naljakam asi? Mõtlesin, kohe mõttega mõtlesin. Ei midagi! Naljavaene inimene. Ja isa ütleb alati, et mul on hea huumorisoon ja vahe huumor. Ja et ma oskan asju huumoriga võtta. No kiva ! Eesti kunstnike töid vaateaknalt Vabaduse platsi äärest

Sain eile õhtul aru, et meie viimased jõulukuusesed fotomälestused pärinevad aastast 2004. Seisin hetke küünlavalguses ja püüdsin arusaamisele jõuda. Kas pildid paberil ja käes on paremad kui pildid me mälus? Eelmisel aastal tegime paar pilti telefonikaameratega ja kõik. Sel aastal läheb peaaegu samamoodi, sest päriskaamerat meil pole (teadagi, kui mees teenib fotodega leiba :) teate küll seda paljasjalgse kingsepa lugu). Kuid mälus on palju ka sellist mida paberile ei pane. Vahel mõtlen, et kellele neid perejõule ikka näidata. Osalistele jääb see ju mällu... Ja seepärast käin ma ringi ja SALVESTAN – lõhnu, tundeid, helisid, hetki, valgust, meeleolusid, värve, kilkeid, hääletoone ja iseenda mõtteid. Et oleks uuel ja järgnevalgi aastal mälusahvrist võtta. Ning kogemusest tean, et sahvri lävepakk on juba kuluma hakanud. jõulupuhkuse esimene õhtu 2016

See roheline auto seal on minu pargitud. Valge masin tuli hiljem! On siiani pisut uskumatu, et minust sai autojuht. Et ma eksamid ära tegin ja tõesti ka pisut sõita oskan. Tõsi, linnas, eriti siin kodulinnas tundub see turvaline. Eriti kui sõidan tuttavaid tänavaid pidi. Kuid nagu sõidueksami vastuvõtja kommenteeris: "Nüüd tuleb sul alles sõitmist õppima hakata. Eeldused on olemas ja tingimused loodud." 32 sõidutundi, koos pimedasõidu ja maanteesõiduga (siin ju kiirteed) ja lisaks veel libedal sõit. Sellest pidi piisama. Nüüd tuleb iseseisvalt jätkata. Ahjaa, mu esimene omaette sõit oli majaõuelt autoparanduse parklasse. Seal see roheline silmarõõm nüüd seisab ja ootab uut ... aastat ning roolikeerajat. Mulle tundub, et sellest tuleb üks siiras sõprus.

Tere iseseisvuspäeva-järgset hommikut! On ilus ärgata, ehkki päev on pimedam kui eile samal ajal. Käisime pärast õhtusööki ja enne vastuvõtu vaatamist (ehk siis just pärast kahe küünla süütamist kl 18-19) kõik linnas jalutamas – palju inimesi oli liikvel, restoranides oli pidulikult riides inimesi, äride aknad olid lillede, küünalde ja lipuvärvidega kaunistatud. Ja need kaks küünalt (või elektriküünla-trepid) – neid ikka tõesti kohe oli. Soome patrioot on lihtne ja hea olla. See sõna ja tunne ei tundu siin poliitiline kui näiteks väljend "Eesti patrioot". Jah, väärikus ja ühine suhtumine on selle päeva meeleolu ning lipukiri. Eilne avavalss lisas kõigele veel pisut "oma". Avavalss on nimelt aastakümneid olnud "Ilusal sinisel Doonaul", Tarja ajal on kindlalt igal aastal ise lugu mängitud. Sel aastal esmakordselt "Kulkuri valssi" ehk see "Siis meeleldi maanteel ma tantsin, kus metsade ,tormide laul. Seda marulist hulkuri valssi tul

Ma pole ammu õmmelnud. Kudunud ka mitte. Kujutan ette, et aega pole ja et valgust ei jätku ja et valmis nagu nii ei saa. Aga samas tahaks ikka nagu kududa ka. Viimati tegin ühele lapsele mütsi. Ilus tuli. Tõsijutt. Lõngakera kokku kerimine ja sasipundarde harutamine on mulle tegelikult meeldinud. Mitte küll alati, aga ikkagi. Tunnen enda üle pisut isegi uhkust, kui järjekordse puntra lahti saan. Sest siis olen end kokku võtnud, keskendunud ja töö lõpule viinud. Ja sellest jääb jälg. Vahel ajab see mõte närvi. Tahaks ilma jälgeteda toimida. Või siis nii nagu Tuglas, et kõik jäljed said mitu korda üle käidud, et ikka oleks paslikud näidata ja ajalukku jätta. Huvitav, kas Elo oli temaga õnnelik? Juice tõenäoliselt ei pidanud silmas nende suhet, kirjutades read: Teda armastasin palju, Sind armastan ehk kunagi rohkem. Ole mulle veidi aega tema. ehk siis: Häntä rakastin paljon, Sua rakastan joskus enemmän. Ole mulle vähän aikaa hän. Või mine sa tea?! Tuglas on ju Krossi moel So

”Kas sina tead, miks lapsed armastavad niii väga seda tumepruuni ja magusat? Seda, mida nad nimetavad šokolaadiks,” küsis väike päkapikk jõulupuu all istuvalt haldjalt. ”Muidugi tean,” vastas haldjas uhkelt, ”see meenutab neile tubli hobuse suuri silmi!” ”Ning karu pehmet kasukat,” lisas ta pärast hetkelist mõttepausi. ”Või pruuni ja päikesesooja puukoort,” läks päkapikk mõttelennuga kaasa. ”Võib olla. Ja kapsaliblikaid suvelillelisel niidul,” unistast haldjas. "Väikseid koerakesi,” õhkas päkapikk. ”Ja piparkooke,” sosistas haldjas ja limpsas keelt. ”Kas sa oled märganud, et see teeb nende näod naeruseks,” küsis haldjas, endal silmad pingsast mõttetegevusest vidukil. ”Huvitav, kas šokolaadis on võluvõimu?” Siit sai päkapikk mõtte: ”Me peame minema ŠOKOLAADI MAITSMA,” ütles ta. ”Aga kas sa tead, kuhu see neil peidetud on?” muutus haldjas murelikuks. ”Muidugi” ütles päkapikk ja sosisistas vaevukuuldavalt. ”Šokolaad on seal väikeses karbis!” ja osutas kummu

Vaade meie koduaknast 2006 Kui keskpäeval filosoofiast abi otsid, on midagi viltu. Või kas ikka on? Küsisin ühelt vahvalt inimeselt, kuidas suure valu või raskusega hakkama saada. Ta ütles: "Mujal. Eemalt." Ütles, et kõik ongi tegelikult lihtne! Ta vastas lakooniliselt, kuid kaalukalt ja tuntava rahuga. Ma vähemalt tahtsin seda rahu tunda, soojuski oli ehk vaid mu enda kujuteldu. Kuid mis siis? See oli ju lihtne!