Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Tallinnas Jaani kirikus on sel hommikul külm, kuid õuest tulijale on siin küllaga sooja ja tuulevarju. 12 000-liikmelise koguduse õpetaja Jaan Tammsalu annab käärkambris lahkelt kätt ja ütleb, et siin katuse all on ta lihtsalt Jaan ning sobib sinatadagi. Avatud oleku ja äärmiselt laia silmaringiga mehe jutt aga jätab vaid ühe võimaluse: lugupidavalt eesnime kasutades teietada.
Jaani käed värisevad märgatavalt juba neljandast eluaastast, sest kilpnäärmega pole kõik korras. Kuid just tänu haigusele ei jõudnudki ta Afganistani sõtta ja valis vaimuliku tee. Valikute ja kuulumiste tõttu aga on ta täna see, kellena teda tuntakse: end vabamüürlaseks tunnistanud Tammsalu mõistsid avalikult hukka mitukümmend kirikutegelast. 
Ehitajaks õppinud Jaan räägib armastusega oma kirikust ja paekivisammastest ning tõdeb, et jumal on kaval, sest valmistab meid kogu aeg tulevaks ette. Ent kuidas ometi võis see mees salaseltsiga suhted sõlmida? Miks talle kirikust ei piisanud? Miks peab ta kahte jumalat teenima? Ja mida nad üldse seal oma salapärases templis vabamüürlastena teevad?
Te olete nüüd juba nädalaid olnud esil koos kirikuga ja ilma kirikuta ning ristimistseremooniaid on teil vist juba kõik päevad täis... Jumalavallatu mõttekäik, ent siiski: kas toimuv on omamoodi turundustrikk Jaani kiriku heaks?
Sel juhul tegid teised triki minu eest ära ja minul tuleb tegeleda tagajärgedega.
Jah, tõesti, Jaani koguduses läheb nüüd tõesti palju paremini kui kunagi varem. Üha rohkem inimesi on pühapäeval kohal. Mõned tulevad ehk ka kartusest, et äkki mind tuleval pühapäeval enam siin ei olegi... Paljud on oma laste ristimised ette kirja pannud sooviga, et mina seda teeksin. Aga see kõik ei kaalu natukestki üles olukorda, kus paljud inimesed peavad olema hirmul ja kurvad ja segaduses. Praegu püüan ma tekkinud halvast võimalikult palju head teha, aga õnnelik ma selle üle küll ei ole. See trikk ei vääri küünlaid. See on tõsine.
Hea Jaan, kui te ei oleks kuus aastat tagasi liitunud vabamüürlastega, siis ei oleks ju praegust olukorda!?
Jah, ja kui ma ei oleks sündinud, poleks paljusid olukordi.
Ärge hiilige palun kõrvale...
Ei hiili... Minult on küsitud, et mida mulle ikka liitudes lubati või mida ma sealt saan, et ma olen astunud viiesaja Eesti vabamüürlase hulka. Mina küsin vastu: kas teie lähete igale poole vaid saama või vahel ka annate midagi? Vaimulikuna esitan ma endale alati pigem viimase küsimuse: mida saan mina anda?
Teie jaoks on see arenemise võimalus?
See on mitmekülgsus, sealt on võimalik saada ka midagi sellist, mida kirikust ei saa. Jah, minult on küsitud, et kas kirikust ei piisa. Käin trennis ka, sest kirikus seda teha ei saa...
On ütlemine, et vaenlast peab tundma, ja kui nüüd internetiavarusi uskuda, siis vabamüürlased kummardavad langenud inglit ehk Lutsiferi. Jumalasulasena uurite te siis ju saatanat! Kas see on tõsi?
Maailmas on vabamüürluse nime alla pandud nii lõpmata palju erinevaid asju ja internetiavarustest ongi võimalik leida mis tahes asja kohta ka kõikvõimalikke õudusi. Kuid kas te olete tähele pannud, et kirjutades interneti otsingumootorisse „kirik” või „kogudus”, saab sealt lugeda ka kogudustest, kes on sooritanud massienesetappe? Kas me tõstame sellised asjad siis esikohale, kui räägime kirikust? Vabamüürlus ei ole religioon. Saatanaga pole Eesti vabamüürlusel mingit pistmist. Küll aga kõneldakse väga palju just sellestsamast jumalast, millest kirikuski.
