Tuletooja

Esmalt sõitsin ma platsist bussiga mööda. Ent vaatepilt lummas sedavõrd, et tulin hiljem jalgsi tagasi. Seisin kaua lõõskavas päikeses ühe õhupallipuntra keskel ja tundsin, kuidas ninna tõuseb soojeneva kummipalli lõhn. Mõtlesin hetkeks, kas ma ehmataksin, kui mõni neist pauguga puruks läheks. Kuid ei läinud. Mu hääl oli ootamatult vali, kui korrraga ühele 9-aastasele poisile järele hüüdsin. Ta oli pahaaimamatult ühest pallipundist kolm kaasa haaranud ja jooksis nüüd rõõmsalt leiud tuules lehvimas. Temagi ehmatas, kuuldes mu "hei, pea kinni" hüüdu. Ent ta ei jooksnud ära, vaid tuli kuulekalt minu kõrvale. Ütlesin igaks juhuks, et ma ei riidle temaga. Oma häälega öeldud korraldusest olin minagi üllatunud... sisetunne lihtsalt avas mu suu – see siin oli ju mälestusmärk. Olgugi, et ajalik, ent olemas. Nüüd pidi olukord kuidagi lahenema. Nii ma siis rääkisin poisile, miks need pallid platsi külge teibiga kinni olid pandud ja mis siin üldse toimus. Ta ei olnud varem kuulnud sel

IV osa ”Palun, luba ma löön seda, kes nüüd järgmisena tuleb ja teatab, et kõik mis meiega juhtub, juhtub põhjusega,” torises laps ühel jalutuskäigul. Õnneks ei tulnud kedagi. Aga pahurus oli põhjendatud, sest kevadkülvi sisse jagus ka kohatuid tarkuseteri. Näitkes et ”see on õppetund, millest teil tuleb õppida, et elus tugevamad olla.” Või mis kõige jaburam: ”See, et su lapsel on vähk, on sinu karma, ema. See on sinu auklik armastus, mis ei katnud su last piisavalt. Nüüd on tasumisetund”. Muidugi ei pidanud ütleja silmas mu sissetulekuid. Mina pidasin.   Raha on kulunud nende nädalate jooksul tõesti ja omajagu. tunnistan ausalt, et ma ei tea täpset summat ja see pole mind ka huvitanud. Oleme elanud sellega, mida suudame teenida ja kulutanud sellele, mis hingele pai või tuju paremaks teeb ning mõtetele uue suuna annab. Veel enne, kui Mari diagnoosi sai, aastavahetusel, tegin aga ühe soovi – nagu ikka aastat oodates. Soovisin, et meil oleks algaval aastal rohkem ema-tütre