Lauri Saatpalu: käitumisõpetajaks ma tõesti ei kõlba
Õnneks jõuab mingil hetkel sinuni teadmine, et elu on kuradima lühike ja et olenemata sellest, mida räägitakse, elad sina oma elu ikka edasi, ja sa ise tead, kuidas. Need, kes ei ole minu inimesed, nendega ma ei suhtle, ja minu inimestega ma suhtlen. Nii olgugi meil kõigil need jõujooned paigas.
Lavale satub Saatpalu viimasel ajal näitlejana sagedaminigi kui lihtsalt lauldes. VAT Teatri menutükki, Rekvisiitori tähetund, on kohe jutti mängitud juba kaks aastat ja ligi 50 korda. Eestile sai tiir peale, fetsivalilt nopiti preemiaid ja Euroopaski käidi ringi. Nüüd on järgmine lavastus on töös.
Jah, Lauri Saatpalu on artist – ta etleb ja särab ja pakub emotsioone isegi koosolekuruumis. Tema hääl ja anne on veerand sajandi jooksul jõudnud ilmselt iga eestlaseni. “Ja selge on, et osadele ma lihtsalt ei meeldi üldse,” teab ta. Sest Lauri võib olla hooti väga sapine ja telefonile rämehäälselt vastata: “Saatpalu röögib.”
Kui ta aga siis lõpuks rääkima hakkab, sünnib üks mõnus vestlus, kus naerul, sõnakasutusel, hääletämbril ja -toonil on kindel koht. Kes ta siis on, see Saatpalu - millest mõtleb, kuidas elab ja mida igatseb ning milline hing avaneb selle karuse kere sees?
Paljude jaoks oled sa Eesti tundeküllaseim hääl – teksti lugemas, laulmas, etlemas. Kuid milline Saatpalu su meelest eestlasele see nö esimene on?
Vaat ei teagi. Aga tean, et on veel üks Saatpalu, keda isegi ei tunta. Vahel lähed kassasse ja preili palub mul oma nime tähthaavalt öelda – see on tegelikult ütlemata hea tunne, eriti veel kui see juhtubki Eestis.
Ma ei ole kunagi kultust teinud sellest, kas keegi tunneb mind või ei tunne. Mul ei ole endaga probleeme, ja pole teistel ka minuga probleeme. Ja nii ma siis käingi vabalt kohtades, kus inimesed on normaalsed ja viisakad, neid on Eestis päris palju.
Ja ometi on su publikuks mahtumine kohati väga keerukas, sest saal on liiga väike… Mida teed sa aga siis, kui sa laval ei seisa?
Kui mänge-etendusi pole, siis on olmerida ajada. See tähendab, et see nö artisti elu on ju tegelikult tohutu orgunnimine, seletamine ja üüratu ootamine. Ma olen sest suurest ootamisest ikka juba täitsa vanaks jäänud (naerab). No kui on üks igavene sahkerdamine!
Kui sa lõpuks ühte etendust või kontsertsarja tegema saad reaalselt hakata - lavale astuda jne - siis on enam kui kindel, et sa oled kuude viisi kui mitte aastaid eelnevalt sahminud ja jahunud, enamuse sellest tulemusteta ja pidevalt enese pakutule teist varianti otsides. Jah, vahel on närvirakkude tuntav kulumine väga tüütu ning kordades suurem kui see olla võiks.
Sa seisadki siis täitsa ise enese asjade eest?
Jaa ikka. Suuremaid asju ei tee ma loomulikult üksi. Ja matemaatikas olen ma väga tugev. Algebra on ainus võimalus, kuidas saan oma asju teha, muidu oled käpuli. Ruutjuurt pole suurt vaja võtta, korrutustehet ka väga vaja ei lähe, aga protsenti tuleb võtta ja lahutada küll.
(müristab naerda)
Et olla artist, tuleb sul eelnevalt olla kõigis teistes ametites ja tegeleda kõigi nende töödega. Eestis saavad ikka tegelikult kõik artistid ise oma asjad aetud. Välismaa on eraldi teema nö järgmine ring ja näiteks draakonite [Ewert and the two Dragons] puhul ei saaks kuidagi ilma manageerimata.
Ent mina olen ju Eesti artist, ja muusikute hulgas on midagi, mida managerid väga ei taha rääkida – muusik helistab teisele muusikule ja ütleb – kuule, teeme ära. Ehk et kui me Folkmilliga Soome mänge tegime, siis saimegi ise hakkama – inimesel on ju alati tuttavaid. Ja kui ma teatriga väljamaale ringreisile lähen, siis on tutvused ehk kontaktid, mis mängivad alati rolli. Rohkem on see töö aga siiski administreerimine.