Päeval, mil meie intervjuu ilmub, leinab kristlik maailm ristil surnud meest, kes kolmandal päeval üles tõusis. Seegi on üks kummaline lugu, et inimesi usku tuua.
Õige, ja minult on palju küsinud, miks on siin kirikus maalil ja krutsifiksidel nii palju surnud Kristuseid, et kas ei piisaks ühest. Aga kui inimene süveneb ristisurma tähendusse, siis võib ta sealt leida hoopis teistsuguse sõnumi, kui esmapilgul tundub. Me võime rääkida Vabadussõjast kui ühest tapatalgust ja me võime rääkida sellestsamast Vabadussõjast kui sõjast, tänu millele me üldse täna seda intervjuud siin eesti keeles teeme. Pealispinnalisel vaatamisel võime negatiivset leida millest tahes. 
Ehk võiksime hoopis midagi head löödute kaitseks öelda, olla positiivsemad ja mitte massipsühhoosidega kaasa minna. Olen tänaseks veidi üle kuue aasta vabamüürluses olnud ja olen sinna läinud kõigepealt tänu sellele, et olin kunagi halvustajatega kaasarääkija. Ühel päeval ütles üks mees, kellele ma olin vabamüürlusest rääkinud negatiivselt, et temagi on üks neist. Olin seda meest selleks hetkeks tundnud viis aastat ja kõik see, mida ma tema juures tundma olin õppinud, oli nii positiivne, et mul tekkis kõnehäire. Piibel ütleb: „Puud tuntakse tema viljast.”
Palusin, et ta räägiks mulle sellest kõigest nii, nagu tema seda teab. Ise mõtlesin, et no mis ta ikka teab. Ju ta seal kusagil alumisel astmel on ega tea, mis tegelikult ülal toimub. Seepeale vastas mees, et ta on kolmekümne kolmandas ehk viimases astmes. Siis polnud mul enam midagi kommenteerida. Palusin vaid, et ta räägiks. Ja palju muu hulgas sain teada, et viimase poole sajandi jooksul on maailmas vaid kaks vabamüürlaste Šoti riituse suurlooži valinud kristliku tee, mis tähendab, et ülemistesse astmetesse ei saa, kui sa ei tunnista Kristust. Need on Eesti ja Soome.
Nii et teid kahe jumala teenimises süüdistada ongi vale? Eriti kui kuuluvus eeldab ristimist.
Teate, ka Stalin, Hitler ja Mussolini olid ristitud. Ja ristiinimene võib teise ristiinimese kenasti ka risti lüüa. Eesti vabamüürlased on valinud kristliku tee, meie õpetus on kooskõlas kiriku kristliku sõnumi ja kuulutusega. Meie laual on piibel.
Kuid vabamüürlus ei ole religioon ega usu aseaine, see ei ole parimate kogudus, ka mitte paralleelkogudus või kiriku konkurent. See on muu hulgas kirikut toetav liikumine. Miks muidu osteti kirikule kuuluvas majas endale templikoht? Miks ei võiks siis ka vaimulikud vabamüürlaste hulka kuuluda? Need mehed esitavad küsimusi. Ehk võiksid vaimulikud nende küsimustele vastata.
Mis kirikuringkondades toimus? On see kolleegide hirm, et olete püham kui nemad?
Seda ma ei arva.
Või räägime hoopis peapiiskopi toolist? Sest teie nime on nimetatud kui võimaliku kandidaadi oma.
Olen selgelt välja öelnud ja kordan seda veel kord, et sellel sajandil ei kavatse ma peapiiskopiks kandideerida ja järgmisel ma siin ei ela.
Kas te olite sama kindel ka kuus aastat tagasi?
Jah, astudes Eesti vabamüürlaste hulka, olin ma enda jaoks selle otsuse juba teinud.
Minu elus on olnud aeg, kus mind on palutud kandideerima. Kuid on üks laul mu hea sugulase Henno Käo sulest: „Ta mõtles, kus on tema võimete piir.”
