... ja mu ajust puudub ventiil ehk elu ADHD-ga
“ Ma olen täpselt samasugune nagu teie, ja ometi nii väga erinev teistest. Ma tunnen samu tundeid, saan samasuguseid kogemus. Kuid pisut jõulisemalt. Kui ma olen rõõmus, siis olen pööraselt. Kui ma olen vihane, siis nii et maas on auk. Kui olen kurb, olen täiesti murtud. Kui keegi teeb mulle haiget, on mul tunne, just kui oleks maailm igaveseks haihtunud. Kui mind kallistatakse, on kõik taas korras hoolimata sellest, kui halvasti asjad just enne kallistust olid. Mõnikord võtan kõike väga isiklikult. Muretsen kõige pärast, mis juhtuda võib. Ja kuna mu ajus puudub ventiil, voolab kõik minusse kogunenu kohe välja, enamasti lõputu lobana. Jaa, ma räägin lõputult ja kindlasti vales kohas ning võõraste meelest sobimatuid mõtteid. Mõne meelest kõlan vihaselt. Võid mõelda, et ma liialdan. Kuid mul ei ole võimalik oma mõtteid kuidagi filtreerida või süstematiseerida, rääkimata sellest, et neist ebaolulise kõrvale oskaksin tõsta. See lihtsalt ei tulegi kõne alla. K una kõik minuga juhtu