Evelin Ilves: jah, ma leinan, kuid ma ei ole õnnetu
Blogi ja ajalehe suurim erinevus on see, et teises neist saab ruum ühel hetkel lihtsalt otsa. Olen siin blogis ka varem avaldanud tekste, mis on pikemad kui lehes ilmunud, ent järgnev on üks suuremaid erandeid. Seda teksti siin on lugenud nii intervjueeritu kui ka toimetajad. See pidigi ilmuma, ent ilmus pea poole lühemana . Sest nagu ölenud John Lennon: "jumalad naeravad kui meie plaane teeme". Päeval, mil kohtume, kirjutab Postimees oma horoskoobiveerus Evelin Ilvese tähemärgist nii: “Elumetsa ära eksimine ei olegi nii kohutav, kui alguses arvasid. Pigem on see seiklus, mis toob kõik varjuta päevavalgele”. See on üks novembri keskpaiga õhtu, Evelin on otsustanud pärast kuid kestnud kaalumist anda Arteri jõulunumbrisse avameelse intervjuu. Me vestleme tunde ja lepime kokku, et fotosessiooni teeme detsembri algul. Ent pildistamine lükkub külmetuse tõttu edasi. Korraga kõik muutus. Sest Delfi fotograaf püüab pildile kihlasõrmuse Ieva Kupce sõrmes ning pingsad tunnid hilje