Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2017 postitused

... ja mu ajust puudub ventiil ehk elu ADHD-ga

Kujutis
“ Ma olen täpselt samasugune nagu teie, ja ometi nii väga erinev teistest. Ma tunnen samu tundeid, saan samasuguseid kogemus. Kuid pisut jõulisemalt. Kui ma olen rõõmus, siis olen pööraselt. Kui ma olen vihane, siis nii et maas on auk. Kui olen kurb, olen täiesti murtud. Kui keegi teeb mulle haiget, on mul tunne, just kui oleks maailm igaveseks haihtunud. Kui mind kallistatakse, on kõik taas korras hoolimata sellest, kui halvasti asjad just enne kallistust olid. Mõnikord võtan kõike väga isiklikult. Muretsen kõige pärast, mis juhtuda võib. Ja kuna mu ajus puudub ventiil, voolab kõik minusse kogunenu kohe välja, enamasti lõputu lobana. Jaa, ma räägin lõputult ja kindlasti vales kohas ning võõraste meelest sobimatuid mõtteid. Mõne meelest kõlan vihaselt. Võid mõelda, et ma liialdan. Kuid mul ei ole võimalik oma mõtteid kuidagi filtreerida või süstematiseerida, rääkimata sellest, et neist ebaolulise kõrvale oskaksin tõsta.  See lihtsalt ei tulegi kõne alla. K una  kõik minuga juhtu

Marko Kaljuveer: hingerahu on kõik, mida ma soovin

Kujutis
Armastatud spordiajakirjaniku elus kestab aeg, millesarnast ei sooviks isegi kõige vihatumale vaenlasele. Kõigest otsesõnu rääkida on veel liiga raske.  Marko Kaljuveer on läbi-lõhki Tallinna poiss, kes oma koduväljakuks kitsamas plaanis peab kesklinna seda ala, kus on ridamisi muinsuskaitse või muidu kaitse all olevaid objekte. Nagu näiteks kunagi tänavaehituse tõttu tähelepanu keskpunkti sattunud hõlmikpuu Süda tänava alguses. Sealsamas hõlmikpuu all me Markoga kohtumegi. Puudekallistajaks ta end ei pea, ehkki Otepää energiasambast on temagi jõudu saanud. Ütleb hoopis, et näeb ka oma praeguse kodu aknast, kui tervist ja elujõudu andvaks peetud puu kevadel lehte läheb ja sügisel oma südamekujulisi lehti langetab. „Aga näe, selle puu taga laiuval parkimisplatsil seisis kord mu vanaisa kodumaja. Teelaiendusega koos võeti maja juppideks lahti ja viidi Rocca al Maresse kuhugi hoiule. Ent siis juhtus nii, et kõik need palgid varastati ära – järele jäi vaid mälestus,” lausub Kaljuveer. 

Mihkel Raud: teen nüüd kõik, et kauem elada!

Kujutis
Mõtete puudumist tuleb millegagi kompenseerida, ütleb   Mihkel Raud   oma teletööde kohta. Isalt päritud sõna­meister­likkuse abiga kiiresti suu liigutamine sobib selleks hiilgavalt. Mihkel Raud (44 – intervjuu tehtud novembris 2013 ) pole ammu enam pelgalt muusik, vaid omanimeline toode, kelle menuk „Musta pori näkku” anti äsja välja ka Soomes ja kelle Von Krahli teatris mängitud näidendit „Järgmine voor” tunnustati hiljuti nii Permis kui ka New Yorgis. Ja see on asjaga süvitsi tegelejate arvateski kõva sõna. Lõppev aasta läheb Mihkli eluloos kirja erilisena. Ka isiklikus plaanis, sest intervjuule saabub ta pooleaastase tütre Mirjami ja abikaasa Liina arvelt näpistatud ajast. Kui Mihklil oleks juukseid, oleksid need tänaseks juba hallid. Aga isegi siis usuks suur osa eestlasi, et see halli peaga vana on absoluutse ülbuse võrdkuju. Mihkel ei kavatsegi kellegi arvamust muuta, ehkki järgneva vestluse ajal pole ülbikust jälgegi. On hoopis ehe ja vahetu nautleja, kes tunnistab, et tema

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kujutis
Kas inimene võib muutuda? Vangiski käinud endine narkomaan, Peeter Volkonski poeg Immanuel Volkonski teab, et võib küll. Loo Jumala ja iseenda leidmisest räägib ta oma isa kodus Tartus.  "Olen lapsest saati soovinud olla oma lähedastele vajalik ja hoitud. Tegelikult ju elementaarne soov, aga kohati tundub, et meist neljast lapsest on see mind kõige enam vaevanud,” alustab Immanuel Volkonski (33) vaikse ohkega.  Jah, armastuse, hoolivuse ja tunnustuse vajadus on võimas liikumapanev jõud. Seda otsides läks Immanuel teismelisena pätiks, kakles ja röövis, tegeles relva- ja narkoäriga, tõmbas triipu, süstis end, kuni sattus lõpuks vangi. Tänaseks on ta juba kolm aastat olnud narkomaanide keeles täiesti puhas ja tavakodanike mõistes karsklane. Ta on leidnud igas mõttes uue elu. Kas nii nüüd jääbki? Kuidas nii? Miks alles nüüd?  Tartus Tammelinnas on ootamatult valge, sest kõik tammelehed on kolletava vaibana pori ja tänavaaugud kinni katnud. On kuldne ja karge ning tundub, et sel