Tuletooja

„Igal asjal, kohal ja ajal on oma saatus. Hingerahule on rohkem lootust, kui ei sobra minevikus,” ütleb Evelin Ilves laupäevalehele LP antud aastalõpuintervjuus.   Foto: Tiit Blaat Mitte kõiki rolle siin elus ei vali me ise. Sellele naisele on osaks saanud üks raskemaid – olla meie kõigi Evelin. Jah, Eestis on väga vähe neid, kelle elu ja toiminguid on nii kiivalt jälgitud ja arvustatud. Mõistmata, et meid ei määratle see, mis meid lahutab ja eristab, vaid jagatud hetked ja kaasa võetud mälestused.  See on teine kord, kui Evelin Ilves (49) annab aastalõpuintervjuu. Täpselt kaks aastat tagasi pidi samalaadne lugu ilmuma ühes teises ajalehes. Me olime juba kohtunud ja vestlus sai põhjalik. Tekst ootas arvutis, jäänud oli vaid fotosessioon. Päev enne lepitud aega kärgatas pommuudis: kõigest kaheksa kuud varem Evelinist lahutanud president Toomas Hendrik Ilves teatas oma kihlusest. Intervjuu ilmus plaanitust lühemana, fookuses armastust leinava naise pihtimus. „Jah, ma leinan. Kuid

Veronika Portsmuthil on koer, kaks pisikest last ja kolm laulukoori. Ning sügisest alates ka omanimeline akadeemia. Kuidas doktoriks koolitatud naise argipäev kulgeb ja milline ta enese lapsepõlv välja nägi, seda Naisteleht uuriski.  See väike madal majake linna servas on seest avaram, kui esmapilgul tundub. Tuulekojast alates on siin kõik nagu Skandinaavia sisustusajakirjas: koduselt valge ja lapsesõbralikult jõulune. Avatud köögiga elutoas on kaks klaverit, palju raamatuid ja kuhjade kaupa noote ning sadakond raamitud pilti igal võimalikul seinapinnal – kõik hoolega valitud ja armastusega dateeritud. Peagi viieaastane Jack Russell ehk koeratüdruk Täpi jookseb tulija peaaegu jalust maha, ent siis osutab suurimat külalislahkust, aidates naksakalt külalisel saapaid jalast vedada. Kindaidki proovib … «Ta on ambitsioonikas loom ja võtab külalistest viimast, sest no talle ju tuldigi külla,» naerab perenaine. Koorijuht ja laulupeotegelane Veronika Portsmuth (37) on sel hetkel

Foto: Aron Urb /EV100 Kui EV100 korraldustoimkonna juht Jaanus Rohumaa (48) kümme aastat tagasi oma elus ristteel seisis, tuli tal palju otsuseid vastu võtta. Üks neist oli näitelavalt maha astumine. Tema peas mõlkus mõte süveneda õpitud erialasse veelgi põhjalikumalt. Ent valikus olid ka ettevõtlus ja ärirada, koolitused ning ürituste korraldamine. Eneselegi üllatusena leidis Rohumaa end tegemas kõike mainitut, aga pisut teises võtmes – ametnikukabinetis. Kuidas tuleb lavakooli katsetel hoolikalt väljavalitud ning näitlejaks koolitatu teatrist niimoodi ära? Olen sellisel uskumatul ajal sündinud, et sain teatris just oma nooruses teha kõike, mida üldse teatris teha tahta võib – eneseteostuse võimalused olid nii tohult suured. Kogu mu põlvkond oli õnnega ses mõttes koos. Me tegimegi väga palju. Selleks, et teatris uuesti kunagi midagi öelda, vajan veel aega. Seni huvitun innukalt kõigist teistest kaunitest kunstidest ning aitan rõõmuga teistel nende eesmärke teostada. Ja kabine

Soome saab 100! O len juba selle ajaloolise hetke eelgi õnnelik ega pelga seda öelda, sest häid hetki peab julgema tunnistada ning iga ihurakuga tajuma. Kuidas muidu saame pärast öelda, mida see meie jaoks tähendas? Soome aga tähendab minu jaoks ei rohkem ega vähem kui kodumaad. See on elustiil, arusaam ja hingepeegel. Ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, tunnistan: Soome on maa, kus õppisin Eestit armastama. Keegi on kunagi öelnud, et kõige ilusam koht maailmas on meie jaoks paik, kus oleme õnnelikud. Mul on siis vedanud. Ka seetõttu, et Soome on toonud leiva mu lauale ning juubeliaasta portaali vedamine jõudis uhke finaalina paberile: detsembri alguses ilmus minu koostatud ajakiri Idee . Ajakirja avasõnad on kirjas siinsamas. Aitäh, Soome! Mustikad Aalto vaasisi - Visit Finland / Elina Sirparanta * * * Nõustusin käesoleva ajakirja Soome juubeliaastale pühendatud numbrit toimetama,  sest just Soome loodus, mõtteviis ja kultuur on minust paljuski teinud se