Ma tean oma piiri ega taha proovida hüpata üle lati, mille alt ma vaid läbi joosta suudan.
Peapiiskopiks olemine vajab hoopis teistsuguseid tugevusi, kui minul on. Ma tean ka oma nõrkusi ning olen kõike põhjalikult kaalunud. Tahan olla vaimulik, jutlustada, ristida, leeritada. Tahaksin teha igapäevast kirikutööd. Mulle ei sobi peaadministraatoriks olemine.
Teie kolleegid on endiselt hirmul, sest ikkagi see müstiline salaorganisatsioon...
Kolleegid suhtuvad väga erinevalt. Ühest küljest on kerge vaevaga võimalik saada kuvand salaorganisatsioonist, kuigi tegemist on Eesti Vabariigi seaduste kohaselt registreeritud mittetulundusühinguga, mille suhtes ei ole meie riigil kunagi olnud negatiivseid hoiakuid. Nõukogude Liidus keelati vabamüürlus ära.
Liikmeskonnast ajakirjanduse kaudu pisut aimu saanuna võib ju ometigi kahtlustada, paranoiliseks muutuda.
Seletan teisiti: mul on üks sõber, kes kuulub AA (anonüümsed alkohoolikud – toim) organisatsiooni. Kas teate, et ka sinna ei lubata mitte kedagi väljastpoolt ligi, mitte kedagi? Ja sealseid jutte ei räägita väljapoole. 
Arvan, et sellisel juhul peaks kirik ka AA keelustama suhtumisega, et „joogu end vaimulik pigem põhja, kui et ta läheb ja käib rääkimas kuskil midagi, mida keegi teine teada ei tohi”. On ju absurdne tahta maailma, kus kõik on avalik, kus pole põnevust ja vastuste otsimist. On asju, mida tulebki saladuses hoida. Samas on vabamüürlased Eestis kirikule selgelt öelnud: „Me anname teie kätte oma materjalid, kuid me ei avalda oma nimekirju. Nagu seda ei tee ka Eesti luterlik kirik. Põhjus on lihtne – andmekaitse.” 
Iga vabamüürlane võib oma kuuluvusest ise teada anda, kuid pärast sellist arveteõiendamist, mis nüüd on toimunud, ma ei tea – pigem mõeldakse nüüd veel tõsisemalt, kas üldse… Vabamüürlastel on reegel: kui tahame, siis räägime ainult iseenda kuulumisest.
Miks teie ütlesite? Teid ei sunnitud?
Jah, ei sunnitud. Kuid see avaldamine käis nii: ilmusid mõned artiklid vabamüürlaste kohta, mahlakaid lauseid tekstist välja rebituna, read mingitest tõotustest... Ja siis avaldab Hans H. Luik oma artikli, kus ta tekitab pingevälja peapiiskopi valimistest ja kandidaatidest, kes tunnevad end kindlamalt või vähem kindlalt...
Seejärel esitab üks vaimulik, kelle hinge ma olen hoidnud, kelle mureasju ma olen ära kuulnud, mulle kirja teel küsimuse: „Jaan, kas see on tõesti tõsi, et sa kuulud vabamüürlaste hulka?” Mina annan tema siirale küsimusele siira vastuse. Seletan talle selles isiklikus kirjas, miks ma sinna kuulun, ja lisan igaks juhuks, et olen kolmekümnendas astmes. Selleks, et ta ei saaks öelda nii, nagu mina kunagi ütlesin, et seal all olles ei tea sa, mida nad ülalpool teevad.
Ja siis loen ma tema küsimust, kas ta võiks minu vastust jagada oma sõpradega.
Paraku ei jõudnud ta minu vastust ära oodata. Küllap oli minu kiri sedavõrd põnev, et ta otsustas selle paljudele edasi saata. Sealt pandi osa minu vastusest ühte kiriku e-ajakirja, kust see jõudis veel väiksema lõiguna Delfi uudistesse. Vastates oma ametivennale, ei osanud ma aimata, et kirjutan uudislugu ajakirjandusse.
Ütlesite, et te ei jõudnud kolleegile vastata, kuid mida te oleksite vastanud?
