Evelin Võigemast: õnnelik saab olla kui sa nii otsustad
Näitlejatar Evelin Võigemast (33 – intervjuu ilmus Laupäevalehes LP aprillis 2014) tahab sel päeval teatrist eemale, kuhugi välja. Sest tunneb, et vahel on lihtsalt vaja kasvõi jõuga tööst distantseeruda. Isegi siis, ja eriti juhul, kui töö, mida tehakse, on nii südamelähedane.
Lepime kohtumispaigaks ühe vanalinna vaiksema kohviku. Evelinil on paari teetassi jagu aega enne, kui lasteaeda Loviisele ja Lennartile järele jookseb.
Suurde rohelisse rullsalli mähkunud Evelin on hapra olemisega ja veidi väsinud. “Ööpäevas on mõnel inimesel kindlasti rohkem tunde kui minul, kuidas see küll sedasi on läinud…” mõtiskleb ta ja sätib salli soojemalt enesele ümber.
Ega ta väga ei naerata. “Olengi tegelikult rohkem selline tõsine tüüp, lõkerdamine on pigem roll,” lausub ta ja palub fotode valimisel sellega arvestada. Resoluutne ja samas nii malbena näiv Evelin teatab ühtäkki, et ta lasi hiljuti enesele selja peale suure lohe tätoveerida… Kinnitus ütlusele jääb saamata, ent tiibu sirutav draakon sobiks ta seljale küll. Ei, Evelin pole kuri ega sülga tuld, ta lihtsalt on – teadlikult kohal ja kindlalt kahe jalaga maa peal. Ehkki julgusest jäävat tal enda sõnul vahel puudu. “Elmo [Nüganen – E.V. kursuse juhendaja] rääkis meile kogu aeg, et julgege eksida, aga… tunnen teatris siiani suurt aukartust – kolleegide, olnu ja oleva suhtes,“ avaldab 12 aastat Linnateatris mänginud Evelin.
Ta vaatab mulle teraselt otsa ja kuulutab, et endast ei meeldi talle sugugi kõnelda ning küsib seejärel, et millest me siis räägime. Lepime kokku, et vestleme elust enesest. Evelin vaikib veidi ja lausub siis: “Tervis on tähtis, ja elu tervikuna.” Just seepärast on Evelin aastaid olnud verekeskuses doonoriks.
Jah, Evelini sees voolab mitmes mõttes eriline veri, ka doonorina.
Kuidas Evelinist aga vereloovutaja sai, mis ta verest välja lööb, milline on tema jaoks vere kutse?
Me räägime teiega verest, see paneb küsima kuidas teil läheb ja tervis on?
Mulle meeldib kui intervjuul on suurem eesmärk. Miski, mis paneb mind päriselt ka elu üle ja peale mõtlema. Kui aga keegi tahab intervjuud minust endast, siis ma olen väga osav ära ütlema. absoluutselt kohe.
Tegelikult lähebki mul hästi, päriselt ka. Teen ju seda, mida ma ise tahan ja mis mulle tõeliselt meeldib. Praegu näiteks muuhulgas ka muusikali “Evita”. See on mulle emotsionaalselt väga kallis roll, sest see naine läheb mulle korda. Ja kogu see jutustus, nii äärmuslik.
(paus)
Evita sureb emakakaela vähki. Loodan, et ma sellest ei pea kunagi rääkima.
Mis teid verd loovutama tõi?
Esimene teadmine tuli vanematelt, sest kodus oli meil üsna tavaline fraas, et ema või isa käis täna verd andmas. Esimest korda läksingi verd andma pigem uudishimust. Ehk nakatas mind ka vanemate eeskuju. Olen kogu elu olnud terve, erinevalt paljude teiste doonorite taustas – on lapsena raskelt haige oldud või operatsioonid läbi elatud – mul see kõik puudub.
Mulle ei ole kunagi ka vereülekannet tehtud, olen alati andja olnud. Nõela ma ka ei karda, vastupidi, vaatan meeleldi kogu protseduuri pealt. Ja arsti elukutse on minus alati ka aukartust äratanud. Ise kedagi nõelaga torkida pole ma tahtnud, ka arstiks saada mitte, kuid mingi põnevus on seda kõike saatnud.
