Tuletooja

Ma ei tea, kui paljud meist on teadlikult elus vaadanud filme, lugenud raamtuid või kuulanud muusikat, millele võib anda ühise nimetaja – naistekas. Vahel ja enamasti kasutavad seda sõna mehed, mõnikord ka naised ise. Ehk pisut halvustavaltki. Näiteks siis, kui pakutav tundub liiga õhuline, pehme ja roosa. Kuid fakt on, et naistekaid loevad ja vaatavad vahel mõlemad. Naistekas on parim omadussõna nii mõnegi jaoks, kes püüab üheselt iseloomustada emotsionaalsust. Ajavad ju naisetkad meid naerma, nutma, ärevusse, õhevile ja tekitavad tunde, et just selline ongi elu. Elu, mida kunagi tahaksin ehk minagi tunda või mida kunagi olen elanud. Naistekas viib mõtte lendu ja kannab endaga kaasa, tuletades meelde midagi, mis meis millegipärast kätketuna on. Või reetes heatahtlikult meiele endile me unelmaid, lootusi ja soove. Läbi naisteka leiab naine lohutust ja lahendusi, sest ta tunneb end osalisena. Seda kõike soovib ka Eesti esimene interneti-naistekas. Lehekülg, mis tänaseks on üheksa

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas usub, et ainus, milles inimene edasi elab, on tema järeltulijad. “Mul pole olnud mõtet, et siia maailma – sõdade ja rahu vahele – ma lapsi ei tee.  Grete Laura, Karl Rudolf ja Astrid Juulia ei saanud sündimata jääda.”  Leo lastega Politseipargis 2008. aastal. Pildi tegi Daisy Lappard Niisiis kolm last, nagu lauldes kunagi lubatud sai. “Kolmega me nüüd piirdume, sest üks asi on lapsed ilma tuua, teine asi nad üles kasvatada, nii et neist tuleksid mõistlikud inimesed,” räägib Leo ning jagab näpunäiteid mõistlike kasvatamise kohta. “Midagi erilist ei peagi tegema, piisab, kui sa avastad ja koged koos nendega maailma.” Ehkki riigikaitse on aastaid Kunnasele leiva lauale toonud, kasvavad Leo ja Kaja kodus ennekõike lapsed, mitte kodanikud.“  Pere on igale inimesele see kõige lähem. Meie lapsed on tegelikult lausa kahe riigi kodanikud, kui saavad 18, valivad ise, kas võtavad Eesti või Soome või mõlemad kodakondsused, nagu nende emal on.”  Tõepoolest, E

Käisin vanas Tänassilma nö hoiupaigas. Õigemini oli see üks kohutav koht kus koeri hoiti. Käisin seal palju aastaid tagasi otsimas endale koera. Sõitsin kohale, läksin autost välja, hingasin sügavalt sisse, istusin autosse ja sõitsin tagasi. ei suutnud lähedalegi minna neile puuridele. Siis mul endal veel koera polnud. Ma ei suutnud tookord sisse minna. Siis käisin 15 kiloseid toidukotte viimas. Siis hakati seda kohta kinni panema, sest tingimused olid nii jubedad. Meedias räägiti tookord palju neist loomadest ja inimeis käis väga palju – loomi toitmas ja neid endale kodudesse võtma.   Ses mõttes ma neid massikampaaniaid ei poolda, sest loomi võetakse siis valedel põhjustel – haletsusest, neid tegelikult tahtmata. Sest mõte on poolik ning ühel hetkel on need samad loomad mõnes teises varjupaigas jälle tagasi. Käisin ühe oma sõbrannaga toona koera võtmas,   Sõbrannaga seisime siis värava taga… See siin on Tänassilmaga võrreldes luksushotell, koerad olid ketis j