Tänast teades oleksin palunud tal see teadmine meievahelisena hoidagi. Tõde on, et ma ei jõudnud veel reageerida tema saadetud kirjale ja küsimusele – ei „eid” ega „jaad” vastata. Ma ei osanud arvatagi, milleks kõigeks peaksin valmis olema. Oli ju tegemist vaimulike omavahelise vestlusega.
Seega teid reedeti... Kuidas nüüd edasi?
Ma ei usu, et tegemist oli pahatahtliku reetmisega. Ühe õppetunniga aga kindlasti. On asju, mida tuleb lahendada omavahel.
Edasi aga saab nii, et tuleb oma põhimõtete juurde jääda. Sest siitmaalt on küsimus juba kiriku maines: kuidas saab kirikut enam tõsiselt võtta, kui me käituksime nagu koer ja küla ning hakkaksime üksteisele tagasi tegema? 
Tulles kalendri ja tähtpäevade juurde: täna on usklikele vaikne laupäev, Jeesus on ristil surnud ja surilinadesse mähitud, on lein. Sellele kõigele eelnes okaskroon ja risti kandmine Kolgata teel. Teil oli teie oma Via Dolorosa...
Kõik need piibli kirjakohad, mille üle ma olen kõnelnud ja jutlustanud, kõnetavad mind nüüd hoopis teistmoodi ja tihti tõusebki kõneldes klomp kurku, sest taipad äkki, mida võis Jeesus tegelikult tunda, kui lähim talle ütles: „Ma võitlen sinu eest surmani.” Ja enne veel kui kukk on kaks korda kirenud, on Peetrus kolm korda vastanud neile, kes on tundnud temas ära Jeesuse jüngri: „Kellest te räägite, ma ei tunne Jeesust.”
Teate, kui ma täna neist asjadest kõnelen, siis saan natuke paremini aru, millistes olukordades inimesed tookord olid… Olen tänu sellele kogemusele piiblist palju paremini aru saanud.
Ma tahan kõige vähem seda, et see intervjuu annaks järgmise põhjuse rünnakuteks minu, vabamüürlaste või ka minu kiriku vastu. Olen ise neid juba piisavalt, piisavalt tunda saanud.
Ühel hommikul läksin oma ema tuppa – ta oli saanud eelmisel õhtul teada, et minu igapäevased saated on Pereraadiost kõrvaldatud. Ta on ratastoolis ja harjunud mu mõtisklusi igal hommikul eetrist kuulama. Ja siis öeldi raadiost, et „vabandame, saatekavas on väike muudatus”. Õhtul oli ta vapper, aga hommikul oli ta halvatud.
Ta püüdis lihtlauseid kokku panna, aga ainult kogeles. Ma sain siis aru, et mängust on asi juba väga kaugel. Õnneks oli jumal halastav ja õhtuks oli kõnevõime taastunud. Miks pidi ta seda kogema? Inimene, kes on 15-aastasena arstide hooletuse tõttu kaotanud oma jala, elanud üle nii palju valu ja vaeva... Mina saan hakkama, käin trennis, palvetan, mul on palju häid sõpru. Minu lähedased ja armsad on mulle väga suureks toeks. Mitte kunagi varem pole ma nii lühikese aja jooksul saanud nii paljudelt inimestelt toetavaid kirju ja kõnesid. Paraku on väga paljud mulle ka öelnud, et mulle Pereraadiost antud eetrikeeld on nende elu palju vaesemaks muutnud. Ma arvan, et ärakeelajad ei taibanud, et see pole arvutimäng, kus tõmbad käe korraks otsast ära ja siis paned tagasi.
Millest teile äkki selline võrdlus pähe tuli?
Olin kord ühes pulmas: uhke pidu koduaias, teisel pool maja olid lapsed ja seal kõrval aedikus võitluskoerad. Lastele pakkusid loomad huvi. Üks 12-aastane seisis puuridest pisut eemal ja jälgis kolmeaastast aediku ukse kõrval. Ja siis ütles äkki väiksele: „Pista käsi puuri, nad ei tee mitte midagi. Küll sa näed.”
