Postitused

LUGEMISSOOVITUS:

Hendrik Sal-Saller: armastuse nimel võib kõigest loobuda

Kujutis
Eesti ühe edukaima bändi liider ei näe probleemi, kui fännid tema muusikat veebist tõmbavad ja seeläbi piraatideks saavad – õige muusikukoht on laval. 
Kuus aastat tagasi septembris sai Hendrik Sal-Saller (47) esimest korda isaks, tal sündis poeg Sebastian. Selle hetkeni määrasid tema elu hoopis teise kaliibriga nimed. Näiteks kitarrid Gibson ja Fender ja loomulikult abikaasa Berit, kellega tutvudes oli Hendrik valmis silmapilkselt oma muusikuna võidetud edust loobuma.
 „Olingi. Kasvõi McDonald'sis friikaid küpsetama," meenutab Hendrik ja lisab, et põeb salaja siiani seda, et ta Beritil toona Ameerikasse saadud õpinguvõimalusest loobuda lasi.
Berit teeb Hendrikule seepeale lihtsalt pai, endal silmis üheselt loetav pilk: „Siin polnudki midagi valida - olid ju sina ja meie ühine tee!"
On ilmne, et need kaks kuuluvad kokku nii töös kui ka elus ja on loomulik, kui nad ka intervjuuks kodulähedase mahekohviku punasel diivanil koos istet võtavad. Berit tellib kõigile piparmünditeed…

Rannaluite varietee

Olen kogu muu möllu sees juba mitu õhtut siin mõelnud ühele inimesele, kes mu elu talle enesele teadmata on mõjutanud. Olen mitu õhtut mõelnud, et kirjutan, nüüd siis...
 Mäletan, kuidas ta lavaka lõpetanuna Pärnusse tulles mulle uutest kohe kõrva ja silma jäi. Põhikooliealisena olin selles vaikses väikelinnas juba üsna kogenud teatrikülastaja. Kui meie perre tuli kostile aga üks külalislavastaja, pääsesin vahel ka proovidesse. Nii teadsin hääle ja maneeride poolest kogu toonast Koidula teatri truppi. Ja siis saabus 10. lend nagu värske tuuleiil. Päriselt kohe. Ma ei olnud veel 13 ja ma tundsin seda! Teatrisaalis oligi korraga rohkem õhku, nagu oleks lakke aken ehitatud.
 Käisin endisest veelgi suurem õhinaga teatris ning vaatasin mingi perioodi vältel järjest ära kõik uute näitlejetega kaetud tükid ning siis kõik Viini metsad, Sood ja Saialilled. Ja mõnikord oleksin ma väga tahtnud, et tema suurepärase vastasnäitleja asemel olnuks hoopis keegi teine – no lihtsalt selle pärast, et Jaa…

Elu on inimese parim aeg*

Matti Nykänen on nüüd alati 55-aastane. Kuid need aastad on ühe puhastverd Mägikotka puhul kõrge vanus. Linnulikult kerge luustikuga, väikest kasvu heledapäine mees tundis end kõige paremini hüppetornis. Ent mitte sugugi alati, sest ta kartis kõrgust ning parim hetk olnud see, kui ta kiivrile prillid ette tõstis ning jäi üksi oma mõtete ja eelseisva sooritusega. Tal oli eriline oskus end ümbritsevast välja lülitada. Ehkki mäejalamil ja tänavanurgal oli peibutusi. "Hypätään nyt ensin," torkas ta reporterile ja läks oma teed. Omalaadne anne elada hetkes. Ajakirjandusega oli Nykänenil omamoodi suhe – legendile kohane. Kui me 2015. aasta novembris tema kodus Joutsenos intervjuuks kohtusime, kinnitas ta, et tegi aastate eest ühe Soome suurima kõmulehega diili. Nimelt lõi ta endast koos ajakirjanik Kai Meriläga meediamaastikule soomlaste äraspidist kangelast Uuno Turhapurot meenutava tegelaskuju. Nykäneni sõnul oli soomlasel selle loodud kujuga lihtne samastuda. "Temaga koos…

Küüditatud lapse lugu: täna algas mu lapsepõlv!

Kujutis
Järgnev ei ole minu tekst, kuid sellisena kokku kirjutatud ja avaldatud, sest käisin peategelasele järjekindlalt peale. Nii need mõtted paberile said ja ilmusid – 61 aastat hiljem ehk 25. märtsil 2010. aastal.
Olen väga tänulik Sulle, armas Kersti, et oma hingesoppidesse sügavale peidetud lugu sedasi jupp haaval rääkima hakkasid. Aitäh Sulle, et suudad ja tuled igal aastal siia samasse, Vabaduse väljakule küünalde keskele seisma. 