Need ajad, kus laulja oli toode, mis kokkuklopsituna suvetantsulavale saadeti, on lootusetult möödas. Oli ju selliseid artiste meil ka, kes tegelikult ei olnud lauljad või näitlejad – see oli sama alaliigi alamliik ja ega need inimesed siis kuidagi andetud ei olnud, vaid olid lihtsalt toredad inimesed mõnel teisel alal – aga nad tegid oma asja laval, kus nad ei olnud ei kodus, tugevad ega üldse mitte keegi. Aga näe – see pakiti kenasti ära, nimetati seda muusikaks ja müüdigi maha. Nagu Tivolis käik – põnev, ostad pileti, näed klouni, sõidad ameerikamäel ja kõik, läbi. Kellele sellest käigust haigus külge jäi, see põdes natuke kauem seda, et ei olegi enam maailmakuulus.
Kõlakaid liigub ikka nende kohta, kes kuulsamad on. Kui palju sind kuulujuttude pärast tülitatud on?
Ega need väga minuni olegi jõudnud. Tülitatud vahel on, aga no mis… Aga no millega te tegelete, teie, kes te räägite teistest inimestest kuulujutte, kes te neid trükite ja levitate? Iga kord saab ju nii keegi haiget, keegi teine saab aga selle nupu eest raha. Millega te siis elatist teenite?
(paus)
Jah, võib-olla on isegi hea, et kõmuajakirjanikud ise raha teenivad. Sest nad ju otseselt ei kerja ja pole koormaks riigi sotsiaalsüsteemil…
(pikem paus)
Õnneks jõuab mingil hetkel sinuni teadmine, et elu on kuradima lühike ja et olenemata sellest, mida räägitakse, elad sina oma elu ikka edasi ja sa ise tead, kuidas. Need, kes ei ole minu inimesed, nendega ma ei suhtle ja vastupidiselt minu inimestega ma suhtlen. Nii olgugi meil kõigil need jõujooned paigas.
Minu inimesed on üks tore väljend, inimesi jagatakse veel ka näiteks kunsti- ja kultuuriinimesteks. Kelle hulka sa kuulud?
Kunsti- ja kultuuriinimesed on vägivaldsed väljendid. Tegemist on tegelikult lihtsalt erinevate inimestega, kel on erinevad tegevusvaldkonnad ja elualad ja nad ka ise on erinevad.
Või kui nii, siis jagame edasi: kunstirahvas, arstirahvas, taksorahvas, poemüüjarahvas, ettekandjarahvas – põhiline kontingent eestlasi kuulub neisse kahte viimasesse gruppi. Nad ka ju palju muuga ei jõua tegeleda, kõige paremas mõttes, sest teenivad endale elatist alaga, mis neile loodetavasti sobib ja mis aitab kooli- või üüriraha saada.
Millest sina kodukulusid maksad?
Ma töötan raadios, mul on saade, saan esitajate liidust mingit raha ja siis on mul autorikaitse, no ütleme vahel paarsada eurot kuus jne. …teatrist saab palka, ega see kultuur nüüd nii hale kah pole.
Pensionäridel ja mitte kellelgi ei ole mõtet ärrituda nüüd ka, sest ma olen selle niiöelda minu pensioni eest juba tööd teinud ja hästi palju.
Aga muidu on kõik olemas ka – pensionisambad, tõsi need on rohkem sellised pensnionitikud… Tegelikult on nii, et mul on elus palju rahuldust olnud, aga mitte raha. Ja kui töötasin reklaamialal siis nagu raha oli aga rahuldust nägin unes…
Raha ju ei toogi rahuldust.
Kultuurisfääris, olles luuleline, aitab raha startida uuel asjal, mida sa teha tahad. Kui sa tegeled teatri või muusikaga, siis on rahateenimine rohkem sellel tasemel, et saaks normaalselt olla ja teha oma midagit.
Mis on see, mis sind lavale ajab?
Lava pushib mind. See tõstab enesetunnet, kui inimene ostab pileti ja tuleb saali kuulama.
Kuid kas sa peegli ees enesega kahekõnesid ka pead?
Ei pea, ma ei motiveeri end sedasi, vaid võtan publiku pealt energia. Nii on.
