Kas nüüd jääbki nii?
V osa Tundub jabur, ent teinekord võib inimene pettuda ka head uudist kuuldes. Ka ei teadnud ma, kui tühi võib olla see tunne, mis sinus äkki laiutama hakkab, kui mõistad, et nii nüüd jääbki. Just sel ajal, kui 11 000 kummiparti koos meie kolme prääksuga järjekordselt Kadrioru kanalis rallisid, istusime meie tütrega Meilahti vähikliiniku ukse taga järjekorras. Sõitsin selleks taas Helsingisse, kõik oli nagu tavaliselt. Ent seekord ei suutnud ma kuni viimase hetkeni laevapiletit osta. Päev enne analüüside andmist nägin painajalikku und ning ärkasin nutuga. Teadsin nägu pestes vaid üht – ma ei taha sõita. Rääkisin sellest vaid abikaasale, ta tegi pai, pühkis mu pisara ja julgustas asju pakkima. Lõpuks olin Helsingis. Ilm oli jälle täpselt selline nagu kogu aasta vältel meie kõigi arstivisiidi-päevade ajal oli sattunud – sekunditega vahetus vihmsabin päikeseks, tuulevaikus tolmukeerutajaks. Tütar oli vajalikud proovid juba andnud. Nüüd oli ees raskeim käik – analüüside