Taustal on alati olnud ka teadmine, et veri on kellelegi väga vajalik. Ning mu enese jaoks on väga meeldiv ka teadmine, et iga teatud aja tagant läbi mu veri kindla kontrolli ja kui seal oleks midagi, mis on sobimatu, siis eeldan, et minuga võetakse ka selles osas ühendust. Ja pealegi – kehale on ju vahel lausa kasulik nö aadrit lasta.
On see heategevus, võimalus n-ö ise parem olla?
Jah, see aspekt on kindlasti olemas, kuid ega ma selle peale väga ei mõtle. Kuna mul on endal veregrupp selline, mis on (0Rh-) väga hinnas ja vajalik, siis ma tunnen vastutust. Meid “null negatiivseid” on ju niigi vähe - paarkümmend protsenti kõigist doonoritest. (0 Rh negatiivne veri sobib ülekandmiseks kõigile inimestele ning seetõttu saab seda vajadusel kasutada ka kriisiolukorras, kui patsiendi veregruppi pole aega määrata. Eesti elanikkonnas on 0 reesusnegatiivse veregrupiga inimesi vaid veidi rohkem kui 4% ja seega on nende veri alati väga nõutud)
Ega ma sest kõigest ise liiga palju ei tea ka, kuid kui keegi meie vestluse järel mõtleb, et võiksin ehk ka verd loovutada, siis oleme me doonorlusest kõneldes juba ühiselt head teinud.
Oma elu ei ole ma doonoriks olemise järgi sättima. kui ma vahepeal lapsed sain siis pikki aastaid ma ei andnud lihtsalt verd. See ei suuna ega määra mu elu. Aga võimaluse korral ja hea tervisliku seisundi puhul annan alati rõõmuga.
Vanarahval on vere kohta ka mõni ütlemine, näiteks “lööb verest väja”. Mis teid verest välja lööb?
Ma ei teagi, mis mind võiks sedasi hirmutada… olen üsna ratsionaalne tüüp, kahe jalaga tugevalt maas. “Evita” rolli pakkumine oli selline hetk. (naeratab) Ent esietenduseks oli veri kenasti põskedes, sest kõik oli täpselt nii kui peab.
Samas – mõne traagilise sündmusega kokku puutumine ehk just see, mille puhul vereloovutamist ongi vaja, need löövad ka minusuguse tõeliselt verest välja.
(Valib sõnu ja räägib pausidega)
Olen korra olnud olukorras, kui tuli kiirabi kutsuda naisele, kellele auto ülekäigurajal otsa sõitis. See hetk, kui sa oled trauma kõrval ja aeg peatub… Reaalselt ongi ajal hoopis teine tihedus, midagi nii õudselt muutub….
Kuna mul endal on nii vähe haiglate ja arstidega kokku puuteid olnud, siis on elu päästmine enamjaolt abstraktne. On vaid tore on näha, kuidas mu veri pakikesse voolab, seal sedasi loksub, edasi külmkappi ja kontrolli läheb…
Mäletan kui läksin esimest korda verd andma ja 1980ndate aastate lapsena ei olnud kogemused arstidest just kõige meeldivamad. Üldse kogu suhtlemine inimeste vahel oli siis ju nii teistsugune. Kuid verekeskuse on energia sootuks erinev kui haiglas. Sest haiglas on inimesed oma hirmude, murede, diagnooside ja (l)ootusega, nad ka surevad. Õnnetuse juures on hoopis teine energia. Aga verekeskusse tulevad inimesed ainult vabatahtlikult, 400 grammi kaupa (just nii palju doonorverd korraga võetakse) head tegema. Ja ka õdede vastuvõtt on siin hoopis midagi muud. Alates hetkest, kui saad täitmiseks ankeedi, siis lähed kabinetti ja annad esmalt näpuotsast vere, et kontrollida hemoglobiini ja siis lõpuks teisele korrusele üles, jõuad konkreetselt protseduurini. Kuid kõigil neil inimestel on lihtsalt ja siiralt hea meel, et sa oled sinna tulnud ja verd loovutad. Ja inimesed ongi päriselt tänulikud!
(Hääl muutub üha valjemaks) Mäletan seda tunnet ja see on mind kõik need aastad saatnud. See oli üks väga suur põhjus, miks ma läksin ka tagasi.