25. märtsil 1949. aastal olid Tallinna tänavad lumeta. Hommikuvalges raputas Jaani kiriku läheduses asuva kortermaja ust tugev koputus ja karm mehehääl hüüdis: “Passikontroll!” 5-aastane Kersti ärkas ema kaisus ega saanud millestki aru. Äkki algas toas meeletu sagimine ja nutt.
“Siis istusime veoauto kastis, ema hüüdis taati. Taat aga läks piki inimtühja tänavat, selg kühmus, Vabaduse platsi poole,” meenutab Kersti täna.  “Ema ütles, et hüüaksin taati ja mina, hüüdsin. Tema aga läks — selg ikka kühmus, sellel minu sirgeselgsel taadil…”
Nii algas ühe 5-aastase…

Laulev lause lapsepõlvest

Kujutis
Ajast, mil laps soovis olla seltsimees, meenus täna just üks mu lemmikväljend: palmipuude püha. Ei olnud laulvamat lauset mu jaoks, kui mu vanaema seda lausus. Kujutlesin, et selle lause sees on palju soojust, häid lõhnu ning mis peamine – turvatunne... Noh, selle väljendi sisu ning tähenduse taju tulid, teadagi, hulka hiljem. Ning nüüd, iga kord, umbes sel ajal, meenub mulle ka üks hilisem, ent meie esimene kohtumine Eri Klasiga – 2004 aasta suvel. Kui rääkisime lapsepõlve mälupiltidest ja tegelikkusest ning vastuolulisusest. Kui ta ütles, et "õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves." 
* * * 
"Andsin kunagi Soome televisioonile intervjuu ja saatejuht oli jahmunud, kui kuulis mu lapsepõlve-aastatest: "õudne, te olite Siberis". Mina seda nii ei kogenud, sest olin ju laps. Siis olid teised mänguasjad, nagu nüüd on teistmoodi asjad. Jah, me olime vaesed. Ent rikkus pole lapsepõlves oluline. Õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves. Mäletan l…

Soome suusalegend Siiri Rantanen: naissuusatajaid koheldi kui lapsi

Kujutis
Need on tol, Soome iseseisvuse suurjuubeli aastal 92-aastase legendi meenutused. Kogusin ja tõlkisin Soome 100 portaali tarbeks. 

Soome suusapealinnas Lahtis äsja lõppenud MMil oli palju sellist, millest rääkida. Südamlikumaks sai aga vaieldamatult hetk, mil Soome suusakuninganna Siiri Rantanen suusastaadionil auringi sõitis. Oma osa mängis ka seik, et Rantanen on hetkel 92-aastane. Milline on aga Siiri lugu?
Tohmajärvil 14. detsembril 1924. aastal sündinud Siiri oli kuuelapselise perekonna  vanim laps. Ning kui ema suri, sai Siirist korraga suurpere hooldaja. Hakkama tüdruk saigi, sest ainuüksi lehma oskas ta lüpsta juba enne, kui kooliealiseks sai.
Suuskadega salaside Ent talumajapidamise kõrvalt sündinud Siiri südames üks igatsus: soov hangeharjadel liuelda.
Esimesed katsetused tädi suuskadega tegi Siiri salaja. Ta oli siis kuueaastane.
Seejärel aga läinud tüdruk isa juurde ning tunnistanud ausalt, et kogetu meeldis talle. Kohe väga! Isa ei pahandanudki, vaid viis Siiri onule poolete…

Valdo, muld ja keelulaul

Kujutis
Facebook tuletas mulle täna meelde ühe seiga aastast 2015. Olin oma töödega just keset Rein Rannapi mõtteid ja mälestusi ehk et kirjutasin laupäevalehte helilooja intervjuud. Ja siis see juhtus...

Täna oli üks kummaline kolmapäev. Teadsin ette, et paar raskemat momenti on siin sees. Ja selle ootuses ei maganud ma öid, ent selle viimase vahetult hommikusse avaneva magasin sügavalt. Kohe nii, et nägin unes, kuidas käisin kaasat palumas end õigel ajal äratada. Ja kui kaasa siis päriselt mind äratama tuli, kuum kohv kruusiga käes auramas, olin tänulik. Hommikule, uuele algusele, selgusele ja tõusvale päikesele, mida vaikides magamistoa aknast vaatasin seni kuni lillakaspunane üle roosa ja oranžika helevalgeks end kergitas.
Sõidutasin ühe lastest kooli, tee sai sedavõrd pikk, et Leila Miller jõudis auto muusikakeskuses kenasti "Talve" otsast lõpuni laulda. Ja ikka oli hea, ehkki sõnumit võib selles loos ju tõlgendada teisitigi. Kuid päev oli veerema lükatud ja lahti ta rullus just …

Aeg ehtida apelsinipuud

Kujutis
Laupäeval vahetub taas üks aasta teise vastu - kõige nende jaoks, kes Hiina kalndrit tähtsaks peavad. Et aga alanud aastaks jaguks õnne, rikkust ja küllusest puudu ei tuleks, on põhjust kodu ehtida. Ent millega täpselt? Õnne, rikkust ja küllust  sümboliseerivad Hiina punased laternad, kollased lilled ja lähedastele kingitavad punased piltidega kaunistatud ning kuldsete õnne ja varandust tähistavate hieroglüüfidega ümbrikud, milles on „õnnetoov” raha.
Kui õhtumaades tuuakse pühadeks tuppa kuusk, siis Aasias kaunistatakse apelsinipuud, sest sellega ja apelsinide söömisega kindlustatakse endale uueks aastaks jõukus ja edu. Need oranžid viljad, mille hiinakeelne nimetus on sõnaga „õnn” sarnase kõlaga, on ka hinnatud kingitused. Eriti siis, kui apelsinidel on lehed küljes, sest sel juhul saabub õnn pikaealisusega käsikäes. Tuleb ainult olla tähelepanelik, et apelsine ei kingitaks neljakaupa, sest see number seostub surmaga. Eriti populaarsed uue aasta kaunistused on kumkvaadi- ehk kääbusapels…