Läksin ja haarasin väikese poisi sealt puuri juurest ning rääkisin suurema poisiga. Ja teate, mulle tundub tänaseni, et see suurem poiss tõesti arvaski, et mitte midagi hullu ei juhtu. Sest käe saab ju pärast ikkagi otsa tagasi panna. Arvutimängudes ju saab.
Mängida inimeste usaldusega ja ehk isegi tervise või eludega, paisates meediasse lõike erakirjadest või kuulujutte ja lasta anonüümsed kurjad kommentaatorid oma aedikutest oma ligimese kallale. Kui sa näed, et midagi on valesti, siis räägi otse, aga ära pane Delfisse, ära ütle Jaani koguduse liikmetele: „See mees on paaria, temast tuleb eemale hoida, ta teeb ainult sellist nägu, et on tore, tegelikult...”
Inimestes on kahtlus – ma ei tea, millega seda on võimalik välja pesta. Isegi need, kes on seda kahtlust külvanud, ütlevad: „Sa jätad nagunii midagi rääkimata.”
Ja te ju jätate?
Ka teie jätate midagi rääkimata. Kuid see ei tähenda, et kaob usaldus. Ent kui kaob usaldus, kuidas seda tagasi saada? Elus mõned asjad ei taastu. Kuidas nüüd minu puhul on, ma ei tea...
Ma ei ole täiuslik ja pole sugugi kõike alati suurepäraselt teinud, kuid on palju teisi asju, mille eest mind võiks risti lüüa. Aga see pole see...
Mille eest teid võiks teie arvates siis risti lüüa?
Ma ei ole suutnud selle suure töö tagant ja kõrvalt olla hea abikaasa, hea isa oma tütardele ja vanaisa kolmele lapselapsele. Olen aga oma tööd naudinguga teinud, see on mulle väga meeldinud. Teenimine on olemine, kulgemine – selles on ääretult hea olla ja ma olen tohutult õnnelik.
Oma kuuluvust pole te perekonna eest iial varjanud?
Nad on teadnud üsna varakult. Julgen öelda, et nad usaldavad mind ja seda, mida ma teen. Ainult ühist aega on meil liiga vähe olnud.
Miks?
Minu töö on ka matused ja laulatused ja kui ma olen üheks või teiseks valmistunud, siis ei saa ma lapselapse haigestumise korral kohe kõike jätta ja tööd kolleegile üle anda. See pole lihtsalt võimalik. Kuid tõesti, ma tean, et olen liiga vähe leidnud aega oma kõige lähemate inimeste jaoks.
Vabamüürlastel on näiteks õpetus, et me peaksime iga ööpäeva jagama kolmeks võrdseks osaks, pühendades ühe kolmandiku ööpäevast (kaheksa tundi) tööle ja nende heaks, kes vajavad meie abi, teise kolmandiku puhkamiseks ja kolmanda osa vaimseteks asjadeks. Mina ei ole suutnud oma tööd ja teenimist veel korraldada kaheksa tunniga ööpäevas. Mul on veel pikk tee käia...
Vabamüürlaste hulka kuulumine viis teid läinud nädalal selle saaga lõpetuseks piiskopliku nõukogu palge ette. Võin öelda, et toimus sisuline ja väga asjalik ning kohati ka emotsionaalne arutelu. Üks ilus hetk selles mõttes, et asjad räägiti palju selgemaks. Rääkisime ka sellest, kuidas asjad on arenenud.
Esmalt eespool mainitud ülestunnistus, mis meediasse lekkis, seejärel kirjutati kiri, milles teatati, et EELK vaimulikud ei peaks kuuluma vabamüürlaste hulka. Sellele kirjale avaldasid toetust 30 vaimulikku. Kuigi kiri oli kirjutatud piiskoppidele ja kirikuvalitsusele, jõudis ka see kiiresti meediasse. Mul tekkis tunne, et olen isolatsioonis ja et kirjale allakirjutanud ei vaevugi üldse uurima ning toimub kiirkorras hukkamõistmine.