Jah, mul on pelikaniga kruus, šokolaad, ja ma söön seal alati küpsist ning joon mahla (naeratab) see tekitab hea enesetunde. On ehk pisut kummalinegi, et sa oled vaid abstraktselt head teinud, tajumata päriselt, et see veri võib kedagi päästa. Kuid sind koheldakse ja sinuga suheldakse hoopis lahkemalt. Ja su enesetunne on palju parem.
Kui oluline on head tehes midagi vastu saada?
Nii ja naa – tegelikult saadki ju alati n-ö midagi vastu, selle tunde. Kasvõi vaadates seal keskuse töötavate inimeste silmi – emotsionaalne tagasisaamine on ülioluline.
Teie töö on samasugune...
(naerab) jällegi nii ja naa: inimestele ju iga kord ei meeldi ka, mida nad laval näevad.
Mõned meist kohe jaksavad head olla, samas teised muudkui vinguvad. Kuidas verekeskuse õed naeratada jaksavad?
See on ilmselt vastastikuna, sest inimesed tulevad nende juurde ju ainult head kavatsustega. Mitte keegi ei küsi seal miks ma pean nii kaua ootama? See oleks ju jabur! Ja sa ei torma sealt kohe ka minema, vaid võtad hetke enesele, taastumiseks.
Toon suvalised näite: töötad kuskil registratuuris, kus inimesed on su peale pidevalt vihased, sest arsti juurde on pikad järjekorrad… Või poes näiteks on ostjal tööpäevaväsimus - paanika, kiirus ja ehk ka loetud sendid kulutamiseks ning teadmine, et lastele on veel vaja aeda järele jõuda, ja kohustus, et süüa tuleb teha, isegi kui sa ei suuda välja mõelda, et mida…
(paus)
Kõik on suhtumise küsimus. Kindlasti ongi ka neid, kel on väga raske, kuid kes oskavad selle juures olla väga õnnelikud. Ja on ka neid, kellel on pealt näha kõik hästi, ja nad ikka ei leia päikesekiirt.
Olen märganud ajakirjandusest, et viimasel ajal on paljud inimesed öelnud, et suhtumine on otsustamise küsimus. Ma usun sellesse päriselt ka, et õnnelik saab olla kui sa nii otsustad. Lihtsalt. Kuidas sa ise oma elus olevale vaatad, sellesse suhtud ja seda hindad. On ju nii palju, mille eest olla tänulik!
Meie rahvale on aga omane näha kitsaskohti. Kasvõi seesama väljend: “kas me sellist Eestit tahtsime?” Kui ma küsiksin seda täna oma 85-aastase vanaema käest, siis ütleks ta, et nii hästi nagu praegu, pole meil kunagi olnud. Muidugi, saabki paremini olla ja ma ei väida, et me elame ideaalses ühiskonnas, kuid nii must see pilt ka ei ole. Võrrelda saab ju alati, kasvõi näiteks Ukrainaga praegu.
Milliseid emotsioone Ukrainas toimuv teis tekitab?
See kõik paneb väga mõtlema. Ühel hetkel võib see, mis täna on elementaarne, olla ootamatult nii habras… nii riik kui inimelu.
(paus)
Minu vanavanemad küüditati 1941. aasta juunis, vahetult enne oli neil reaalselt võimalus Eestist lahkuda ja nende lähemad sõbrad läksidki. Kuid nemad ei läinud, sest nad ei suutnud uskuda, et see samm on päriselt vajalik. Ja et olukord võibki päriselt nii hulluks minna. Sest Eesti vabariik oli ju olnud, kestnud ja kõik oligi nii kindel...
Kuid riik võib olla kui inimelu – ühel hetkel on ta sul siin samas su kõrval, ja järgmisel teda enam polegi, kunagi… Seda enam ma mõtlen, et ongi nii palju, mille eest olla tänulik. Antud hetke eest just nimelt!
(paus)
Jah, olen sellele kõigele väga palju mõelnud…
(vaikib) Ka sellele, et ühel hetkel on meie loovutatud veri kui ime – mõelda vaid kui kaugele me oleme arenenud.
Meditsiin on ka sedavõrd arenenud, et tänasel päeval suutnuks ravi Evita päästa. Huvitav millist elu ta oleks elanud?
