Tuletooja

Vaatasin eile teist korda elus päikesevarjutust. Oma kodu õues, läbi CD-plaadi, nagu soovitati. Tänavat mööda tulid kilgates kolm koolivaheaega veetvat last. Hüüdsin nemadki uudistama. Nad olid kuulnud küll, et varjutab, kuid udupilves päikest vaadates ei näinud midagi. Andsin neile CD-ketta ning laste näod olid sel hetkel vaatamist väärt. See oli kõigest hetk, eriline ja tavaline ühtaegu, kuid edasist muutev igaljuhul. Hiljem meenusid mulle äsja Vietnami reisilt naasnud sõbratari reisimuljed. Eredaim neist oli kohalik vanataat, kellega ta juhuslikult tänaval kohtus ja kes olevat soovitanud sõbrataril oma elu rahulikumalt võtta. Nüüd, nende sõnade järgi joonduda püüdes tunnistas juhtival kohal toimetav naine, et papi soovitus oli midagi, mille järele pidi ta just ei rohkem ega vähem kui 24 tundi lennukiga lendama. Lähemal öelduna ei olnud sõnades väge.  Jah, millegipärast on nii, et enesestmõistetavad asjad ja mõtted puutuvad meid ikka just ootamatumatel hetkedel. Hea aeg ootamat