Laval peab valitsema emotsiooni mingil määral, pealegi kõik need suured tunded on juba enne proovides sisse ja välja ära käinud. Ja vahel tuleb tüdimus ka,sest iga asi tüütab ju ära. Isegi kui publik tahaks ikka veel ja saali ei mahu kõik ära. Näiteks monotükk “Rekvisiitori tähetund” – 50 etendust, 2 hooaega, Eestil on ring peal, Euroopaski käidud. Nüüd tahaks uut asja teha.
Aga saab siis publikule pahaks panna, kui ta näeb laval ehedust?
Ei, ei peagi. Kuid laval olen ma ehe artist. Mitte mina ise.
Olen alati suhtunud irooniaga õpetussõnadesse noortele lauljatele: jää ikka iseendaks laval. Armas jumal, mis mõttes ise endaks!? Kas sa tõesti arvad, et sa oled nii huvitav, et inimene ostis pileti selleks, et sinu iseennast vaadata?
Ja teiseks: mis mõttes iseendaks. Ma tahan artisti laval näha, mitte kedagi, kes on iseendaks jäänud. Mida kuradit!? See lauluõpetaja, kes kuhugi ei jõudnud ja nüüd elab läbi lauluõpilaste, see jäi iseendaks, raisk. Tema istub nüüd klaveri taga ja seletab, kuidas laulda. Aga tema koht oleks ehk hoopis laval, artistina laulmas. A ta tahtis jääda iseendaks ja seepärast teda lavale enam ei tahetudki.
Me sõber Jarekiga [Kasar alias Chalise] just rääkisime – mis kuradi iseendaks jäämine - seisad keset laval,mitukümmend prožektorit on sul näos, kõlaritest tuleb bum-bum ja rahvas üürgab - jääd sa jee siis iseendaks.
Millal sa oled siis ise enda moodi?
Iga inimene on igal hommikul täpselt ühtemoodi igavalt iseennas. vaatab peeglisse, punn, pigistab katki, nokib nina ja laseb kempsus vette Kujuta nüüd ette, tulen hommikumantlis ja suss lohva-lohva jalas lavale. Kui sul on see tohutu privileeg, et inimene ostab pileti, et sind vaatama tulla, kama kaks kas teatrisse või kontserdile või näitusele, siis tee talle teene ja ära jää iseendaks. Vaid mine endast välja! Trafaretne ärilause oleks sobilik siinkohal: “Anna endast parim, ära jää iseendaks!”
Siinkohal meenub, et Andrea Bocelli ja soomlaste eurovisioonivõitja Lordi esinevad suvel Eestis. Huvitav, kumb neist laval rohkem iseendaks jääb?
Lordi kindlasti mitte.
Ja Bocelli... suhkrutenor ta ju on repertuaari mõttes, kuid ta on ka mees, kes on nii hästi laulma õppinud, sest ta ei jäänud iseendaks. Muidu oleks ta nukrutsev invaliid, ent temast sai maailma tuntumaid tenoreid.
Sinustki oleks võinud tulla hoopis teistmoodi mees. Näiteks siis kui su vanaisad oleksid kauem elanud. Räägi neist.
Isaisa, vanaisa Sass või õigemini Aleksander Sandbank suri ära nii ruttu, et isa [Vello Saatpalu] oli siis alles kümnene ja nii ma temaga ei kohtunudki. Kuid minu emaisa Rein oli mulle väga oluline mees. Tema nimeks sai sündides küll Voldemar, aga 1930ndatel oli suur nimede eestistamine ja nii sai Sandbankist sai samal aja Saatpalu ja Voldemarist Rein.
Võib olla oleksin ma inimesena leebem ja parem olnud, kui vanaisa oleks rohkem elanud. Aga ta ei elanud, mis siin ikka… Igatahes läks nii, et vanaisa Rein suri 1974 aastal 4. mail ära, olin siis üheksane, tema 63.
Väiksena tegeles minuga palju, viitsis , oli krutskeid täis ja kuldse käega mees - teisel käel ei olnud tal sõrmi Ta ei joond viina üldse, ta oli südamehaige aga no pits bliskat läks üle päeva veresoonte laiendamiseks ikka. Ja kui juhtus väga harva rohkem minema, siis oli ta ülemäära lõbus ja itsitas mis kole, Sõtta teda ei võetud, tal oli ju üks käsi põhimõtteliselt , teise käega sai ta kõik tehtud, isegi tattoo endale. Oli Saksa ohvitseride elamu majahoidja Adolf Hitleri tänaval (praegune Narva kohviku maja), elas üle Tallinna pommitamise.
