Ajalik ja ajatu

Esmalt sõitsin ma platsist bussiga mööda. Ent vaatepilt lummas sedavõrd, et tulin hiljem jalgsi tagasi. Seisin kaua lõõskavas päikeses ühe õhupallipuntra keskel ja tundsin, kuidas ninna tõuseb soojeneva kummipalli lõhn. Mõtlesin hetkeks, kas ma ehmataksin, kui mõni neist pauguga puruks läheks. Kuid ei läinud.
Mu hääl oli ootamatult vali, kui korrraga ühele 9-aastasele poisile järele hüüdsin. Ta oli pahaaimamatult ühest pallipundist kolm kaasa haaranud ja jooksis nüüd rõõmsalt leiud tuules lehvimas. Temagi ehmatas, kuuldes mu "hei, pea kinni" hüüdu. Ent ta ei jooksnud ära, vaid tuli kuulekalt minu kõrvale.
Ütlesin igaks juhuks, et ma ei riidle temaga. Oma häälega öeldud korraldusest olin minagi üllatunud... sisetunne lihtsalt avas mu suu – see siin oli ju mälestusmärk. Olgugi, et ajalik, ent olemas. Nüüd pidi olukord kuidagi lahenema. Nii ma siis rääkisin poisile, miks need pallid platsi külge teibiga kinni olid pandud ja mis siin üldse toimus.
Ta ei olnud varem kuulnud sellist sõna nagu küüditamine.
Minagi polnud tema vanuses kuulnud. Õigupoolest räägiti konkreetselt selle päeva sisust esimest korda avalikult alles siis, kui ma olin täiskasvanu. Enne seda oli vaikus. Ajatu tabu.
Kuidas siis seletada 9-aastasele, mida see siin platsil tähendab?

Näitasin poisile neid nimesid, mis bussiootepaviljoni seinale kruvitud tabloolt üle rullusid – ütlesin, et nende hulgas oli väga palju lapsi. Ka temavanuseid. Ja selliseid, kes temavanuseks kunagi ei saanudki, sest teekond oli nii pikk.
Poiss sai vist aru. Ütles, et nüüd ta teab. Vabandust palus ka.
Ütlesin talle aitäh, et ta tagasi tuli ja et kuulas. Ja siis ütlesin, et lipaku ta nüüd. Lippaski. Suvevaheaeg ju ikkagi!