Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2007 postitused

Piret Kalda: Iga inimese enda õigus, kas ta räägib või mitte, kas ta suhtleb või mitte.

Tele on väga suur tõukejõud – noor inimene hakkab neid võtma kui arvamusliidreid. Emana puutun ma sellega kokku. Ja mul on olnud selliseid hirme – saan aru, et noori inimesi kasutatakse ära ning teda ei kaitse teda. Kasu saavad tooted ja produtsendid. Noor vaatab, et nüüd on see inimene jõudnud ajakirja ja temast räägitakse ja puha. Kuid tegelikult võib see lõppeda ju väga traagiliselt. Meil on lastega olnud sel teemal juttu: lapsed on vahel õhanud, et ma tahaks ka sinna minna. Siis ma räägin, et mis selle kõigega kaasneb. Vaatame saate ära, ja mis siin nüüd naerdi? Naerma ajab ju sageli lolli olukorda sattumine – kas sina tahaksid seda? Ja ma ei ole ainus kes nii mõtleb. See teeb elu palju raskemaks lapsevanemal – et lapsed ei läheks kommertsi liinile. Tütred   Laura 18, 11 ja 4 Peremudel on üks, vanemad on samad, kuid lapsed on kõik isemoodi. Kuidas see küll nii on seatud? See on huvitav jah. Mida te koos saate teha? (Pikk paus) mune värvime, vaatame mõnda

Pori, mäda ja rahulolu

Väljas on oktoober. Märg, soe ja seega mädane. Mõtlen juba mitmendat päeva, et kui meie gümnasist järgmisel nädala vaheajale tuleb - mida ta siis siin enam ei näe?! Märkasin täna, et õunapuud ongi peaaegu tühjaks kukkunud. Õuemuru ja mullaäär on maha varisenud ubinaid täis. Osa neist tuleks päästa talve jaoks. Teise osaga pole enam miskit teha - meie kodus toimub kompostistumine... Mõned öökülmad on mõned pruunid lehed maale lennutanud. Riisuda polevat naabrinaise sõnul veel mõtet, sest kohe tulevad ju uued peale ning siis varsti on neid veelgi enam. Hea teada. Apelsinikarva reha igal juhul juba ootab. Toas on ka mõnus. Eriti eilsest alates. Hommik algas üllatuskõnega - Elionist pärit noormees ütles, et kui meile sobiks, siis ta nüüd tuleks ja paneks meile neti ja digi püsti, üles ja külge. No kuidas ma saan öelda EI!? Eriti veel kui augustist alates on täiesti netitu elu olnud. Ja septembrist alates ei näinud enam ka harjumuspäraseid Soome kanaleid. No jah, see oli meie mure. Ku

Kaia Triisa: “Ma olin ühtäkki võrdne!”

Kaia Triisa (22) mängis tõenäoliselt kunagi ka nukkudega, kuid täiesti kindlalt kuulusid ta lapsepõlve mänguautod, mootorrattavidinad ja poisid. Kümmekond aastat hiljem istus Kaia Rahvusvahelise Motoföderatisooni ümarlauas noorima delegaadina, et seista oma maa krossisõitjate eest. Ta oli 16aastane ning üksikuid selles seltskonnas, kes võis seelikut kanda. “Minu töö oli esindada Eesti sõitjaid rahvusvahelistel võistlustel ,” seletab Kaia ja püüab nelja aasta jooksul tehtud tööd võhikule selgitada. “No põhimõtteliselt tähendas see, et ma sebisin ringi, ajasin asju ja hankisin vajalikke pabereid, olin lüliks sõitjate ja korraldajate, vahel .” Hea küll, aga kuidas saab teismeline tüdruk sellisele toolile istuma? “Selleks tuleb osaleda seminaril, teha eksam, jagada motospordist natuke ja saada akrediteering-litsents,” naerab Kaia lõbusalt. Tegelikul algas kõik ajal, mil Kaia vanem vend Toomas (24), noorem vend Jüri(18) isa (endine NSVL meister krossi ja rallisõidus