Eluski ei olnud ta kuri. Tegi hoopis akordionile nupud ja ehitas jääpurjeka. Käisin temaga jääpurjetamas isegi veel. Hakkas mulle uisutamist õpetama ja tegi aed meile oma liuvälja… kuid selgeks ma ei saanudki, ta ei jõudnud mulle paljut õpetada.
Rein oli tsiklivend, pottsepp, autojuht, maja oli ehitanud. Siis sai oma kolm infarkti kätte… Nii oli. Selliste südamehaigustega enam kohe kasti ei lähe. 1970ndatel tehti muidugi ka kõik, mida sai sel ajal teha sai, aga ….jah.
Ka su isa, pikaaegne poliitik ja rahvasaadik Vello Saatpalu, ei ole enam, mida sa temalt õppisid?
Isa suri möödunud aastal, jaanuaris (pikk paus pikk). Ta oli viimased aastad haige, enne olid insuldid ja infarktid. Ta muutus tubaseks ja tal kadus tahtejõud ära. Ent mõistus oli selge, arutasime temaga lõpuni igasugu naljakaid asju. Ikkagi automaatikainsener ja omaette olles süüvis ta oma arvutisse ja tegi oma süsteeme.
Poliitilises elus oli ta oma tee käinud ja sellest eemaldudes oli tal erakordselt selge, mittepoliitikulik pilk tänase elu kohta. Temalt õppisin, et mingil hetkel on kõik poliitikud poliitikud s.t. oma tähtsuse tasemel ja kõiges väga veendunud. Kuid eemaldudes muutuvad nad inimesteks tagasi ja siis mõistad, et põhiasjad, mida nad räägivad, pole ju üldse valed asjad. Eesliinil olemine pärsib pahatihti asju ja ega seal ole aegagi, sest kogu aeg käib ju ründamine.
Mulle meeldib Cool D laul “Eestlased” väga, seal on üks iseloomulik rida: “pole mingit etendust, vaid kogu aeg on proov”. Nii ongi. Kogu aeg on automaaditärin. Et oleks ka koht, kus annaks toreda etenduse, kummardaks ning rahvas tõuseks püsti ja plaksutaks - aga no ei ole ju!
Üks etendus siin tuli meil just teist korda välja, “Ühtne Eesti” on nimi.
NO teater tegi etendust, Ojuland teeb oma pensionisammast. Sest tal ei ole mingit aatelist ideed ju, ta tahab teha lihtsalt oma õukonda ja parteid. Ülevaid ideid siit ei paista. Tal on plaan. Kahtlemata on Ojuland tubli tüdruk, ei virise, ei vingu ega ole koormaks sotsiaalsüsteemile, vaid püüab luua enesele ja sõpradele uusi töökohti - turumajanduslikult tore tegu. Ent tal ei ole sõnumit. Vastuolemiseparteid pole meil vaja, sest parteisid meil juba on ja tasakaalus omavahel kõik. Vaja on hoopis põlvkondade vahetust, parteisid meil juba on.
Julged sõnad sinult, kes sa ise tänu vanusele kohe sellise vahetuse keskele võid sattuda...
Minuga on väga lihtne – kui mind vaja ei ole, siis mind vallandatakse. Räägin neist, kes on võtmepositsioonide juures, neist, keda vallandada ei saa. Nii otseselt, sest ümber koguneb ju klann, kes koos hoiab.
(paus)
Minu põlvkond on jooksnud tühjaks, aateressursid saavad otsa ja inimene muutub mugavaks, standby’l olevaks. Tegelikult ega peagi lõpmatuseni genereerima, elu tahab ju ka elamist, muidu jääb kõik elamata. Pärast lähed hulluks ja sööd prügikastist Hispaanias sitta ja varastad teist tagant. Mis kõige magedam, siis selgub, et tüüp polegi aateline, vaid – ja see teeb kõige rohkem viha: KGB-l oli õigus – ta ongi paadunud kurjategija. Ja kui ka päris pätiks ei lähe saab mõnest lõpuks lihtsalt kuri vanainimene. Sellest mõttes mulle Lagle Parek tohutult sümpatiseerib. Tõesti! Kui sa oled aateline ära olnud, siis tahad sa midagi veel ka reaalselt [Pirita klooster] ära teha. Ja konkurentsitult lihtsaim kõigi kontserdi ja etendusekorraldajate jaoks on asju ajada just Pirita kloostriga tänu Lagle Parekile.
