Tuletooja

Tallinnas Jaani kirikus on sel hommikul külm, kuid õuest tulijale on siin küllaga sooja ja tuulevarju. 12 000-liikmelise koguduse õpetaja   Jaan Tammsalu annab käärkambris lahkelt kätt ja ütleb, et siin katuse all on ta lihtsalt Jaan ning sobib sinatadagi. Avatud oleku ja äärmiselt laia silmaringiga mehe jutt aga jätab vaid ühe võimaluse: lugupidavalt eesnime kasutades teietada. Jaani käed värisevad märgatavalt juba neljandast eluaastast, sest kilpnäärmega pole kõik korras. Kuid just tänu haigusele ei jõudnudki ta   Afganistani   sõtta ja valis vaimuliku tee. Valikute ja kuulumiste tõttu aga on ta täna see, kellena teda tuntakse: end vabamüürlaseks tunnistanud Tammsalu mõistsid avalikult hukka mitukümmend kirikutegelast.   Ehitajaks õppinud Jaan räägib armastusega oma kirikust ja paekivisammastest ning tõdeb, et jumal on kaval, sest valmistab meid kogu aeg tulevaks ette. Ent kuidas ometi võis see mees salaseltsiga suhted sõlmida? Miks talle kirikust ei piisanud? Mi

Järgnev ei ole minu tekst, kuid sellisena kokku kirjutatud ja avaldatud, sest käisin peategelasele järjekindlalt peale. Nii need mõtted paberile said ja ilmusid – 61 aastat hiljem ehk 25. märtsil 2010. aastal . Olen väga tänulik Sulle, armas Kersti, et oma hingesoppidesse sügavale peidetud lugu sedasi jupp haaval rääkima hakkasid. Aitäh Sulle, et suudad ja tuled igal aastal siia samasse, Vabaduse väljakule küünalde keskele seisma.  25. märtsil 1949. aastal olid Tallinna tänavad lumeta. Hommikuvalges raputas Jaani kiriku läheduses asuva kortermaja ust tugev koputus ja karm mehehääl hüüdis: “Passikontroll!” 5-aastane Kersti ärkas ema kaisus ega saanud millestki aru. Äkki algas toas meeletu sagimine ja nutt. “Siis istusime veoauto kastis, ema hüüdis taati. Taat aga läks piki inimtühja tänavat, selg kühmus, Vabaduse platsi poole,” meenutab Kersti täna.  “Ema ütles, et hüüaksin taati ja mina, hüüdsin. Tema aga läks — selg ikka kühmus, sellel minu sirgeselgsel taadil…”   Nii a

Õnneks jõuab mingil hetkel sinuni teadmine, et elu on kuradima lühike ja et olenemata sellest, mida räägitakse, elad sina oma elu ikka edasi, ja sa ise tead, kuidas. Need, kes ei ole minu inimesed, nendega ma ei suhtle, ja minu inimestega ma suhtlen. Nii olgugi meil kõigil need jõujooned paigas. Rauno Volmari foto  Päev, mil muusik ja näitleja Lauri Saatpalu ( intervjuu hetkel 48 ) kohtumiseks aja võtab on tavaline, vaikne esmaspäev. Kuku raadio reklaamiosakonnas kõik juba askeldavad ja enimtuntud näitlejad käivad korda-mööda paberil tekstid näpus stuudios reklaame lugemas. Siin Saatpalu töötab, päriselt. Toimetades tekste ning tehes kord nädalas ka muusikasaadet “Rõõsikad”. Oma keskeakriisi väljenduseks peab ta just praegu Tartu Vanemuises etenduvat ooperit “Rehepapp”. Lauril on seal mörisevalt tähelepanuväärne roll. Pärast läheb tõmbab end ühikas kerra ja tuleb hommikul Tallinna tagasi oma autoga. Sest rongiga normaalsel ajal ei saa. Lavale satub Saatpalu viimasel ajal näi