Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2015 postitused

Evelin Ilves: jah, ma leinan, kuid ma ei ole õnnetu

Kujutis
Blogi ja ajalehe suurim erinevus on see, et teises neist saab ruum ühel hetkel lihtsalt otsa. Olen siin blogis ka varem avaldanud tekste, mis on pikemad kui lehes ilmunud, ent järgnev on üks suuremaid erandeid. Seda teksti siin on lugenud nii intervjueeritu kui ka toimetajad. See pidigi ilmuma, ent ilmus pea poole lühemana . Sest nagu ölenud John Lennon: "jumalad naeravad kui meie plaane teeme". Päeval, mil kohtume, kirjutab Postimees oma horoskoobiveerus Evelin Ilvese tähemärgist nii: “Elumetsa ära eksimine ei olegi nii kohutav, kui alguses arvasid. Pigem on see seiklus, mis toob kõik varjuta päevavalgele”. See on üks novembri keskpaiga õhtu, Evelin on otsustanud pärast kuid kestnud kaalumist anda Arteri jõulunumbrisse avameelse intervjuu. Me vestleme tunde ja lepime kokku, et fotosessiooni teeme detsembri algul. Ent pildistamine lükkub külmetuse tõttu edasi. Korraga kõik muutus. Sest Delfi fotograaf püüab pildile kihlasõrmuse Ieva Kupce sõrmes ning pingsad tunnid hilje

Viro või Eesti

Kujutis
Tartu,  24-02-2017 Kui ma eelmise sajandi lõpul Soome kolisin, algas minu jaoks igas mõttes täiesti uus elu. Suurim muutus oli keeleline, sest soomlasega suhtlemiseks oskasin kasutada vaid tänusõnu. Muud ma Soome televisiooni mõjupiirkonnast kaugel kasvanuna lihtsalt ei osanud. Ajapikku sai suomi omaseks. Ent kõige keerulisem oli – mulle kui üsna rahvusvahelise keeleruumi asukale – asjaolu, et soomlane on peaaegu igale sõnale omakeelse nimetuse välja mõelnud. Sõna kui tööriistaga puutusin eriti lähedalt kokku, töötades Eesti Raadio Soome korrespondendina ning mul tuli vahel ka otse-eetris ja käigu pealt soome keelt oma keelde ümber öelda. Iseäranis huvitav oli näiteks riikide/linnade ümberõppimine, sest näiteks Stockholm on soomlastel Tukholma, Kopenhaagen Kööpenhamina ja Austria Itävalta. Ning Eesti on olnud Viro. Mulle meeldib olla virolainen ja Virosta. Ma ei pea Viru maakonna nimest alguse saanud mõtet ja nimetust soomlaste sõnavara arvestades sugugi eripäraseks ega halvust

Pilvede all ehk 150 episoodi jagu hitte

Kujutis
Kanal 2 tähistas hittsarja "Pilvede all" 150 episoodi eetrisse jõudmist tunniajalise erisaatega, mis tähendas minu jaoks muuhulgas seda, et veetsin operaatori ja kogu sarja meeskonnaga ühtekokku neli tegusat päeva võtteplatsil. Muidugi käisime mitmes korteris, vähemalt ühes hotellis ja kahes erinevas linnas. Neist teine oli loomulikult Haapsalu. Kui erisaade lõpuks valmis sai, oli ta sama nädala teletopi teiseks vaadatuim saade. Põhisarja järel – muidugi!  See siin on nüüd n-ö esimene versioon. Ent kõige üllatavam on minu jaoks fakt, et see saade on siiani aeg-ajalt eetris. Tõsi, mõningase mugandusega, ent see on ju mõistetav. Aitäh, vaataja, et huvitud!

... et oleks rahu ja veidi päikest

Kujutis
On jälle SEE päev. Ma tean täpselt, mida tähendab koolis õpitud Pavlovi koera efekt ja seda, kui nägu meenutab korraga mõlemat teatrimaski. Kõik koolikohuslased on meie perest oma seekordset teed alustanud ja ülejäänud istuvad pisut nõutu ärevusega kohvitassid peos ning heietavad. Kasvõi mõtteski. 1. septembriga seondub mulle aga lapsepõlvest vaid üks ere kild. Olin vist kümnene, tulin aktuselt koju tagasi ning tegin köögiaknal väikse transistori lahti. Köögiaknast paistsid pihlakad - pikad ja saledad, viiekesi reas ning marju täis. Ene Hion oli siis veel eetrihääl ja saade oli "Piirist piirini". Kuulsin sel hetkel esmakordselt, et 1. september on ülemaailma rahupäev ja et 1939 aastal, just sel päeval algas kord sõda. Milline ja kelle vahel või pärast, see ei jäänud meelde, vaid tuli hiljem koolis selgeks õppida. Kuid rahu ja sõja vastandlikkus said sel hetkel läbi Ene Hioni hääle eriliselt klaariks. Kooliaeg läks omasoodu ja mõni aeg hiljem kutsus muusikaõpetaja ans

Hardi Volmer: "Elavad pildid" sai kurja saatuse osaliseks

Kujutis
Intervjuuks kokkulepitud ajal piidlen ühe silmaga paepangal puude varjus paiknevat hiiglaslikku koerakuuti. Silt hoiatab kurja looma eest, ent looma ei paista. Inimesi ka mitte. Väravat avades satun suurde rohtaeda, kus jaanipäevaeelsele sobivalt hein niitmata ja lõkkeplats ootel. Taamal paistavad Lahemaalt pärandusena siia toodud sajaaastane ait ja isevärki onn, mille ehitamiseks läks käiku oma 4000 tühja klaaspudelit. Peremees pudelionnis – Andres Putting pildistas Peremees Hardi Volmer seisab maast laeni aknaga toas, kus esmalt hakkab silma uhke trummikomplekt. “Vahel mängin ka, see oli mu esimene pill tegelikult ja bändi tegema hakates ma algselt hoopis trummide taga istusingi. Kuni teised profi leidsid ja mu laval kõige ette kamandasid,” jutustab 30 aastat (enamasti Singer Vingeriga) lavalaudu tallanud Volmer. Hardi elab koos abikaasa Kersti, tema ema ja oma noorema tütre Lillega pealinna lähedases külakeses ühes paraja suurusega tarekeses. “See on nagu päkapikuelamine, k