Kõik ei ole võimelised kohanema ja arenema...
Ka õige, ent kui inimene areneb inimesena sellisele tasemele, et see on austust vääriv, see on kadedaks tegev heas mõttes ja eeskujuks kõigile – see näitab tegelikult väga hästi ära, nii kummaline kui see ka ei ole, et inimene ei saa olla eluaeg aateline. Muidu lähed kurjaks, tigedaks ja pole sul enam mingeid aateid.
Mingid asjad lähevad lihtsalt hapuks, ja sellest tuleb aru anda endale. Patarei saab tühjaks, astu eemale aatelisuse eesliinist, las tuleb keegi uus arutama kuidas on parem.
Aga see persega toolipolstrist kinni hoidmine on ju nii inimlik ja sa ei lähe lihtsalt ära. Ehkki räägitakse, et las noored tulevad ja teevad. Aga sa muudkui istud…
Milline on lahendus?
Väga kiirete sammudega liikumine ei ole võimalik, sest väga paljudel kohtadel on inimesed kohtadel, kes kaitsevad ennast. Ajaloos on kõik muutused toimunud väga pika aja jooksul, üleminek võib vabalt kesta 70 aastat. See on aeglane kulgemine, kuid lõpuks põlvkond vahetubki. Ent inimesena on seda väga kurb taluda, sest sa elad teadmisega, et muutus tuleb pärast sinu surma.
Kuidas aga talitada üldises maailmamajanduslikus plaanis, kui raha ongi vähe tõesti ja igal pool?
2008. aastaga muutus ka kontserdikorralduses kõik, kukkus kolinal kokku ja see ei tule enam kunagi tagasi. Paljud asjad jäävadki teistmoodi, kuid ma tahan, et mul oleks riik. Tahan toredat ilusat maad, kus vohab kultuur ja haridus ja kus ei ole paha olla, tore külalisi vastu võtta ja mahemöginat kasvatada jne.
Eesti valitseva klassi kõige suurem kuritegu on see, et Eestis on mituteistkümmend aastat tegemata haldusreform. Selle oleks pidanud kasvõi jõuga läbi viima. Kogu plära selle üle, kui mõttetu see kõik oleks on mõttetu, sest selge on see, et kümnetes omavalitsustes istuvad ametis inimesed, keda tegelikult ei ole nende kohtade peal üldse vaja. Vajalikud oleksid nad hoopis kuskil mujal, aga nad ei lähe. Ei ole loomulik, et meie valdades ei ole inimesi, sest inimesi lihtsalt ei ole enam.
See täitsa vaevab sind, kuid mida sa teha saad?
Muidugi vaevab, see on ju totaalne raiskamine. Mis ma ikka saan muud, kui seda valjult välja ütelda, sest ma olen kodanik ja pole poliitikas tegev.
Miks sina Tallinnas elad?
Ma olen siin sündinud, kolmandat põlve juba. Mu vanaisad- ja emad tulid siia kunagi elama Vanaema Helmi töötas juutidele kuulnud tehases “Rauaniit” pesukangruna enne, kui see “Punaseks koiduks” sai. Seal tehti pesusiidi ja batisti tehti. Vanaema mitu korda rääkis, et “sinna võeti tööle kenasid preilisid, et tehase kogu imago oligi hästi ilus ja kena ja sinna iga lohakas ikka ei pääsendki”. Kui kunstiakadeemia nüüd sinna lõpuks saab siis on mul ikka väga hea meel. See on üks väärikas maja, kus on alati lugu peetud esteetikast ning tehtud ilusat aluspesuriiet ja peenemat näputööd.
Sa oled tuntud ka kui teravalt ütleja, paljud on hingepõhjani solvunud..
Jah, ma ei oska käituda ja käitumise õpetajaks ma ei kõlba, see on tõsi. Vabandust, kes on tundnud, et noh… tõesti kohe vabandust…aga ega ma üleliia ka ei põe.. ärge muretsege minu pärast….
Võib-olla sellepärast ma teatrisse olengi rohkem süvenenud viimasel ajal. Ma ei ole eneselt küsimuste küsija ja vastuste otsija, see segab viimast veerandit läbimast. Teatris mõtled konkreetselt tööle: rollile, lavastusele, kuidas see kõik koos mõjuda võiks ja mida sa tervikuna saada tahad -kollektiivne looming - ma ei ole kunagi midagi üksi teinud.
