Eesti tuntus tulgu läbi muusika
Kui ma eelmise sajandi teises pooles muusikat õppima hakkasin, ei olnud mul kodus klaverit. Pilli olemasolu ei pidanud õpetaja kohe vajalikukski ja soovitas mul tõsimeeli kuiva trenni teha. Nii joonistasingi paberilehele oktavi jagu musti ja valgeid klahve ning harjutasin päevade kaupa lauaserval klahvide nimesid, käehoidu, sõrmetipuga lööki ning seda, kuidas pöialt alla panna. Kolm kuud hiljem mängisin ühe käega, vigadeta ja päris klaveril «Igaühel oma pill». See Eesti rahvalaul on pärit aastast 1931. Ent juba sajandi jagu varem, 1839. aastal tulid eesti talupojad kokku, et mängida Väägvere pillikooris. Kõigile soovijaile pille ei jagunud ja oma meisterdatud viiulid ei kõlanud ka just kõige kaunimalt kokku. Ent tahe musitseerida oli tugev. 1848. aastal kirjutas Torma pillikoori asutanud Adam Jakobson oma päevaraamatusse: «See ettevõte tundus olevat tühi töö ja vaimu närimine, sest üks mänguriist oli pisut madalam kui teine, ühel oli siin, teisel seal viga küljes. Siiski saaks