Tuletooja

Öeldakse, et iga algus on raske. Millegipärast peab see väide minu jaoks kõige selgemini paika vähemalt üks kord aastas, jaanuaris. Jõulujärgne rahmeldamine ja tungivalt otsitud rahu ning joovastav uusaastasaluut tekitavad nimelt minu jaoks aasta esimesse kuusse kuidagi kummalise vaakumi. Kõik justkui toimiks, aga nädalast teise on ikka tunne nagu seisaks kõik paigal. Ka meie ise, sest taevas on madalal. Ikka on hommikuti tunne nagu ööseks õue pargitud autol: kas läheb käima või siiski mitte. Enamus meist näist kulgevat tahtejõu najal. Kui siis aga jõuab kätte tänane – jaanuari kuu viimane päev, tunneme  oma sõõrmeis ja kuskil naha all juba selgelt, et nüüd läheb lahti. Nüüd see kõik algabki. Meil on ju isegi armas laul, mida sotsiaalmeedias terve homse päeva jagada saab: väljas on veebruar täna! Veebruar oma lühiduses ja pidude, vastuvõttude ning ilu ootusega on kui kindel lubadus kevadest, mis peaaegu kohal on – siruta vaid käsi.  Ja isegi teadmine, et just nüüd läeb pakane koha

Airbus Delivery Center  asub Prantsusmaal Toulouse linnakese serval. See ajalooline, roosaka varjundiga katusekivide, kannikeste ja mandlijahuküpsiste ehk makroonide sünnilinn on omapärane ka seetõttu, et siin töötab koos palju maailma helgemaid päid. Nad teevad nimelt lennukeid. Jaanuari lõpul avanes mul tänu Finnairile ajalooline võimalus näha, kuidas üks uhiuutest õhubussidest sai oma sabale soomlaste lennufirma tunnuse – sinise F-tähe. Järgmisel sügisel – septembris 2016 – maandub seesama lennuk esmakordselt Helsingi-Vantaa lennuväljal ning ta ei tule üksi, vaid koos üheks liigikaaslasega. "Miks see lennuk nii oluline on," küsis 11-aastane oma uhiuut mudelikogu taiest tiibade alt uurides. "Eee....suurim, moodsaim, mugavaim, avaraim ja Euroopas tehtud," pakkusin mina. No ei rahuldanud vastus arenevat kodanikku. Muudkui uuris: "Aga miks see sulle oluline oli?" "No aga vaat selle pärast, et ma olen millegipärast alati tahtnud teada, mis tunne o

Kindlasti olete teiegi ühte ja sama muusikateost üha uuesti kuulanud. Minuga juhtub seda sageli. Lõppeval nädalal oli selleks Mozarti Requiem. Juba enne, kui Pariisis veresauna köeti ja hoolimata sellest, et meie ühistoimetust valvab nüüd turvamees. Reekviem teosena lihtsalt vaimustab mind. Tean andeka helilooja viimaseks ning pooleli jäänud helitöö iga nooti ja pausi peast. Juba aastaid, kui seda ühe kontserdi tarbeks õppima hakkasin. Enne esimest proovi ei osanud ma üheski reekviemis ilu leida. Surmale pühendatuna oli see mu jaoks valu ja ängi võrdkuju.  Ent mida kauem oma partiid õppisin, seda rohekm ilu neist nootidest leidsin. Millised harmooniad ja meloodia, milline sõnum elavaile …  Kontsert oli uhke, aplaus ei tahtnud lõppeda ja ma sain isegi kimbu roose. Kuid mitte see pole põhjus, miks too surematu helitöö mind siiani köidab ja miks seda erinvatel eluhetkedel, kasvõi autoroolis kuulan. Põhjus on rahulikus ilus.  Mind hämmastab jätkuvalt, kuis ilu ongi vaataja silmis ja