Killukesi sellest, kuidas meil läheb

Niisiis, on aeg et läheks lahti nn vigade otsimise operashuun (hääldub nagu operatsioon rootsikeeli võiks häälduda, ja on mu on mu viimaste aastate kiikse – suvaliste sõnade rootsistamine siis). Puuduste kõrvaldamine on ilmselt samuti möödapääsmatu, kuid hetkel pääseb veel mööda küll. Seega: Miks ei ole... Kuram, näe oli mõte ja enam pole. No miks ei ole mõtet? Ootame, äkki tuleb tagasi. ... Ei tule. Olgu, eeter vajab täitmist... Miks ei ole Eestis ... no ikka ei miskit. ometigi oli mul neid häid ideid peas vähemasti kolm. Ja kuna öeldakse, et kui tuleb idee, kirjuta üles, siis logisin end kähku blogima. Ja võta näpust - paberiga oleks kiiremalt saanud ilmselt, kui just pliiats kadunud poleks. * * * Helistasin mehele, et äkki toob bensiinijaamast puid. Lubas. Sest on autoga veel linnas - seal olevat istumine. Kuid tulevat varsti ja siis toob, kui meenub. Tegelikult tuli lihtsalt igatsus peale, sest polegi meest terve päeva näinud. Ja kahe folgipäeva ning ööga harjusin tema ole

Poolik pärastlõuna

Tuli lihtsalt selline fraas pähe, ei teagi miks. Panin klapid pähe, keset tööpäeva ja töölaua taga, toimetuses, kus on üsna soe, sest väljas olevat suvi. Kuid seda loeme me lehest, sest toimetus on kivimajas ja ajakirjandus vormub siiski vaid siseruumides. Ehkki seda saab teha ka lageda taeva all. Kuulan muusikat - Sal-Saller laulab ja ma ei saa lahti mõttest, et tal on osa hambaid ilmselgelt puudu. No on, kuulates! Ja mulle tuleb silme ette Andy McCoy. Kes on kuulnud, saab aru miks. Ülejäänud näevad teatavat sarnasust ka näotsi. Muidu läheb meil kenasti. Isegi toredasti! On kiire, kuid see-eest saame aeg-ajalt abikaasaga lõunat süüa - kalli raha eest ja mõnes seni-leidmata toidukohas. Täna oli gruusiapärane toit - lambaliha potis. Hää oli, ehkki alguses pidi kaua ootama ja õlu hakkas pähe ning närida oleks tahtnud, sest õllekõrvale ju pidavat ikka. Kuid siis tuli ilmselt omanik, heatahtliku ilmega veid ümarik mees ja rääkis ... loomulikult vene keeles see-eest kiiresti ja arusaadav

Ülle Ulla: mitte ainult must ja valge

Kuidas avada uues plaanis Ülle Ullat? On ta ju andnud nii palju intervjuusid, et kui need kokku liita, mõõdetaks tulemust aastates. Ka tantsukaugele ristsõnalahendajale on tema nimi tuttav, sest kui küsitakse baleriini, tuleb ruudukestesse kokku enamasti tema nimi. Ning guugeldades leiame internetist 0,05 sekundi jooksul tema nimega 750 viidet. Ulla on paljudele hoiaku, hääle ja rühi võrdkuju ja paljus just seetõttu on tema teine plaan siiani varietee. Just nimelt teine plaan, sest Ülle Ulla on ennekõike tantsija, baleriin. Selleks on ta õppinud ning baleriinina teenis ta leiba 30 aastat. Kõik muu – 10 aastat näitlemist ja teist sama palju laulmist on õppimata külge ja selgeks saadud. Teda on   võrreldud Kullaketrajates tantsitud rolli kaudu musta kassiga – Ullal on olnud palju (lava)elusid ja ta maanduvat alati käppadele. Ja ta oskab ka tuld pilduda, oma hoiakuga ja silmist. Kunstiinimesed räägivad ka vabal ajal ennekõike tööst. “Oleme jah alati rääkinud,” kinnitab

Mustrid, mis aitavad meil olla inimene

Arhetüübid seletavad kujundlikult arusaamatut Need on energiamustrid, mis aitavad meil olla inimesed Esoteerika (vana kr. k – sisemine) või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele. Kitsamas mõttes mõistetakse esoteerika all salateadusi. Habras, soojust kiirgav naine seisab kõrgel laval, taustal Nikolai Rörichi maal ”Maa Ema”.   Ta räägib meloodiliselt nagu naine ja kindlalt nagu mees – MARINA   PAULA EBERTH on psühholoogiamagister ja Taani Kuningriigi litsentsiga psühholoog. Teda on võimalik eirata vaid juhu, kui kuulaja veel kaasamõtlemiseks veel valmis pole.   Eberth räägib arhetüüpidest, esoteerika põhiprintsiipidest ja millestki, mida ma vaid tajume, seda nägemata. „Kujutagem ette Emakest Maad ja Isakest Taevast,“ räägib ta „nii nagu on meil, nii on ka neil – torm on kirglikkus, vihm on viljakuse eest hoolitsemine.“ Tundub pisut jabur kujutleda, et Maa Emaga võib kuidagi muul moelgi kontaktis olla, kui p

