Tuletooja

Kuidas avada uues plaanis Ülle Ullat? On ta ju andnud nii palju intervjuusid, et kui need kokku liita, mõõdetaks tulemust aastates. Ka tantsukaugele ristsõnalahendajale on tema nimi tuttav, sest kui küsitakse baleriini, tuleb ruudukestesse kokku enamasti tema nimi. Ning guugeldades leiame internetist 0,05 sekundi jooksul tema nimega 750 viidet. Ulla on paljudele hoiaku, hääle ja rühi võrdkuju ja paljus just seetõttu on tema teine plaan siiani varietee. Just nimelt teine plaan, sest Ülle Ulla on ennekõike tantsija, baleriin. Selleks on ta õppinud ning baleriinina teenis ta leiba 30 aastat. Kõik muu – 10 aastat näitlemist ja teist sama palju laulmist on õppimata külge ja selgeks saadud. Teda on   võrreldud Kullaketrajates tantsitud rolli kaudu musta kassiga – Ullal on olnud palju (lava)elusid ja ta maanduvat alati käppadele. Ja ta oskab ka tuld pilduda, oma hoiakuga ja silmist. Kunstiinimesed räägivad ka vabal ajal ennekõike tööst. “Oleme jah alati rääkinud,” kinnitab

Arhetüübid seletavad kujundlikult arusaamatut Need on energiamustrid, mis aitavad meil olla inimesed Esoteerika (vana kr. k – sisemine) või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele. Kitsamas mõttes mõistetakse esoteerika all salateadusi. Habras, soojust kiirgav naine seisab kõrgel laval, taustal Nikolai Rörichi maal ”Maa Ema”.   Ta räägib meloodiliselt nagu naine ja kindlalt nagu mees – MARINA   PAULA EBERTH on psühholoogiamagister ja Taani Kuningriigi litsentsiga psühholoog. Teda on võimalik eirata vaid juhu, kui kuulaja veel kaasamõtlemiseks veel valmis pole.   Eberth räägib arhetüüpidest, esoteerika põhiprintsiipidest ja millestki, mida ma vaid tajume, seda nägemata. „Kujutagem ette Emakest Maad ja Isakest Taevast,“ räägib ta „nii nagu on meil, nii on ka neil – torm on kirglikkus, vihm on viljakuse eest hoolitsemine.“ Tundub pisut jabur kujutleda, et Maa Emaga võib kuidagi muul moelgi kontaktis olla, kui p

Jaana Pelkonen (30)   Saatejuht, õhtujuht, modell; Unistab poliitilisest karjäärist; Horoskoobilt veevalaja; Pikkust 160 cm; Harrastab salsa-tantsu; Kümneaastase saatejuhikogemusega; YLE Eruovisiooni saatejuht 2005. aastast. Soome eurolaulude eelvoorusid juhtis sel kevadel kolmandat aastat järjest; Valdab soome, rootsi, inglise, hispaania ja prantsuse keelt; Sel kevadel kirjutab kommunikatsiooni erialal magistritööd. Eurovisiooni kolmikdraama Ühel esmaspäevaõhtul, kell 20.45 sai Jaana telefonikõne, mis ta hetkeks täiesti sõnatuks olevat võtnud. Soome Eurovisiooni organisatsiooni pealik kinnitas teisel pool torusse, et Jaana on valitud Euorvisiooni õhtujuhiks. Palju õnne! Aitäh, jah muidugi, kuid kellega koos…?   Valiku puhul olevat üks tähtis kriteerium olnud õhtujuhtide omavaheline keemia. Seetõttu valiti lavapartneriks näitleja Mikko Ala-Leppilampi (28). Ilmselt oli Jaana siiski hetkeks ka pettunud, ehk nõutugi. Oli ta ju pool aastat varem lubanud, e

Vastu hämarduvat õhtut jalutama minna oli pisut kõhe, kui ette nad selle võtsid – kolmeaastane poiss ja tema ema.  Tee oli pime ja õu pimenev ning valgustustus meenutas seasilm sulu nurgast. Nad kõndisid käsikäes ja vestlesid vabalt. Põhiliselt lennukitest ja autodest. Kuid ka sellest, et kas pimedate akende taga juba magatakse või ei ole pererahvas veel üldse kojugi jõudnud.  Ühe akna taga paistis köök, milles kaks eakat abikaasat askeldamas. Mees keerutas leemekulpi, naine kattis lauda ning üks kolmeaastane poiss püüdis nendega silmsidet saavutada. Ei miskit! Käsi oli juba lehvitamiseks püsti, kuid tädi vist ei näinud välja.  Kolmeaastase poisi ema ei tihanud võõrasse aknasse pikalt piiluda, kuidas sa ikka sedasi...   Nad kõndisid maja nurga taha vaatama, mida teeb see valge kass, kes eile kolmanda korruse rõdul saba keerutas ja nägijate hirmust hoolimata üldse alla ei kukkunud. Kiisut polnud, oli hoopis üks avatud aken, millest kostis valju laululugu.  Akna all seisis

See tõesti ON elamus! Lummas ja kahe palaga suisa nii, et ma ei suutnudki plaksutada. Kontserdipilet oli naistepävakingitus isalt. Ja kinnitas veelkord mu juba aastaid juurdunud mõttekest: kinkigem elamusi. * * * Kontserdiks sättides meenutasin, kui kaua on kitarrimuusika ja konkreetselt Francis Goya mu ellu kuulnud. Oh kui tähtsalt see kõlas, kuid tõsi see on. Mäletan ühte kevadhommikut (või ehk see polnudki kevad, oli lihtsalt päiksepaisteline), mil astusin kooli komsomolikomitee koosolekute tuppa ning nägin meie komsomolijuhti stereote ees askeldamas. Ta oli silmnähtavalt õhinas, sest oli just linnast (poest siis) defitsiidiga tagasi jõudnud: müügile oli jõudnud plaadifirma Meloodia poolt välja antud Francis Goya, sinistes toonides plaat. Ja siis kõlas muusika - kerge ja helge ja sõnatu ja ... Mehe nimi jäi mällu ning sellest päevast peale kuulsin ma sageli nii temast räägitavat kui tema mänitut. Ning mulle ei tundunud kunagi, et see oleks vanainimeste muusika või jama või misi

Neljapäeva hommik algas võidujooksuga, võistlejaid kaks: mina ja aeg! Distants oli keerukas, kuid ei midagi üleloomulikku. Naisele ju ometigi mitte ;) sest kontrollpunktideks maniküür, juuksur, kingapood ja bussijaam. Küüned said kullatud ja juuksed sirgutatud. Lihtne ja lõbus. Kuid siis läks raskemaks, sest kingapoode tuli läbi kõmpida mitu. Kinnisideega poes käija polegi nii lahe. Sest olgu riigikord või riik milline tahes, sobivat ikka vägisi ei leia küll. Või noh, vahel läheb ka teisiti. Kuid täna polnud see päev. Valiku kohta peab tegelikult ikka kiidusõnu ütlema küll, sest juba mitu aastat olen ma just Eesti kingapoodidest perele jalanõusid leidnud. Erilisi, mugavaid ja mitte ainult kandjale meelpäraseid. Nüüd otsisin aga konkreetset stiili ja värvi ja tegumoodi ja kontsakõrgust. Ja jäin ilma. Muide, silma on jäänud see, et Eestis on sageli liiga kõrge (üle 6-7 cm) konts müügil. Või täpsem oleks ehk öelda, et kõrguste vahed on suured ja et 6-7cm kontsa on vähe. Lihtsalt selli