Ja äkki, sel nõukogu hommikul oli peapiiskopi laual 41 EELK vaimuliku ja töötegija allkirjaga kiri, milles paluti asja enne uurida, kui hakatakse midagi või kedagi hukka mõistma. Need inimesed soovisid, et asju kirikus õigesti aetaks. Olin piiskopliku nõukogu liikmetele ka enda poolt kirjutanud seletava kirja. Sellel koosolekul tõusid püsti need, kellest ma seda ootasin, ja need, kellest ma seda enam ei oodanud, ja need, kellest ma seda oodata ei osanudki, ja ütlesid välja sõnumi, mis oli mulle lõpmata suureks toeks: nii poleks tohtinud toimida, avalikkuse ees sedasi toimida ja et nemad, tundes mind juba ligi 30 aastat, ei saa tegelikult aru, millest minu isiku puhul räägitakse. Et kui puud tuntakse tema viljast, siis nemad on minu kui puu vilju näinud.
Mida te neid sõnu kuuldes kogesite?
See oli minu jaoks üks ilusamaid päevi. Minu jaoks oli suur reede ja ülestõusmispüha hommik samal päeval. Inimesed julgesid toetada, ütelda võimsaid sõnu.
Muidugi panid teised kohe kõrvale ka selle, et vaimulikud ei tohiks vabamüürlusse kuuluda. Kuid keegi ei nõudnud seda, et EELK vaimulikud peaksid kohe Eesti vabamüürlaste hulka kuulumisest loobuma. Lõppotsuseid oligi kaks: teema antakse asjatundjatele uurida, sest äkki see polegi see, mida on kardetud, ja teiseks on plaanis koostada eetikakoodeks, kuhu kirjutatakse sisse ka see, kuidas vaimulikud peavad omavahel suhtlema ja asju ajama.
Kas kümnes käsus pole need kõik juba sees?
Jah, kuid ilmselt on juhtunud nii, et kui inimesed nii palju piibliga tegelevad, siis mõned asjad ununevad lihtsalt ära. Mul ka. Ja vahel tuleb mõned asjad lihtsalt eesti keelde n-ö ümber tõlkida, näiteks et ei panda teatud asju avalikult listidesse – nagu kummalisi teid pidi saadud videoid, kus varjatud kaamera ees teevad Ku Klux Klani maskides mehed midagi ebamäärast ja ebamaine hääl kommenteerib... See on täiesti lubamatu. 
Soomlaste hulgas levib jutt sellest, kuidas vabamüürluse katte all põhjanaabritest liikmetel munandeid tõrvatakse...
(Naerab.) Ma vabandan, kuid kahjuks ei saa ma teile näidata, et mul ei ole tõrvatud... 
See mees on küll täiesti mitteautoriteetne allikas, kui ta sellist valet levitab. Tean, et ta on ka kurtnud seda, et läks vabamüürlaseks lootuses, et ta äri siis õitsema hakkab. Paraku ei tegelda vabamüürlaste üritustel äriga. Soome vabamüürlaste suurlooži suursekretär on YouTube’is leitavas videos selle kuulujutu kategooriliselt ümber lükanud. Vabamüürlusel ei ole selle tragikoomilise kuuldusega mitte midagi pistmist ega ühist. Ka mina ei tea mingit seost vabamüürluse ja sellise jaburuse vahel.
Äkki ei ole te lihtsalt veel selles astmes, et peaks tõrvama?
Teate, ma tean, et vabamüürluse kõrgematel astmetel ei toimu midagi sellist, mida peaks kellegi ees häbenema. Olen viimastel nädalatel saanud teada hämmastavaid asju kõigest sellest, milles vabamüürlasi on süüdistatud. Suur osa vabamüürluse vastu suunatud kirjutisi ja videoid sisaldab 10% sööbivat valet, mis on peidetud 90% tõe hulka. Kuid inimesed neelavad ju niimoodi valet palju paremini. Lausvale tuntakse ära, kuid kõnealusel juhul on see keerulisem ja ongi hämmastav, kui paljud inimesed sellega kaasa lähevad.
Kas peapiiskop Andres Põder teile ikka veel kätt annab?
Absoluutselt kõik vaimulikud annavad mulle kätt.
Kas te olete uhke iga kuulumise üle, mille valinud olete?