Andekas iludus ujedate ja tagasihoidlike maalt

Jaana Pelkonen (30)   Saatejuht, õhtujuht, modell; Unistab poliitilisest karjäärist; Horoskoobilt veevalaja; Pikkust 160 cm; Harrastab salsa-tantsu; Kümneaastase saatejuhikogemusega; YLE Eruovisiooni saatejuht 2005. aastast. Soome eurolaulude eelvoorusid juhtis sel kevadel kolmandat aastat järjest; Valdab soome, rootsi, inglise, hispaania ja prantsuse keelt; Sel kevadel kirjutab kommunikatsiooni erialal magistritööd. Eurovisiooni kolmikdraama Ühel esmaspäevaõhtul, kell 20.45 sai Jaana telefonikõne, mis ta hetkeks täiesti sõnatuks olevat võtnud. Soome Eurovisiooni organisatsiooni pealik kinnitas teisel pool torusse, et Jaana on valitud Euorvisiooni õhtujuhiks. Palju õnne! Aitäh, jah muidugi, kuid kellega koos…?   Valiku puhul olevat üks tähtis kriteerium olnud õhtujuhtide omavaheline keemia. Seetõttu valiti lavapartneriks näitleja Mikko Ala-Leppilampi (28). Ilmselt oli Jaana siiski hetkeks ka pettunud, ehk nõutugi. Oli ta ju pool aastat varem lubanud, e

Jalutuskäik kui novell*

Kujutis
Vastu hämarduvat õhtut jalutama minna oli pisut kõhe, kui ette nad selle võtsid – kolmeaastane poiss ja tema ema.  Tee oli pime ja õu pimenev ning valgustustus meenutas seasilm sulu nurgast. Nad kõndisid käsikäes ja vestlesid vabalt. Põhiliselt lennukitest ja autodest. Kuid ka sellest, et kas pimedate akende taga juba magatakse või ei ole pererahvas veel üldse kojugi jõudnud.  Ühe akna taga paistis köök, milles kaks eakat abikaasat askeldamas. Mees keerutas leemekulpi, naine kattis lauda ning üks kolmeaastane poiss püüdis nendega silmsidet saavutada. Ei miskit! Käsi oli juba lehvitamiseks püsti, kuid tädi vist ei näinud välja.  Kolmeaastase poisi ema ei tihanud võõrasse aknasse pikalt piiluda, kuidas sa ikka sedasi...   Nad kõndisid maja nurga taha vaatama, mida teeb see valge kass, kes eile kolmanda korruse rõdul saba keerutas ja nägijate hirmust hoolimata üldse alla ei kukkunud. Kiisut polnud, oli hoopis üks avatud aken, millest kostis valju laululugu.  Akna all seisis

Meet mr. Valgre, sorry... mr. Goya

See tõesti ON elamus! Lummas ja kahe palaga suisa nii, et ma ei suutnudki plaksutada. Kontserdipilet oli naistepävakingitus isalt. Ja kinnitas veelkord mu juba aastaid juurdunud mõttekest: kinkigem elamusi. * * * Kontserdiks sättides meenutasin, kui kaua on kitarrimuusika ja konkreetselt Francis Goya mu ellu kuulnud. Oh kui tähtsalt see kõlas, kuid tõsi see on. Mäletan ühte kevadhommikut (või ehk see polnudki kevad, oli lihtsalt päiksepaisteline), mil astusin kooli komsomolikomitee koosolekute tuppa ning nägin meie komsomolijuhti stereote ees askeldamas. Ta oli silmnähtavalt õhinas, sest oli just linnast (poest siis) defitsiidiga tagasi jõudnud: müügile oli jõudnud plaadifirma Meloodia poolt välja antud Francis Goya, sinistes toonides plaat. Ja siis kõlas muusika - kerge ja helge ja sõnatu ja ... Mehe nimi jäi mällu ning sellest päevast peale kuulsin ma sageli nii temast räägitavat kui tema mänitut. Ning mulle ei tundunud kunagi, et see oleks vanainimeste muusika või jama või misi