Ei kujuta ette. Küll aga olen mõelnud, et Evita suri just minu praeguses vanuses - 33-aastasena. Mulle meeldib selliseid märke oma töödest ja enese ümbert otsida ja leida… Rollid leiavad alati näitleja, mitte kunagi vastupidi, see on minu meelest täiesti kindel.
Kuidas kõnetab teid Evita persoonina?
Ma ei taha kedagi hukka mõista, üldse mitte kedagi. Evitat tahan ka pigem mõista, samas laval teda kehastades on tulemus ju vaid minu fantaasia - ma ju tegelikult ei tea, milline naine ta oli, vaid kujutlen, portreteerin.
Kindlasti on Evita aga üks keerulisemaid persoone, keda tean. Vastuolulist on temas nii palju, et see muudab ta põnevaks. Sest ühte inimesse mahub korraga nii palju armastust, viha, hellust, hoolimatust, kaastunnet, karjäärihimu. Ma arvan, et tal olid tumedateks tegudeks enda sees kõik need õigustused olemas. Evita jaoks pühitses eesmärk abinõu ja see, mida ta välja lasi paista, oli soov aidata vaeseid. Seda ta päriselt ka tegi – ehitades tohutu suure linnaosa, kuhu inimesed slummist sisse kolisid. Ning kodudes olid kõik olemas, ka riided kapis ja mänguasjad lastetoas. Koli ainult sisse, Evita Peron ehitas sulle maja. Kust aga tuli raha, see jäigi saladuseks, sest olid mingid müstilised annetused ja kõige sellele puudus igasugune raamatupidamine. Jah, omamoodi võttis ta rikastelt andes vaestele. Samas valitses totalitaarselt autoritaarne süsteem - need ajalehed, mis ei olnud presidendipaari meele järele, pandi kinni jne.
Ilus, teotahteline, nutikas naine oli ta küll. Vallaslaps, kellel sel hetkel ei olnud kodanikuna mingeid õigusi. Ning kes olles endast poole vanema leskmehe armuke tõusis presidendiprouaks. Naiseks, kes tegelikult viis ellu kõik meeste ideed hetkel, mil Argentiina naistel puudus valimisõigus. See ei olnud juhus, tal pidi olema väga palju. Pärast seda said naise valimisõiguse ja vallaslapsed legitiimsuse.
Jah, temas oli ka palju head.
Kas Eestis võiks olla mõni selline naine ja kas see tooks Eestile kasu?
Ma ei julge öelda, et Evitat oleks vaja, eks ta oli natuke hull ka. Kuid ma olen päris kindel, et naised poliitikas oleks hädavajalikud, sest ühiskond on ikka liiga palju meeste poole kaldu. Naistel ei ole aga vist veel piisavalt palju ambitsiooni – ilmselgelt lihtne töö see ju ei ole. Kui naine tuleb poliitikasse, siis olgugi et ta on lõpetanud ülikoolid, ta võib olla isegi kõrge kraadiga jurist, kuid ta peab end ikkagi hakkama algusest peale tõestama a la jah, mul on õigus siin olla ja ma olen päriselt ka intelligentne. Ehk et kerkivad esile need teemad, mis meeste puhul jäävad sootuks püstitamata. Aga ma usun, et poliitika võiks olla tervem, kui valitseks tasakaal meeste ja naiste vahel. Me elame siin ju koos ja meid on ju pigem võrdselt siin maailmas. Kuid meil on ainult kaks naisministrit - mis on nii ka õnneks vaid tänu Rein Langile. (naerab)
Usun, et see tasakaal oleks vajalik ja äge. Kuigi tegelikult ei lahterda ma inimesi sugude järgi, sest intelligentseid ja väga vajalikke inimesi on nii meeste kui naiste hulgas. Ent millegipärast ei ole meil mõned asjad ikka veel nö iseenesest mõistetavad.
Ega naisedki sellisest suhtumisest priid pole, näiteks siis, kui mehed tulevad nö naiste alale.
Eksju. Ma ei julge väita, et naised mehed lasteaia või -ringide teemal paremini omaks võtavad. Ehkki pehmetel teemadel on meeste osakaal ju juba tõusnud, rohkem kui 30 aastat tagasi.
Oma kogemusest rääkides – tegelikult ei tuleks ma selle pealegi, et näiteks lapse arenguvestlusele läheb ainult ema. Läheme ikka koos abikaasaga, sest laps saadakse ju koos ja teda kasvatatakse enamjaolt ikkagi koos. On ju meie laps ja on oluline, et vanemad saavad ühte moodi asjadest aru.
Olen optimist ja tasapisi kõik muutubki paremaks, sest ka põhjamaade eeskuju on meil siit samast võtta.
Samas aga minu töös – kui võtta maailma dramaturgia, siis midagi pole teha, meestel on lihtsalt loodud nii palju kordi rohkem rolle ja tänu sellele on neil ka palju rohkem võimalik teha.
Paratamatult satun olukorda, kus näiteks Hamletis on trupis 11 näitlejat, kuid vaid kaks neist on naised, Shakespear pole lihtsalt rohkem ette
näinud. (naerab)
Õnneks on need rollid ka päriselt naistele antud, mitte nagu vanasti, kui mehed kleidid selga panid ja naistel teatrilavale asjagi polnud.
Samas on ka vastupidiseid näiteid ehk et naine teeb mehe rolli: Bob Dylanit kehastas kinolinal Cate Blanchett.
No just, Muide, tema Oskariga pärjatud rolli filmis “Blue Jasmin” olen jõudnud isegi kinos vaatamas käia ja mulle väga meeldis Cate selles rollis. Ikka kohe eriti, ta on ikka nii suurepärane… Aga no kellele ei meeldiks tema või Meryl Streep? (naerab)
Mis teeb ühe näitleja teise jaoks nii eriliseks?
Mul on seda väga raske sõnastada. (vaikib)
Kolleegide seas Linnateatris on väga palju neid, kellele alt üles vaatan, aga mingis mõttes need näitlejad, kellega ei ole nii palju kohtunud, kes on teises teatris, kuskil eemal, tunduvad seeläbi kuidagi põnevamad.
Eesti kontekstis nimede nimetamisega on aga alati ju raskusi… lahkunutest valida oleks muidugi lihtne, kuid neid paljusid ei ole oma silmaga näinud…
Hea küll, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste. Neis on suursugusus ja ürgsus. Seda ma imetlen.
See ürgsus ja hoiak on vist kohe veres.
Ilmselt jah, või siis on see pigem juurtes - justkui mullasem ja kindlamalt sügavamal kinni, et kõrgele tõusta.
Milline näitleja teie olete?
Ennast analüüsida ma nii ei tihka… mul on küll ettekujutus sellest, milline näitleja ma tahaksin olla, või mida ma laval hindan. Ja siis on mul mingisugune teadmine läbi lähedastelt saadud tagasiside. Aga seda, kuidas ma tegelikult publikule paistan ma ei tea, ja võibolla isegi
ei taha teada. Ja mul on sellega hästi ses mõttes, et las igaüks näeb nii nagu näeb. Usun millegipärast, et see erineb päris-Evelinist ikka väga palju.
Tahab siis päris-Evelin justkui rohkem meeldida?
Sellest kasvab õnneks mingis vanuses välja… või kasvab midagi meeldimise peale. Nüüd juba tean tõesti, et meeldimine muutub ühel hetkel väga teisejärguliseks. Asemele tuleb soov oma tööd võimalikult hästi teha ja ma usun sellesse. Ehk et kui on mingi hulk energiat kuhugi sisse pandud, siis see taastoodab iseennast. Meeldimine võib seejuures tulla boonusena.
Teatris on ütlemine: energiat tuleb raisata, et seda tagasi saada. Lavastaja Adolf Šapiro sõnul peab lausa pillama, ülevoolavalt, kuid mitte ülemeelikult.
Põnev on ka see, et energiat võib anda isegi siis kui oled laval poole ajast vait. Kui seesmine on paigas, siis saad lubada endale seda luksust, et sa ei anna end nii kergelt kätte… Samas eeldavad minimaalsed välised vahendid tavaliselt erakordselt kirjut ja rikast sisemist elu.
Siinkohal meenub aasta tagasi telesaates “Su nägu kõlab tuttavalt” üks kehastatud rollidest, prantsuse lauljatar Edit Piaf...
x
x
Jah, tema on hea näide.
… ja tema käed. (kuidas) Mille pealt te neid käsi tegite?
Märkasin videosalvestis vaadates, et Piafi käed olid alati pigem staatilised, kuid kui emotsionaalne kraad tõusis teatud tasemele siis, see oli kuidagi teistmoodi kui see, et ma tõstan nüüd oma käed ja esinen. Oli pigem, et ma ei saa enam teisiti olla kui ma pean oma käed tõstma - et lauldu mõte tõesti jõuakski publikusse.
Aga nende minu kätega … pärast telerist vaadates olin üllatunud kui suured ja soonilised mu käed paistsid. Tegelikult on need mul hoopis väikesed ja siledad nagu lapsel. Grimmis ei tehtud, aga nendega muud kui pandi küüned. Ilmselt oli see telekaamera maagia (ja ta paneb käed jälle nii nagu Piafil – ühtäkki on Evelini käed vanemad kui ta ise, elust räsitud ja soonelised)
Kui sageli te üldse kolleegide rolle näete ja vaatajana teatrisse satute?
Tahaksin palju sagedamini sattuda, on terve nimekiri, mis kõik vaatamata on. Aga saab ikka vahel käidud ka. Põhjused on erinevad - kord lähen kellegi rolli, teinekord lavastuse pärast. Kui aga enesel on palju etendusi, siis vaba õhtut leida on mõnevõrra raskem. Töö tõttu peavad ju lapsed nagu nii mõnel õhtul olema ilma ema või isata. Nii tahaksin vabal õhtul pigem lastega olla. Samas annan ka aru, et see etapp elus [kui lapsed on väikesed] on nii üürike - mõned aastad ju veel ja nad juba ajavad meid kodust ära.
Päris pimeduses ma siiski ei ela, viimati käisin NO teatris vaatamas etendust nr 52 “Muuseas, ma armastan sind”, kus laval olid Priit Võigemast ja Vaiko Eplik.
See on perekondlikus mõttes ju kohustuslik.
(naerab) jah, ehkki päris nii ma nüüd ka ei ütleks, et abikaasa etenduste vaatamine kohustuslik on. Aga vaadata on vaja ikka. Kasvõi selle pärast, et Eplik tegi väga hea rolli, tõesti!
Mis tunne on abikaasa saalis istuda?
Mul ei olegi väga teistsugust kogemust - ma ei oska seda võrreldagi. See on minu elu normaalne osa. Priit on kogu meie tutvuse ja kooselu aja laval olnud nii, et ma olen teda teisiti vaadanud. Ses mõttes on erinev ehk, et nüüd, kui tunnen teda juba pisut rohkem ja näen ka peaproovi eelset aega, siis oskad detailsemalt näha. Põhiliselt on minu poolt tema jaoks saalis kaks toetavat silma. Teksti ma pähe ei õpi ja isegi käsikirja pole ma reeglina üldse läbi lugenud. Lähen ja lasen end meelsasti üllatada. Et ei oleks liiga suuri eelteadmisi, nii on parem vastu võtta.
Ja kui pärast nähtut arutame, siis aus saab olla küll. See võib olla nii hellus kui ka karmim sõna. Minagi ootan [Priidult] ennekõike ausust, mitte lihtsalt õlalepatsutamist.
Abikaasadest kolleegidel kipub töö sagedamini koju kaasa tulema kui muidu. Teil on ka nii?
Ja, väga palju. Ikka väga palju. Arutame, et kuidas võiks või kuidas peaks. Käime läbi koos nähtud tükke või Linnateatris tehtut.
Ma püüan küll kodu töövabana hoida, aga no ikka ju…“Evitat” laulan näiteks, pigem küll üksi olles. Kuid peab vahel ka teiste kuuldes harjutama.
Siiski tundub mulle, et töö on meil kodus kaasas vaid teatud piirini s.t. et teine ikka päris kõike sündivast rollist ja lavastusest ei tea
Mulle teeb väga rõõmu, et me näeme [Priiduga] teatrit ühtmoodi ning jagame samu väärtusi. See on oluline!
Olen mõelnud kui väga oleme me mõjutatud nendest inimestest, kellega koos elame. Teinekord, vaadates kedagi taban end mõttelt: huvitav, kas need on nüüd tema mõtted või tema abikaasa omad? Ja kui on ka tema abikaasa mõtted, siis pole selles ju midagi halba. Abielus ollakse ühel hetkel nii tihedalt põimutud. Nii mõtlen ja ütlen endale: need on selle perekonna mõtted.