Tuletooja

Näitlejatar Evelin Võigemast (33 – intervjuu ilmus Laupäevalehes LP aprillis 2014 ) tahab sel päeval teatrist eemale, kuhugi välja. Sest tunneb, et vahel on lihtsalt vaja kasvõi jõuga tööst distantseeruda. Isegi siis, ja eriti juhul, kui töö, mida tehakse, on nii südamelähedane. Lepime kohtumispaigaks ühe vanalinna vaiksema kohviku. Evelinil on paari teetassi jagu aega enne, kui lasteaeda Loviisele ja Lennartile järele jookseb. Suurde rohelisse rullsalli mähkunud Evelin on hapra olemisega ja veidi väsinud. “Ööpäevas on mõnel inimesel kindlasti rohkem tunde kui minul, kuidas see küll sedasi on läinud…” mõtiskleb ta ja sätib salli soojemalt enesele ümber. Ega ta väga ei naerata. “Olengi tegelikult rohkem selline tõsine tüüp, lõkerdamine on pigem roll,” lausub ta ja palub fotode valimisel sellega arvestada. Resoluutne ja samas nii malbena näiv Evelin teatab ühtäkki, et ta lasi hiljuti enesele selja peale suure lohe tätoveerida… Kinnitus ütlusele jääb saamata, ent tiibu sirutav dr

II osa ”Kas teil on keegi, kes teile endale toeks saab olla,” küsis raviarst minult, kui olime tütrega Töölö haiglas operatsioonieelsel visiidil. Küsimus oli sedavõrd ootamatu, et sattusin korraks segadusse. Põikasin vastusest kõrvale, öeldes, et jään mõneks ajaks Helsingisse. Meie pere mehed olid Eestis. Oi, kuidas ma tol hetkel abikaasast puudust tundsin. Tahtnuks tal kasvõi käest kinni hoida. Telefon toimis me ühendajana.  Vahetasime kiirelt mõned sõnumid. Mõistsin, et temalgi on raske, seal kaugel, kodus. Koos Mari nooremate vendadega, kes ei teadnud õe haigusest üldse midagi. See oli esimene kord, mil tundsin, kui vähestest inimestest mu maailm päriselt koosneb. Meil kellelgi ei olnud tol hetkel mitte kedagi teist… Olime  kolmekesi koos üksi. Kuidas aga poistele rääkida? Mida üldse öelda, kui isegi veel täpselt toimuvast aru ei saa? Nagu halvas unenäos tuli noorem poiss koolist teatega, et neil olla ühes koolitunnis just vähist kui surmaga lõppevast haigusest räägit

Näitleja Veikko Täär on tähtkujult Neitsi ja Vanemuise lava taga saab temast viie minuti jooksul naine. Tänu neile minutitele on Veikkol õpetusi, mis sünnipärased naised kadedaks teeks. Kui paljusid meist ikka on kontsadel käima õpetatud? Maailma komöödiaklassikasse kuuluvas teatritükis “Džässis ainult tüdrukud ehk Sugar” mängib Veikko ennekõike ikka mehe rolli. “Meest, kes olude sunnil riietub naiseks ning peab sellega harjuma. See blondi parukat kandev mees elab naiste maailma küll nii sisse, et isegi naudib seda, kuid jääb siiski lõpuni meheks. Tal ei teki mõtet lasta end ümber lõigata või hakata poolnaisena ringi käima,” selgitab Veikko temas varjul oleva blondiini olemust. Silikoonrinnad ei sobinud Kuidas täpselt saab Veikkost see blondiin, ei taha mees reeta. Kuid Neitsile omaselt peab kõik ilmselgelt olema korrektne ja lõpuni väljapeetud. “Niipalju ütlen, et üht-teist on juba ülikonna all,” muigab ta. Mehest naiseks muundumine koos meigi ja kostüümiga toimub praktili

Meil kõigil olevat kuskil üks tänav, pink ja puu, mida aeg meeles peab. Roman Baskin ( intervjuu ilmumise hetkel 60-aastane ) on aga jalutajatüüpi, kes isegi koolipingis pelgalt kümne minuti kaupa paigal istuda suutis. Nii kõnnime nüüdki pingist pigem mööda, piki laiemat pargiteed, mida ääristamas paarisaja-aastased tammed. Just tammepuud on need, mille vastu selga surudes saab teistmoodi jõu ja sideme. Baskini elu esimene mälukild sündis Balti jaamas. «Olin umbes kolmene, kui Stalini kuju maha tõmmati. Mäletan nii selgelt, kuidas jäme köis kaela visati ja siis kuju raksaki jaamahoone poole ninali kukkus. Just see köis kaela ja ninali maha – nii selge pilt.» Kassisaba linnajaos asunud kodumaja pole samuti enam. «Aga üks puu ja üks tee on küll,» viitab mees oma kunagisele koolirajale. Aega, mil algas Baskini eluülikooli lõputu semester ja vormus teadmine, et ta on maailmas võõrsil ning et rahvusest määravamaks peavad tema jaoks saama kultuuriks kihistunud väärtused. «Siinsed va