“ Ma olen täpselt samasugune nagu teie, ja ometi nii väga erinev teistest. Ma tunnen samu tundeid, saan samasuguseid kogemus. Kuid pisut jõulisemalt. Kui ma olen rõõmus, siis olen pööraselt. Kui ma olen vihane, siis nii et maas on auk. Kui olen kurb, olen täiesti murtud. Kui keegi teeb mulle haiget, on mul tunne, just kui oleks maailm igaveseks haihtunud. Kui mind kallistatakse, on kõik taas korras hoolimata sellest, kui halvasti asjad just enne kallistust olid. Mõnikord võtan kõike väga isiklikult. Muretsen kõige pärast, mis juhtuda võib. Ja kuna mu ajus puudub ventiil, voolab kõik minusse kogunenu kohe välja, enamasti lõputu lobana. Jaa, ma räägin lõputult ja kindlasti vales kohas ning võõraste meelest sobimatuid mõtteid. Mõne meelest kõlan vihaselt. Võid mõelda, et ma liialdan. Kuid mul ei ole võimalik oma mõtteid kuidagi filtreerida või süstematiseerida, rääkimata sellest, et neist ebaolulise kõrvale oskaksin tõsta.  See lihtsalt ei tulegi kõne alla. K una  kõik minuga juhtu

Armastatud spordiajakirjaniku elus kestab aeg, millesarnast ei sooviks isegi kõige vihatumale vaenlasele. Kõigest otsesõnu rääkida on veel liiga raske.  Marko Kaljuveer on läbi-lõhki Tallinna poiss, kes oma koduväljakuks kitsamas plaanis peab kesklinna seda ala, kus on ridamisi muinsuskaitse või muidu kaitse all olevaid objekte. Nagu näiteks kunagi tänavaehituse tõttu tähelepanu keskpunkti sattunud hõlmikpuu Süda tänava alguses. Sealsamas hõlmikpuu all me Markoga kohtumegi. Puudekallistajaks ta end ei pea, ehkki Otepää energiasambast on temagi jõudu saanud. Ütleb hoopis, et näeb ka oma praeguse kodu aknast, kui tervist ja elujõudu andvaks peetud puu kevadel lehte läheb ja sügisel oma südamekujulisi lehti langetab. „Aga näe, selle puu taga laiuval parkimisplatsil seisis kord mu vanaisa kodumaja. Teelaiendusega koos võeti maja juppideks lahti ja viidi Rocca al Maresse kuhugi hoiule. Ent siis juhtus nii, et kõik need palgid varastati ära – järele jäi vaid mälestus,” lausub Kaljuveer. 

Mõtete puudumist tuleb millegagi kompenseerida, ütleb   Mihkel Raud   oma teletööde kohta. Isalt päritud sõna­meister­likkuse abiga kiiresti suu liigutamine sobib selleks hiilgavalt. Mihkel Raud (44 – intervjuu tehtud novembris 2013 ) pole ammu enam pelgalt muusik, vaid omanimeline toode, kelle menuk „Musta pori näkku” anti äsja välja ka Soomes ja kelle Von Krahli teatris mängitud näidendit „Järgmine voor” tunnustati hiljuti nii Permis kui ka New Yorgis. Ja see on asjaga süvitsi tegelejate arvateski kõva sõna. Lõppev aasta läheb Mihkli eluloos kirja erilisena. Ka isiklikus plaanis, sest intervjuule saabub ta pooleaastase tütre Mirjami ja abikaasa Liina arvelt näpistatud ajast. Kui Mihklil oleks juukseid, oleksid need tänaseks juba hallid. Aga isegi siis usuks suur osa eestlasi, et see halli peaga vana on absoluutse ülbuse võrdkuju. Mihkel ei kavatsegi kellegi arvamust muuta, ehkki järgneva vestluse ajal pole ülbikust jälgegi. On hoopis ehe ja vahetu nautleja, kes tunnistab, et tema