Kuuenda pereliikmega harjumine
IV osa
”Palun, luba ma löön seda, kes nüüd järgmisena tuleb ja teatab, et kõik mis meiega juhtub, juhtub põhjusega,” torises laps ühel jalutuskäigul.
”Palun, luba ma löön seda, kes nüüd järgmisena tuleb ja teatab, et kõik mis meiega juhtub, juhtub põhjusega,” torises laps ühel jalutuskäigul.
Õnneks ei tulnud kedagi. Aga pahurus oli põhjendatud, sest kevadkülvi sisse jagus ka kohatuid tarkuseteri. Näitkes et ”see on õppetund, millest teil tuleb õppida, et elus tugevamad olla.” Või mis kõige jaburam: ”See, et su lapsel on vähk, on sinu karma, ema. See on sinu auklik armastus, mis ei katnud su last piisavalt. Nüüd on tasumisetund”.
Muidugi ei pidanud ütleja silmas mu sissetulekuid. Mina pidasin.
Raha on kulunud nende nädalate jooksul tõesti ja omajagu. tunnistan ausalt, et ma ei tea täpset summat ja see pole mind ka huvitanud. Oleme elanud sellega, mida suudame teenida ja kulutanud sellele, mis hingele pai või tuju paremaks teeb ning mõtetele uue suuna annab.
Veel enne, kui Mari diagnoosi sai, aastavahetusel, tegin aga ühe soovi – nagu ikka aastat oodates. Soovisin, et meil oleks algaval aastal rohkem ema-tütre aega. Poisid kasvasid ju veel kodus, ent tütar oli aastaid täiskasvanu.
Tagasi vaadates ongi meil ema-tütre teekonnal kirevaid kilomeetreid küllaga. Lisaks laboratooriumi ja lillepoe radadele sõitsime näiteks lambist Rootsi.
Lihtsalt selleks, et süüa Sundbergi kondiitriäris kaneelisaia, seista vaikidse fotomuuseumi näitusesaalis, kus Eric Johanssoni töödest leiad korraga kõik selle, mis su sisemuses toimub ning lõpuks nautida täiuslikku õhtusööki Viking Line a la carte restoranis.
 |
| Vaade kajutiaknast Helsingi eeslinnale |
Söögilauale vaheplaat lisades ja lina triikides mõistsin, et nüüd on see hetk, mil poistele õe haigusest kõnelda. Naeratus aga ei kadunudki – meie viieliikmelise pere koosolemine andis sedavõrd julgust ja jõudu. Meile kõigile. Nii katsime üheskoos laua, sättisime lilled vaasi ja laulsime sünnipäevalaulu ning lõpuks rääkisime otse ja keerutamata vähist.
Uskumatu, kui kiiresti ja samas kui teosammul olid kulunud need 10 nädalat melanoomi avastamise hetkest. Ja kui juhuslik oli see algus: läks Mari ju arsti juurde vaid sooviga eemaldada tülikad, nahapinnast kõrgemad sünnimärgid.
Üks neist, keset selga oli melanoomi tihedalt täis. Ilmselt juba aasta jagu haige.
”Tead, ma vist mäletan, kuidas see ühel India-reisil sügeles. Kuid reisil mõtled ju ikka, et see on ilmselt seljakotist ja tolmust ja higikortsus riidest,” tunnistas Mari nüüd.
Ta rõhksidemeis käed said juba kenasti hädapäraste liigutustega hakkama. Õlavöötmest kõrgemale käed siiski ei tõusnud, iseseisev elu oli päristud. Kuus nädalat pärast opreatsiooni hakkas taastusravi ning ees ootasid kohtumised psühholoogi ja psühhiaatriga.
Meie aga tegime taas reisiplaane. Sest haigusega – pere kuuenda liikmega – tuli elama õppida ning parim viis selleks oli osta lennupiletid Londonisse.
Jah, me olime alustanud tütre soovinimekirja täitmist.
Seal kuskil Hyde Parki hõlmikpuu tüve vastu toetudes ja sushi-salatit süües tajusin korraga eriti selgelt, et mu laps on tõsiselt haige. Temagi tajus. Suur pisar voolas üle ta põse, kui ta tunnistas, et väsimus ei lase liikuda. Ja et ta lootis meie reisist rohkem kui ta jaksas (juhtuda lasta).
Mina aga tundsin seda kuuldes kergenudst. Muidugi olin ma märganud. Sedagi, et ta kehakaal oli silmnähtavalt muutunud ja meeleolu vaheldus kui Inglismaa ilm. Ent lõpuks ometi avas laps suu, et öelda midagi, mis kuvab ta olemist. Pikemate lausete moodustamiseni kulus veel pool aastat.
* * *
* * *
Märtsis 2017 möödus aasta päevast, mil meie lastest vanim, tütar Mari sai vähidiagnoosi. Kui ajakiri Tervis+ peatoimetaja Heidit palus mul oma tunded kolumni vormida, olin küll kahtlev, ent lõpuks nõus. Sest kirjutama hakates pidin esimest korda päriselt ja sügavale endasse vaatama. Mul ei olnud aimugi, kui palju ja milliseid tundeid olen aasta jooksul alla surunud. Kõige üllatavam on, et pealmine selles emotsionaalses kuhilas on tänutunne. Võimaluse eest teadlikult elu kogeda.
