Tuletooja

Oktoobris 2019 ilmus minu kolmas raamat – Raivo Järvi elulugu, mida kirjutasin kokku üheksa kuud, kuid mille saamislugu algas aastaid tagasi. Kiiresti ka teise trükini jõudnud teos pälvis lugejate tähelepanu ja jõudis müügitabelite tippu. Olen tänulik! Iseäranis selle eest, et loomine niimoodi korda on läinud. Järgnevalt avaldan siin Apollo raamatuportaalile antud intervjuu, milles vastan toimetaja Linda Pärna küsimustele. Allpool on ka link katkendile. Sel pildil on üks eriline hetk esitluselt, mille sügavam tähendus avaneb "Üksik isa" peatükki lugedes. Lillesülemi kinkis mulle Tiia-Liis, taustal Raivo poeg ja tema 'piimavend'. * * * «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI» on osutunud väga populaarseks, ja pole ka ime, sest see heidab pilgu ühe eestlastele olulise kunstniku ja riigimehe ellu, kellest me tegelikult palju ei teadnudki. Kirjanik Piret Kooli eesmärk oli panna 2012. aastal meie seast lahkunud Järvi elu kirja nii, et ta ei laseks varasematel teadmist...

Armastatud spordiajakirjaniku elus kestab aeg, millesarnast ei sooviks isegi kõige vihatumale vaenlasele. Kõigest otsesõnu rääkida on veel liiga raske.  Marko Kaljuveer on läbi-lõhki Tallinna poiss, kes oma koduväljakuks kitsamas plaanis peab kesklinna seda ala, kus on ridamisi muinsuskaitse või muidu kaitse all olevaid objekte. Nagu näiteks kunagi tänavaehituse tõttu tähelepanu keskpunkti sattunud hõlmikpuu Süda tänava alguses. Sealsamas hõlmikpuu all me Markoga kohtumegi. Puudekallistajaks ta end ei pea, ehkki Otepää energiasambast on temagi jõudu saanud. Ütleb hoopis, et näeb ka oma praeguse kodu aknast, kui tervist ja elujõudu andvaks peetud puu kevadel lehte läheb ja sügisel oma südamekujulisi lehti langetab. „Aga näe, selle puu taga laiuval parkimisplatsil seisis kord mu vanaisa kodumaja. Teelaiendusega koos võeti maja juppideks lahti ja viidi Rocca al Maresse kuhugi hoiule. Ent siis juhtus nii, et kõik need palgid varastati ära – järele jäi vaid mälestus,” lausub Kaljuve...

Kas inimene võib muutuda? Vangiski käinud endine narkomaan, Peeter Volkonski poeg Immanuel Volkonski teab, et võib küll. Loo Jumala ja iseenda leidmisest räägib ta oma isa kodus Tartus.  "Olen lapsest saati soovinud olla oma lähedastele vajalik ja hoitud. Tegelikult ju elementaarne soov, aga kohati tundub, et meist neljast lapsest on see mind kõige enam vaevanud,” alustab Immanuel Volkonski (33) vaikse ohkega.  Jah, armastuse, hoolivuse ja tunnustuse vajadus on võimas liikumapanev jõud. Seda otsides läks Immanuel teismelisena pätiks, kakles ja röövis, tegeles relva- ja narkoäriga, tõmbas triipu, süstis end, kuni sattus lõpuks vangi. Tänaseks on ta juba kolm aastat olnud narkomaanide keeles täiesti puhas ja tavakodanike mõistes karsklane. Ta on leidnud igas mõttes uue elu. Kas nii nüüd jääbki? Kuidas nii? Miks alles nüüd?  Tartus Tammelinnas on ootamatult valge, sest kõik tammelehed on kolletava vaibana pori ja tänavaaugud kinni katnud. On kuldne ja karge ning tundu...

"Rääkisime öö läbi ja hommikuks oli selge, et nüüd nii ongi – armastus lõi pähe ja oimetuks," meenutab Hendrik õhtut, mil ta Beritit kohtas. Nüüd (2013) on nad koos olnud kümme aastat. Pildistas Martin Dremljuga  Eesti ühe edukaima bändi liider ei näe probleemi, kui fännid tema muusikat veebist tõmbavad ja seeläbi piraatideks saavad – õige muusikukoht on laval.  Kuus aastat tagasi septembris sai Hendrik Sal-Saller (47) esimest korda isaks, tal sündis poeg Sebastian. Selle hetkeni määrasid tema elu hoopis teise kaliibriga nimed. Näiteks kitarrid Gibson ja Fender ja loomulikult abikaasa Berit, kellega tutvudes oli Hendrik valmis silmapilkselt oma muusikuna võidetud edust loobuma.  „Olingi. Kasvõi McDonald'sis friikaid küpsetama," meenutab Hendrik ja lisab, et põeb salaja siiani seda, et ta Beritil toona Ameerikasse saadud õpinguvõimalusest loobuda lasi. Berit teeb Hendrikule seepeale lihtsalt pai, endal silmis üheselt loetav pilk: „Siin polnudki midagi valida - ...

Minuvanused tulevad ajast, mil kõik n-ö teistsugused olid kohe ka vaenlased, ütleb riigikogu esimees ja kauaaegne sots. See kütab tema hinnangul ka praegusi vastuolusid ühiskonnas. Priit Simson tegi pilti ja videolõigu ka Juba seitse kuud (intervjuu toimus sügisel 2014 – P.K.) on Eiki Nestor istunud Toompea lossis valge saali kõrval riigikogu juhataja kabinetis. Oma moodsa ülisuure töölaua taga saab ta paberikuhjast silmi puhates vaadata välja kas vasakpoolsest aknast, kust näeb Soome saatkonda, või sellest, kust paistab kätte Nevski kiriku sissepääs. Midagi muud spiikril vaadata polegi, fotosid abikaasast ja järeltulijatest ta kabinetti ei too. Ka pere kassid Missi ja Murka on ainult telefoni salvestatud fotodel. „Jah, ma olen kiisumees,” naerab Nestor. Ta jätkab: „Ma muide olen väga harva perega vaielnud, aga kassiteemal nii tõesti juhtus. Kõik käisid peale kui uni, et võtame kassi. No ma olin vastu, et keegi peab koristama, ja kõik lubasid muidugi koristada. Nii ma lõp...