Kusjuures vanasti ei saanud ma teatrist aru. Nüüd on teisiti – ei ole kannatusi ja kahtlust, et kas ma suudan või nii. Nüüd tean mida ja miks teen. Muidugi ma suudan – halloo!!
Ometigi tahtsid sa juba 30 aastat tagasi näitlejaks ja lavakasse sa ei saanudki.
Teise vooru vist jõudsin, aga no kuule - ma tahtsin ju 13 lendu - vaata, kes seal näitlejad on! Ägedamaid tüüpe on Nüganen, Kalda, Reemann, Toompere, Dajan, Merka, Noormetsad - näitlejaid tänaseni. kõik on ju senini pildil ka Mart Nurk ja Artur Talvik. Seejärel tuli sõjavägi, kolm aastat ooperiteatri lavapoisi elu ja siis VAT teater. Akadeemiline kool ei olnud enam teema.
Aga mida sa üldse toona oma tulevikuna ette kujutasid?
Alguses oli lihtne, tahtsin teatrisse, et põgeneda reaalsusest, fantaasiasse. Nõukogude ajal oli see põgenemisevõimalus. Siis hakkas riburadapidi juhtuma. Esmalt surid kõik riigijuhid järjest maha siis lendas Rust üle kui armees olin, siis tehti perestroika ja putš, raadiomaja katusel süütepudelid … siin ei olnud kohta, kus mõelda, millisena ma näen oma tulevikku. Kurat, igal hommikul oli akna taga uus tulevik - kust mina tean, kuhu ma välja jõuan?!
Midagi ei osand ju karta ka, sest kõik oli nii ebareaalne. Nii läks kümme aastat: 1983 olid lavaka katsed ja järgmine kord oli mõtet mõelda aastal 1993.
Küpsemaks saades mõtled ehk, et mis minust edasi saab. Käid paar-kolm korda nädalas spordisaalist läbi ja võtad mingeid vitamiine täitsa ise.
Olen laisk ja mütakas, kuid artist peab laval siiski vormis olema. Tahan jaksata veel kummardada :) publikule.
Viina ma ei joo ja suitsu teen aina vähem ning petan end pidevalt sellega, et ühel päeval jätan päriselt maha. Kiropraktiline seanss on ka vahel ikka väga lahe, väike sadomaso elab meis kõigis. ja siis on hea tunne - oleme ju kõik malevas käind ja neljanda-viienda lüli vahel on väike probleem iga inimese seljas… nii ma mõtlen tulevikust. Alla 40aastased inimesed praeguse süsteemi kohaselt suurt nagu pensionit ei näe. Üle 40aastastel ei tasu ka väga optimistlik olla - meie pension ei ole ju teab mis suur. Seoses sellega tahaks end pikemalt hoida vaimses vormis, et ühiskonnale midagi pakkuda.
Mida sa oma lastest (Karoliina ja Ekke – toim.) ootad?
Mitte midagi ei oota, soovin vaid et neil hästi läheb. Et nad saaksid teha seda, mida nad tahavad ja nad leiaksid selle, mida nad tahavad. ma neid iga päev kõrvalt vaadates ei näe küll, et neil sellega mingeid probleeme tekib. Poisil oli VHK esimene teatriarvestus 10ndas klassis, läks väga hästi.
Tütar oskab tulevikku juba näha, ta on vanem ka - käib BFMis ettevalmistuses, teda huvitab teater ja film, ta teenib oma raha – just täpselt! – poemüüjana, et finantseerida oma elu õpinguid.
Elame kõik kenasti koos ja raha ikka küsitakse ka - meil suguluskonnas ei ole liigse tagasihoidlikkusega keegi hiilanud. Vähene saab kenasti jaotatud.
Tead, kui pikalt elad, siis tüütab ära see pidev hakkama saamine – see lülib täiega ära, tekitab “tramaivõi” hoogusid. Tegelikult tahaksid tegelda hobide ja meelistegevusega – kama kaks kes sa oled – aga ei, tuleb kogu aeg hakkama saada. Jah, ma saan sellega hakkama, aga mingil hetkel tahaks küll et enam ei peaks vaid hakkama saama.
Saad varsti 50, kas ses mõttes on parem aeg veel ees?
