Tuletooja

Mida lähemale jõuluaeg jõuab, seda rohkem on meie peres juttu julgusest. Sest isegi kui salmid on selged ja laulud ladusalt peas, jääb jõuluvana saabudes just julgusest puudu. Julgusest jääb puudu sel nädalavahetuselt ilmselt ka mõnel autojuhil, sest olgugi talverehvid masinal kenasti all, tuleb ju ikka juhil need rattad seal tee peal ka hoida. Juba koolis õpetatakse, et julgus on võime olla üle raskest, ohtlikust või hirmutavast olukorrast. See aitab meil vägivallale vastu seista, massist erineda, sekkuda, tunnistada oma vigu ja teha enese jaoks õigeid otsuseid. Julgus aitab meil arvamust avaldada. Ennast avada, olgu teema kuitahes valus. Ühe näite pakub LP seekordses suures intervjuus, milles oma rängast aastast kõneleb kahe lapse isa, spordiajakirjanik Marko Kaljuveer . Jah, on teemasid, millest rääkimine ja millega hakkama saamine nõuab eneseületamist. Kuid Marko toob intervjuus välja veel ühe julguse mõõdupuu: tehtud vigade tunnistamise ja võime andestust paluda.  Kas sina

Minuvanused tulevad ajast, mil kõik n-ö teistsugused olid kohe ka vaenlased, ütleb riigikogu esimees ja kauaaegne sots. See kütab tema hinnangul ka praegusi vastuolusid ühiskonnas. Priit Simson tegi pilti ja videolõigu ka Juba seitse kuud (intervjuu toimus sügisel 2014 – P.K.) on Eiki Nestor istunud Toompea lossis valge saali kõrval riigikogu juhataja kabinetis. Oma moodsa ülisuure töölaua taga saab ta paberikuhjast silmi puhates vaadata välja kas vasakpoolsest aknast, kust näeb Soome saatkonda, või sellest, kust paistab kätte Nevski kiriku sissepääs. Midagi muud spiikril vaadata polegi, fotosid abikaasast ja järeltulijatest ta kabinetti ei too. Ka pere kassid Missi ja Murka on ainult telefoni salvestatud fotodel. „Jah, ma olen kiisumees,” naerab Nestor. Ta jätkab: „Ma muide olen väga harva perega vaielnud, aga kassiteemal nii tõesti juhtus. Kõik käisid peale kui uni, et võtame kassi. No ma olin vastu, et keegi peab koristama, ja kõik lubasid muidugi koristada. Nii ma lõp

Evald Rooma (1911-2017) “See oli ilmasõja aegu, kui ühel päeval kuulsin kedagi hüüdmas “maroozina,maroozina”. Need oli tatarlased. Isa kõnetas meest. Veidi rääkinud, võttis võõras ja pistis paberist keeratud tuutusse ümmarguse külma maiustuse. See oli mu esimene jäätis.” meenutab 103-aastane (2014) Evald Rooma kohtumist, mis andis mehele uue nime - Onu Eskimo ja märgistas terve sajandi kestnud elutee. Päikeselisel pärastlõunal Tartus Annelinnas Evaldiga kohtudes olen ärevil, sest nii eaka inimesega naljalt ei trehva. Evaldki olevat elevil, sest daamide seltskonna ootel on ta hommikul habet ajanud ja sobivama rõiva selga sättinud. Nüüd sirutab ta ise veel voodis pikutades tulija poole terekäe ning hoiab pika viivu ja vaatab silma. Mehe näiliselt nii kondised kämblad on suured, soojad ja pehmed. Ühtäkki lööb seni vaid naeratanud nägu särama ja Evald ajab end püsti: “Oh heldeke, täna te võtate minuga ühe pitsi konjakit, eks? Saate ju võtta? Ma siis pakun teile ka, kui tohib, mu

Kas kogu Eesti edu kõrval oleks liikumine heaoluühiskonna poole võinud olla kiirem, küsib Arnold Rüütel vahel eneselt. Selleks on alati võimalusi, kõlab vastus. Mees ja tema lapsepõlevamaa: 5,6 hektarit koos kahe loodusliku saarega, kus kunagi laius liivarand. Veel 20 aastat tagasi oli siin metsik ja soine ala. Pildid tegi Tiit Blaat.   „Teate, aga teeme niimoodi, et te tulete päris mulle Saaremaale külla. Siis näete oma silmaga ära ja saame õues jalutada,” võtab president Arnold Rüütel (86 – intervjuu sündis 2014 aasta sügisel) meie intervjuueelse jutu lõbusalt kokku ja lubab mu telefonikõnet ootama jääda. See on esimene kord, kui ma Arnold Rüütliga otse räägin. Ennekõike hämmastab mind, kui sorav ja humoorikas on tema jutt. Ent aastakümneid telerist nähtud uudislõigud on selle poole justkui varju jätnud. Miks erinevad need kaks kuvandit ja mis neid seob? Milline inimene on Arnold Rüütel? Nende mõtetega pakime end fotograafiga kahekesi ühel laupäeval autosse ja sõidame Saar