Tuletooja

Ita Everi üks esimesi rolle: Jevgeni Švarts, „Lumekuninganna”. Röövlitüdruk — Ita Ever. Lavastaja Ben Drui. Esietendus 31. XII 1959 Eesti Draamateatris. (Eesti Draamateatri arhiiv) Autor/allikas: Eesti Draamateatri arhiiv Eesti teatri Grand Lady Ita Ever (intervjuu tegemise hetkel 77) valmistub tervisehädade kiuste järjekordseks esietenduseks ja õpib pojatütre juhendamisel oma uut mobiiltelefoni kasutama. Ning uskuge või mitte – Ita armus hiljuti! Tervelt neljaks päevaks. Enne veel kui Ita tahab Everist rääkida, loeb ta üles rea endisi ja praeguseid kolleege, kellest ta pole pikka aega või üldse mitte lugenud. "Näitleja võiks aastas anda vähemalt ühe intervjuu," arvab Ever ja lisab, et rääkima ei peaks ainult tööst. "Kolleege on nii palju, kõiki ei jõua tunda, kuid lugeda oleks tore. Mind küll huvitab, mida nad elust mõtlevad," teatab Eesti raamatupoodide tiraažirekordid löönud "Ita Ever, elu suuruses" kangelanna reipalt. Talle meenub äkki, ...

See oli esimene kord, kui "Pilvede all" lõi vaatanumbrid niimoodi lakke, et ka skeptikud sarjast kõnelema hakkasid. Kuid režissöör Kirss hoidis oma näitlejaid nii kindlas meediakaitses, et intervjuusaamine ei olnudki niisama küsimine. Selle intervjuu saamisel mängis olulist rolli ka Alo Mattiiseni nimi ning numbrikombinatsioon 25. Miks? See kõik on siin kirjas. Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 2. veebruaril 2013. Tiit Blaat jäädvustas. Rital on kaks põnevat tööd: Sirje roll Eesti vaadatuimas telesarjas „Pilvede all” ja psühholoogiamet Rocca al Mare koolis. Vaheldusrikkas elus on ka patja nutmise hetked. Rita Rätsepp (50) teadis juba lapsena, et rabas liikudes tuleb pikad pulgad käepärast hoida, sest laukad võivad sisse tõmmata. Ja et kui kaanile vihmauss ette anda, siis on lahe vaadata, kuidas ussist vaid kest järele jääb. Maalapse lapsepõlv oli õnnelik, ehkki jõuludest ei teadnud Rita midagi. Selleks pidi ta 18-aastasena lavakooli I kursuse tudengina Kivimäel muusikaa...

Tema nägu ja häält teab igaüks meist, olgu teatrilavalt või teleekraanilt – publik on ande ära tundnud ning naudib. Paraku haarab mõni roll meid sedavõrd, et unustame nähtud maski taga inimese enese. Lõppeva aasta kooskõlast kantuna palus Arter, et Indrek Sammul ütleks lavateksti sekka ka mõne päris oma mõtte.   Hetke Eesti Draamateatri kuuse juures jäädvustas Mihkel Maripuu «Väga raske aasta on olnud, aga hea on olla,» tunnistab vastne Väike-Antsu laureaat Indrek Sammul ja naeratab soojalt, kui sel pärastlõunal Eesti Draamateatris vestluseks vaikset nurgakest otsime. On ju jõuluaeg näitlejatel ja teatris ülepea kiire: päevas mitu etendust ja niisamagi sagimist palju. Korraks tundub, et isegi tänavamüra on vaiksem kui kogu see melu kunsti-Mekas eneses. Ent see on vaid hetk – kiiresti mööduv nagu ikka. Olulisem on: mis saab edasi, mis jääb päriselt, kui kogu kiirus kaob?  Olen Indrek Sammulile lõppeval aastal palju kordi mõelnud. Peamiselt kolmapäevaõhtuti, kui ...

Mõtete puudumist tuleb millegagi kompenseerida, ütleb   Mihkel Raud   oma teletööde kohta. Isalt päritud sõna­meister­likkuse abiga kiiresti suu liigutamine sobib selleks hiilgavalt. Mihkel Raud (44 – intervjuu tehtud novembris 2013 ) pole ammu enam pelgalt muusik, vaid omanimeline toode, kelle menuk „Musta pori näkku” anti äsja välja ka Soomes ja kelle Von Krahli teatris mängitud näidendit „Järgmine voor” tunnustati hiljuti nii Permis kui ka New Yorgis. Ja see on asjaga süvitsi tegelejate arvateski kõva sõna. Lõppev aasta läheb Mihkli eluloos kirja erilisena. Ka isiklikus plaanis, sest intervjuule saabub ta pooleaastase tütre Mirjami ja abikaasa Liina arvelt näpistatud ajast. Kui Mihklil oleks juukseid, oleksid need tänaseks juba hallid. Aga isegi siis usuks suur osa eestlasi, et see halli peaga vana on absoluutse ülbuse võrdkuju. Mihkel ei kavatsegi kellegi arvamust muuta, ehkki järgneva vestluse ajal pole ülbikust jälgegi. On hoopis ehe ja vahetu nautleja, kes tunnistab...