Kindlasti, kui möödas ei ole, siis ongi ju ees. (helistab ema, poeg lubab tagasi helistada) Mul on siin mõned muusikamõtted meeles, päris mitu teatrimõtet ja ma kujutan ette, et kui ma neid kõiki teha saan, siis olengi rahul ning saangi hakkama.. Kuni on ideid ja kui mind lavale oodatakse, siis on tibens, no ja kui ei ,siis peab mingi muu tegevuse leidma. Ja vaata, enesekindlust ei tohi käest lasta. Tütrel on seda ikka vahel metsikult palju. Mul nii palju ei olegi, aga ega enesekindluseta ei saaks ka. Sest kui sa ise ei tea ka mida ja kuidas sa tahad, kes siis veel teaks?
LAURI SAATPALU,
Vello poeg.
* Sündinud 1965 Tallinnas. Lõpetanud põhikooli Jakob Kunderi nim Tallinna 32. keskkoolis ja keskhariduse saanud 1983. aastal Jevgeni Nikonovi nim Tallinna 17. keskkoolist.
* Lõpetanud 1984. aastal Tallinna 2. tehnikakooli. Peale nurjunud lavakasse astumist ja sõjaväge (1984-1986) töötanud 3 aastat Estonia teatris lavamehena, samal ajal olnud VAT teatri asutajaliige ja näitleja, töötanud Eesti Raadios ja 1992. aastast siiani Trio raadiogrupis toimetaja ning saatejuhina.
* Kirjutanud enamuse tekstidest ja suure osa muusikast ansamblites Pantokraator, Folkmill, Beep Shop Boys ning Dagö.
* Peale viieteistaastast vaheaega taas teatrisse kutsutuna, on mänginud selliseid rolle nagu: Raymond (Albert Camus "Võõras"), Boob (Urmas Lennuki "Boob teab") Polygon teatris ning Kompajalg (Wilson / Waitsi taskuooperis "Black Rider") ja Rekvisiitor Streuli "Rekvisiitori tähetunnis", mis sai ka eelmisel aastal festivali Monomaffia žürii- ja publikupreemia. Järgmine lavastus saab olema Jevgeni Griškovetsi "Kuidas ma koera sõin" VAT teatris.
ELULOORAAMATUT EI PLAANIGI
“Rekvisiitor” oli minu tükk, sest töötasin pärast sõjaväge 3 aastat lavatöölisena ooperis. Pealegi ilmus ka mu luulekogu „Rekvisiitor“ Uus, suvel lavale jõudev “Kuidas ma koera sõin” on samuti mind kraapiv lugu. Peategelane oli kolm aastat mereväes aga sõjavägi on vaid taust millel räägitakse inimese lugu. Äge ,et autoritest üks on sakslane ja teine venelane. Kui ma panen kokku need kaks etendust, siis päästab see mind ilmselt sellest, et mul kunagi ei teki mingit õrna mõtetki, et teha endast autobiograafiline teos. Seega jääb teil lugemata teos “Mina ja minu põnev elu”. Lihtsalt ei ole vaja enam, sest ma olen kahes tükis saanud rääkida armastusest, pettumusest, andepuudumusest, andekusest, õige hetke maha magamisest , olemisest, masendusest rõõmust - millest siis veel kõnelda on? Muidugi on alati oht, et vananedes muutub inimene debiilselt edevaks, aga ma vähemalt arvan. et minuga seda raamatuvärki ei juhtu, või kui, siis leebemas vormis.
Siis saaks sobivalt kahe etendusega DVD välja anda. Rekvisiitor on ju salvestatud?
Jah, kah mõte. Aga enam ei võeta midagi üles. Nüüd võetakse teadmiseks, et see on tehtud. Lavastuste lindistamine ei ole meil juba aastateistkümneid moes.
Hooandjas on uus plaadisoov
Kui tahad midagi lahedat tahad teha, siis tuleb teha killukesi. Kui tahad miljonäriks saada, siis oleks tulnud kooli minna õppima miljonäriks. Kui tahad teada, kas sinu ideel on ostjaid, kasuta Hooandjat. Nii kõlab Saatpalu elutarkus. Kuid see pole kõik. “Meil nüüd nii ongi et küsime ühe vahva kava toetuseks Hooandajas 3000 eurot. Mitte endile, vaid selleks, et jagada see nii: 1000 plaati + autorikaitse + stuudio + helirežissöör + disainer + käibemaks 20% ja tegelikult … sellest ei tule ikka veel välja. Ent Hooandja ei ole kerjamine, vaid võimalus avansiga plaat osta. Seal rippumine leevendab meie sünnitusvalusid ja kahtlemata tekitab ka enesekindlust juurde.