Ma ei oska öelda, kas uhke iga kuulumise üle. Aga mind on hoiatatud väga paljude kuulumiste eest. Kui ma astusin pärast ERSP loomist, mõni nädal hiljem selle partei liikmeks, sest mu sõber Tunne Kelam kutsus, siis paljud hoiatasid mind, et see ei lõpe hästi – mõtle oma pere peale. Mõned ütlesid ka, et Eesti ei saa kunagi vabaks, aga sina lähed kindlasti vangi. Täna need inimesed neid hoiatusi enam ei meenuta. Ka GENF 49-sse, kodanike komiteedesse, Eesti Kongressi ja kaitseliitu kuulumise eest on mind kõvasti pragatud.
Te jagate kirikut abiõpetaja Arne Hiobiga, kes oli üks kolmekümne kirjale allakirjutanuid. Mahute ikka ära?
Jah, muidugi. Meil ju väga suur kirik. Tegime just ühisavalduse, mis sai kantslist ka maha loetud. Siin on just viimastel nädalatel mitu korda juhtunud, et üks meist on parasjagu ära, kui teine peab jumalateenistust. Kord on üks Rootsis, seejärel teine Iisraelis, siis jälle üks leerilaagris. Nii me siis ütlesime, et kui meid ei nähta enam koos, ei tähenda see, et me oleme tülis, vaid et ka vaimulikel on õigus olla mõnedes küsimustes eri meelt.
Kas ka kogudus on valikuid teinud?
Ma ei ole katseid teinud, s.t ei ole jumalateenistusel läinud armulauda erinevatesse kohtadesse jagama – võiks ju proovida, et näha. (Muigab heatahtlikult.) Mul on tunne, et suurem osa koguduse liikmeid ei jagune kuhugi, ja on väike grupp, kes on kas ühel või teisel poolel. On olnud neidki, kes ähvardasid kogudusest välja astuda, kuid ma tuletasin neile meelde, et Jaani kirik ei ole ju minu nime järgi nimetatud. Ja et ka Arne Hiob on siin ikka olemas... Seni on isegi kõige suuremad ähvardajad veel alles. Viimastel nädalatel on koguduse liikmete arv hoopis tublisti kasvanud.
Põnev on ju...
No ikka jah. (Naeratab jälle.) Siin ju toimub nii palju.
Oleme kogu vestluse aja istunud kiriku vanas katlaruumis kahe trepi vahel. Üks neist on lühem ja seal otsas on valgus. Teine trepp on pikem ja käänulisem ning selle otsas on pimedus...
Me oleme elus alati erinevate uste ja treppide vahel. Kui me aga räägime neist kahest siin, siis tõesti väga kummaline: selle lühemana tunduva ja hästi valgustatud trepi poolt valgusesse ehk õue pääsemiseks tuleb läbi käia palju pikem tee. Samas kui siit hämaruses olevast trepist üles minnes saab otse Vabaduse väljakule. Tuleb välja, et kõik ei ole nii, nagu paistab. Aeg-ajalt räägivad kujundid hoopis teistsugust juttu, kui pealispindsel vaatamisel tunduda võiks.

Meediatorm salaseltsi ümber

Viimatine diskussioon vabamüürluse üle algas Eesti meedias siis, kui LP avaldas loo Eesti looživendadest, nende tegemistest ja filosoofiast.
Sealt selgus, et liikumisega on seotud mitusada Eesti avalikkuses tuntud ja armastatud meest. Organiseeritud vabamüürlus algas aastal 1717, sellest alates on organisatsiooni ümbritsenud saladused ja kahtlustused, kuivõrd looživennad ei räägi kunagi täpselt, milline on nende organisatsiooni eesmärk ja mida nad täpsemalt suletud uste taga teevad. Kõrvalseisjad on neid seetõttu kahtlustanud mitmesugustes pahategudes, plaanides maailma valitseda jne. Liikmed on kinnitanud, et peamiselt tegeletakse eneseotsingutega ja heategevusega.
Intervjuu ilmus nädalalõpulehes LP 2013 aastal, Vaiksel laupäeval

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Lauri Saatpalu: käitumisõpetajaks ma tõesti ei kõlba

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan