Kolmekesi koos üksi
II osa
”Kas teil on keegi, kes teile endale toeks saab olla,” küsis raviarst minult, kui olime tütrega Töölö haiglas operatsioonieelsel visiidil. Küsimus oli sedavõrd ootamatu, et sattusin korraks segadusse. Põikasin vastusest kõrvale, öeldes, et jään mõneks ajaks Helsingisse.
Meie pere mehed olid Eestis. Oi, kuidas ma tol hetkel abikaasast puudust tundsin. Tahtnuks tal kasvõi käest kinni hoida. Telefon toimis me ühendajana. Vahetasime kiirelt mõned sõnumid. Mõistsin, et temalgi on raske, seal kaugel, kodus. Koos Mari nooremate vendadega, kes ei teadnud õe haigusest üldse midagi.
See oli esimene kord, mil tundsin, kui vähestest inimestest mu maailm päriselt koosneb. Meil kellelgi ei olnud tol hetkel mitte kedagi teist… Olime kolmekesi koos üksi.
Kuidas aga poistele rääkida? Mida üldse öelda, kui isegi veel täpselt toimuvast aru ei saa? Nagu halvas unenäos tuli noorem poiss koolist teatega, et neil olla ühes koolitunnis just vähist kui surmaga lõppevast haigusest räägitud…
Õhtune Helsingi oli rahulikult ruttavaid inimesi täis. Läksime Mariga jälle läbi lillekaupluse koju. Vaatasin, kuidas ta haiglasse vajalikke asju pakkis. ”Arst arvas, et pärast oppi vajan ma pesemisel abi. Kas sa aitad siis juukseid pesta,” uuris ta. Muidugi! Seljale, umbes abaluude alla risti sündiv arm polnud ju naljaasi. Eriti veel, kui selline 25 cm pikkune. Enne uinumist painas Mari veel miski: ”Olen alati oma selja üle uhke olnud. Pidasin seda kõige ilusamaks osaks oma kehast…”
Silitasin ta pisut karedaid juukseid, neis oli suve lõhn.
Varahommikul kell kuus olime bussipeatuses. Olin lubanud lapse palatisse saata. Nüüd näidatigi mulle ette ta voodikoht ja öeldi, et võin kuue tunni pärast tagasi tulla. Kallistasin patsienti ja lubasin, et toon tulles kaasa ta lemmiksmuuti.
Tunnen end Soomes juba kakskümmend aastat täiesti turvaliselt. See on jätkuvalt mu teine kodumaa, ehkki täna elan peamiselt Tallinnas. Soomes on meie perel palju tuttavaid ja neidki, keda sõpradeks võime nimetada. Kuid tol hommikul Töölö haigla medõe ulatatud veeklaasi hoides ei suutnud ma neist kedagi oma turvavõrku valida. Asi polnudki selles, kas neid usaldada. Küsimus oli pigem selles, kelle reaktsioonist olnuks kõige rohkem tuge olnud…
Ka Mari ei olnud ühelegi oma sõbrale midagi öelnud. ”Ma ei taha nende pisaraid või kaastunnet näha,” kõlas otsekohene vastus.
Sõitsin sihita kesklinna. Astusin kuskil trammi pealt maha ja korraga leidsin, et ronin Senati väljaku trepist üles toomkirikusse. Uks oli praokil, istusin kõige esimesse pinki ja nutsin. Lasin pisaratel voolata kuni neid tuli. Siis tegin otsuse: helistan naisele, kelle vaprust ning jaksamist vähihaige lapse põetamisel ja kaotusvalus näinud olin. Küsisin vaid üht: kuidas olla vähihaige lapse ema?
”See ongi täiesti uus elu. Kuid sa harjud, ja sul tulevad uued sihid ning väikesed rõõmud,” ütles ta mulle.
Me suhtleme siiani. Haiglasse tagasi jõudes ei tundnud ma narkoosist ärkavat last ära – ta oli korraga nii pisike, väsinud, hall ja kipras. Nädalapäevad hiljem saime teada, et ehkki operatsioon oli õnnestunud, näitasid analüüsid, et kolmanda staadiumi melanoom on agressiivse loomuga ning levinud juba lümfidesse. Uue operatsiooni kuupäev oli vaid määramise küsimus.
Tunnen end Soomes juba kakskümmend aastat täiesti turvaliselt. See on jätkuvalt mu teine kodumaa, ehkki täna elan peamiselt Tallinnas. Soomes on meie perel palju tuttavaid ja neidki, keda sõpradeks võime nimetada. Kuid tol hommikul Töölö haigla medõe ulatatud veeklaasi hoides ei suutnud ma neist kedagi oma turvavõrku valida. Asi polnudki selles, kas neid usaldada. Küsimus oli pigem selles, kelle reaktsioonist olnuks kõige rohkem tuge olnud…
Ka Mari ei olnud ühelegi oma sõbrale midagi öelnud. ”Ma ei taha nende pisaraid või kaastunnet näha,” kõlas otsekohene vastus.
Sõitsin sihita kesklinna. Astusin kuskil trammi pealt maha ja korraga leidsin, et ronin Senati väljaku trepist üles toomkirikusse. Uks oli praokil, istusin kõige esimesse pinki ja nutsin. Lasin pisaratel voolata kuni neid tuli. Siis tegin otsuse: helistan naisele, kelle vaprust ning jaksamist vähihaige lapse põetamisel ja kaotusvalus näinud olin. Küsisin vaid üht: kuidas olla vähihaige lapse ema?”See ongi täiesti uus elu. Kuid sa harjud, ja sul tulevad uued sihid ning väikesed rõõmud,” ütles ta mulle.
Me suhtleme siiani. Haiglasse tagasi jõudes ei tundnud ma narkoosist ärkavat last ära – ta oli korraga nii pisike, väsinud, hall ja kipras. Nädalapäevad hiljem saime teada, et ehkki operatsioon oli õnnestunud, näitasid analüüsid, et kolmanda staadiumi melanoom on agressiivse loomuga ning levinud juba lümfidesse. Uue operatsiooni kuupäev oli vaid määramise küsimus.
Ilmus aprillis 2017 ajakirjas Tervis+
Märtsis 2017 möödus aasta päevast, mil meie lastest vanim, tütar Mari sai vähidiagnoosi. Kui ajakiri Tervis+ peatoimetaja Heidit palus mul oma tunded kolumni vormida, olin küll kahtlev, ent lõpuks nõus. Sest kirjutama hakates pidin esimest korda päriselt ja sügavale endasse vaatama. Mul ei olnud aimugi, kui palju ja milliseid tundeid olen aasta jooksul alla surunud. Kõige üllatavam on, et pealmine selles emotsionaalses kuhilas on tänutunne. Võimaluse eest teadlikult elu kogeda.