Paki kaupa romantikat

Neljapäeva hommik algas võidujooksuga, võistlejaid kaks: mina ja aeg! Distants oli keerukas, kuid ei midagi üleloomulikku. Naisele ju ometigi mitte ;) sest kontrollpunktideks maniküür, juuksur, kingapood ja bussijaam. Küüned said kullatud ja juuksed sirgutatud. Lihtne ja lõbus. Kuid siis läks raskemaks, sest kingapoode tuli läbi kõmpida mitu. Kinnisideega poes käija polegi nii lahe. Sest olgu riigikord või riik milline tahes, sobivat ikka vägisi ei leia küll. Või noh, vahel läheb ka teisiti. Kuid täna polnud see päev. Valiku kohta peab tegelikult ikka kiidusõnu ütlema küll, sest juba mitu aastat olen ma just Eesti kingapoodidest perele jalanõusid leidnud. Erilisi, mugavaid ja mitte ainult kandjale meelpäraseid. Nüüd otsisin aga konkreetset stiili ja värvi ja tegumoodi ja kontsakõrgust. Ja jäin ilma. Muide, silma on jäänud see, et Eestis on sageli liiga kõrge (üle 6-7 cm) konts müügil. Või täpsem oleks ehk öelda, et kõrguste vahed on suured ja et 6-7cm kontsa on vähe. Lihtsalt selli

Värvidest

Etapid olevat seotud värvidega. Mõni suudab neid näha inimese ümber, teine ennekõike stiilikonsultandina á la sobib ei sobi ja kolmas vaid värvi ennast. Kuid ka siis võib ta kahelda: kas see ikka on mereroheline või on elektrisinine. Äkki on hoopis... Ostsin eile saapad, tutikesega pealt ja puha. Värv on roheline, kuid see ei ava tegelikku tooni. Kuidas siis seletada? – kaitse või maastikukarva ehk. Kodus asju pakkides, sain korraga aru kui palju rohekaid toone on kappi kogunenud. Istusin ja mõtlesin, et mis hetkest see õige mu lemmiktooniks hakkas. * * * Aasta tagasi oli roosa – vanaroosa, titeroosa, murtud roosa, fuksia, aniliin. Kunagi lapsepõlves olid mul vist küll kõik riided sinised – heledad ja tumedad, kuid sinised. Koolivormist kingadeni. Isegi ultrapikk sall oli sinine. Ema oli otsustanud, et see värv sobib. Ja tal oli õigus, sest ka helehallid silmad olid nii palju ilmekamad. Mul oli 17aastasena isegi sinine tuba – voodi, tugitoolid, lamp ja kardinasats. Siit alates us

Pakane, oi pakane!

Ometi kord pakane! Aga ma ei leia oma nahkpükse mitte kusagilt üles ja see pole tore. Karupüksid on mul õnneks ka veel. Ja ei naera seal nüüd - on jah karupüksid. Sellised valget värvi kootud retuusid, mida olen ikka rohkem kui kümme kord kandnud. Praeguste ilmadega on siis hea õhtul kõndimas käia. Muidugi tuleb neile karupükstele veel teised, tuult eemalehoidvad peale tõmmata. Siis on soe! Ja tunnine kävelylenkki ongi tehtud. * * * Kävelylenkki on super sõna. Soomlane läheb dressis tavaliselt just lenkille ja juba ainuüksi sõna tõmbab pisut stressi tagasi. Tegemist ei ole jooksmise, isegi mitte sörgiga. See on tempokas kõndimine! Kuidas aga eeslannast pereema peaks end väljendama, kui ta samalaadse harrastusega tegeleda sooviks? - Ma käin nüüd kõndimas!" - Ja kohe nii dressides lähedki või? või - Ma lähen tempokalt astuma?" - Täh? Ja seejärel astub dress-inimene uksest pimedusse, et suure ringiga tund hiljem tagasi koju tulla! Ühesõnaga: läbimaks teekond punktist A

Olgu ta hea, see 2007!

Kujutis
HEAD UUT AASTAT! Sirvisin, kuulasin ja lugesin uusaastakõnesid. Maapealsel asemikul, meidän Tarjalla ja Ärma talu peremehel on palju väärt mõtteid: nad rääkisid rahust, kodust, hoolivusest, ligemese ja eemalgi seisva märkamisest, austamisest... . Soe hakkas, tõesti. Lootus tekkis, ausalt. Korraga asetus kõik paigale. Isegi eilseks hangitud vahuvein "Sibelius" tundus kõige selle taustal hea ja karge. Eile õhtul oli see lihtsalt kuiv ja hapukam, kui arvata oskasime... Ütle veel, et hommik õhtule "ära ei tee" Vanarahavas teab! "Meie inimesed on uhked iseenda üle, aga paljud meist ei ole sageli uhked oma riigi üle. Meile meeldib Eesti rahvas ja meie kultuur, aga oma riik tekitab tõrksust. /---/ "Eestis on kitsas," ütlevad mõnikord noored, äsja kooli lõpetanud inimesed, ning loodavad hingamisruumi ja euroopalikku avatust leida võõrsil. Meil tuleb nad ümber veenda. Me peame näitama, et ka Eesti pakub kindlustunnet ja avatust. Selleks vajame mõi