Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2017 postitused

Dingo – sina ja mina ehk intervjuu

Kujutis
Selline meeldetuletus tuli täna läbi Facebooki mäluraamatu. Tänu Korea ilurituaalidele on Dingo 'ninamees' Neumanni autogramm muidugi maha kulunud, ent see on ju ainult väline mälestus. 2015 sügisel Postimehe Arterisse kirjutatud intervjuugi on veebiavaruses alles .

Mägikotkaga Luigela* diivanil

Kujutis
Just äsja paluti soomlastel ühel veebilehel taas valida Soome kõigi aegade parim sportlane. Hääletuse võitis kergejõustiklane, olümpiavõitja Paavo Nurmi, kes kunagi Helsingis toimunud suveolümpiamängudel ka tõrvikut kandis ning tule süütas. Ent top 10 hulgas oli ka see mees siin pildil. Foto leidsin nüüd oma arhiivi tuulutades. Ent selleta vist ei usuks ise ka, et kohtumine ilmsi tõesti oli. Ent me kohtusime: see oli tõsiselt ehe päev mägikotkaga. Foto sai tehtud hea kolleegi, LP peatoimetaja Ingrid Veidenbergi kunagist õpetust järgides – pildistage persooni pildistades ka seda, kuidas intervjuu sünnib. Mõistan täna seda lauset iseäranis hästi, sest see siin pole edevus, vaid ajalugu. Ja ühel hetkel ka tõestus lugejale, et tõepoolest: intervjuusid tehakse päriselt inimestega kohtudes. Ka ajal, mil telefon ja internet elu nii mugavaks on teinud. 2015, Joutsenos – *tõlkes tähendab alevi nimi Luigelat Seda intervjuud püüdsin aastat 2007, mil Matti Nykäneni toonase esindajaga kirjav

Üks ulmeline mälupilt

Kujutis
Tuli sõnum: 85-aastasena suri mees, kes tõi eestikeelde sõna ULME. Reaalselt mäletan meie kohtumistest temaga aga hoopis muud. Sellest nüüd talle mõeldes kirjutasingi. * * * Täpselt neli päeva tagasi lugesin Runnelit, nagu ikka vahel. Avasin aga sel päeval raamatukese (LR, 1976) just sellelt lehelt, kus pühendus Henn-Kaarel Hellatile .   Mõtlesin sel hetkel pikemalt talle. Ehk mõtles tema just siis ka mulle: tudengist kostilisena tõin ma talle hiigelsuure raamatukoguga majapidamisse ühe tillukese hamstri ning siis unustasin apla loomakese lahti... Hiljem tulid Hellatile külla mõned luuletajad ehk härrased Runnel ja Saar ning lubasid lahkelt tolle a pelsinikarva närilise sakusmendiks sättida... * * * Kaks-kolm olmepiigat ja iibepime öö,   pill kutsub käägat-kiigat, ent kõik on tühi töö, kui pole esiliigat su iibemängu peal. * * * Just nüüd lugesin taas seda Runneli pühendusega salmi, neid kuratliku sädemega elust enesest pikitud luuleridu ja mulle meenus Henn-Kaa

Aga kes on Eesti ema ja isa?

Kujutis
Kui pidutseda, siis korralikult! Eksju. Pöörane nädal sai uhke finaali Viru kabarees (just, ja mitte varietees, sest see on üks teine koht ja kaubamärk!!!), revüüteatri etendust „Forever Young“ ja restoran Merineitsi peakoka Margus Tammpere uut sügismenüüd nautides. Soovitan teilegi, sõbrad: tehke kaasa üks sünnipäevatuur peagi juubelit tähistava igavesti noore Neiu Eesti (maailmas tuntud ka kui kui miss Estonia) seltsis – see on imeline muusikaline (elu)lugu, mis meid kõiki väga isiklikult kõnetab. Ja jah, just sellise küsimuse nagu pealkirjas, esitab muusikalise šõu stsenarist ka publikule: kui Eesti oleks inimene, kas ta oleks siis poiss või tüdruk? Ja kes oleksid ta vanemad? Vaataja saab vastused ka. Minu õnneks oli seekord laval teiste hulga s ka Kalle Sepp , kes on kui loodud kolmeosalise kabareeprogrammi kameeleoniks: Ivo Linna, Tõnis Mägi, Jaak Joala, Kalmer Tennosaar ja Urmas Alender. Hetkeks isegi Anne Veski ja aimduse jagu Marko Matvere. Rõõm oli kuulda, et ta lihtsalt

Kõige mahukam portree

Kujutis
Estilesin WW Passaažis oma esimest raamatut . Koht oli täpselt valitud, sest just selles majas (aadressil Vana Viru 10) elas Oleg oma lapsepõlve kirevamad aastad ning just selle hoonekompleksi ehitas Oleg, avades nii Eestis esimese omalaadse ostu- ja koosviibimiskeskuse. WW selle Passaaži ees tähistavad Olegi vanaisa Wassili Woinoffi nimetähti. Muide, kui Oleg seda kinnistut korrastas ja ehitama hakkas, teadnud ta täpselt, milliseid teenuseid selles majas pakkuda tuleb. "Kingaparandus peab ses majas olema. Ja kohvik, ilusalong ning lillepood..." Nii on tänaseni sel aadressil need ärid olemas. Oleg ise aga sündis 1931. aastal vahetult pärast jõule ning elas 82 aastat. Ent oh, millist elu! Oleg oskas olla noor, ülemus, kohtumõistja ja inimhinge insener. Ta teadis miks ei kolita filharmoonia parimat klaverit ühest kontsertsaalist teise isegi juhul, kui nõude teeb üks maailma tippartist. Ja tal oli, millest rääkida – isegi Rootsi kuninganna Silviaga! *** Mahuka raamat