Musitseerime koos muusikutega, kes on jazzmuusikas tegijad. Rääkisin neile oma ideest seepärast, et mulle meeldib head muusikutega mängida. Nüüd oleme proovidega sealmaal, et stuudiosse minna. Esimene kaasatulija oli Raivo Tafenau ja siis hakkasime pillide ääres arutama. Nüüd on kava koos, kõik laulud on Hooandjas väljas ka. Ja et kuulaja kohe kartma ei hakkaks, siis sõna “jazz” me kuskil rohkem ei kasuta,” lubab Lauri.
 |
| Rauno Volmari foto |
Päev, mil muusik ja näitleja Lauri Saatpalu (intervjuu hetkel 48) kohtumiseks aja võtab on tavaline, vaikne esmaspäev. Kuku raadio reklaamiosakonnas kõik juba askeldavad ja enimtuntud näitlejad käivad korda-mööda paberil tekstid näpus stuudios reklaame lugemas.
Siin Saatpalu töötab, päriselt. Toimetades tekste ning tehes kord nädalas ka muusikasaadet “Rõõsikad”. Oma keskeakriisi väljenduseks peab ta just praegu Tartu Vanemuises etenduvat ooperit “Rehepapp”. Lauril on seal mörisevalt tähelepanuväärne roll. Pärast läheb tõmbab end ühikas kerra ja tuleb hommikul Tallinna tagasi oma autoga. Sest rongiga normaalsel ajal ei saa.Lavale satub Saatpalu viimasel ajal näitlejana sagedaminigi kui lihtsalt lauldes. VAT Teatri menutükki, Rekvisiitori tähetund, on kohe jutti mängitud juba kaks aastat ja ligi 50 korda. Eestile sai tiir peale, fetsivalilt nopiti preemiaid ja Euroopaski käidi ringi. Nüüd on järgmine lavastus on töös.
Jah, Lauri Saatpalu on artist – ta etleb ja särab ja pakub emotsioone isegi koosolekuruumis. Tema hääl ja anne on veerand sajandi jooksul jõudnud ilmselt iga eestlaseni. “Ja selge on, et osadele ma lihtsalt ei meeldi üldse,” teab ta. Sest Lauri võib olla hooti väga sapine ja telefonile rämehäälselt vastata: “Saatpalu röögib.”
Kui ta aga siis lõpuks rääkima hakkab, sünnib üks mõnus vestlus, kus naerul, sõnakasutusel, hääletämbril ja -toonil on kindel koht. Kes ta siis on, see Saatpalu - millest mõtleb, kuidas elab ja mida igatseb ning milline hing avaneb selle karuse kere sees?
Paljude jaoks oled sa Eesti tundeküllaseim hääl – teksti lugemas, laulmas, etlemas. Kuid milline Saatpalu su meelest eestlasele see nö esimene on?
Vaat ei teagi. Aga tean, et on veel üks Saatpalu, keda isegi ei tunta. Vahel lähed kassasse ja preili palub mul oma nime tähthaavalt öelda – see on tegelikult ütlemata hea tunne, eriti veel kui see juhtubki Eestis.
Ma ei ole kunagi kultust teinud sellest, kas keegi tunneb mind või ei tunne. Mul ei ole endaga probleeme, ja pole teistel ka minuga probleeme. Ja nii ma siis käingi vabalt kohtades, kus inimesed on normaalsed ja viisakad, neid on Eestis päris palju.
Ja ometi on su publikuks mahtumine kohati väga keerukas, sest saal on liiga väike… Mida teed sa aga siis, kui sa laval ei seisa?
Kui mänge-etendusi pole, siis on olmerida ajada. See tähendab, et see nö artisti elu on ju tegelikult tohutu orgunnimine, seletamine ja üüratu ootamine. Ma olen sest suurest ootamisest ikka juba täitsa vanaks jäänud (naerab). No kui on üks igavene sahkerdamine!
Kui sa lõpuks ühte etendust või kontsertsarja tegema saad reaalselt hakata - lavale astuda jne - siis on enam kui kindel, et sa oled kuude viisi kui mitte aastaid eelnevalt sahminud ja jahunud, enamuse sellest tulemusteta ja pidevalt enese pakutule teist varianti otsides. Jah, vahel on närvirakkude tuntav kulumine väga tüütu ning kordades suurem kui see olla võiks.
Sa seisadki siis täitsa ise enese asjade eest?
Jaa ikka. Suuremaid asju ei tee ma loomulikult üksi. Ja matemaatikas olen ma väga tugev. Algebra on ainus võimalus, kuidas saan oma asju teha, muidu oled käpuli. Ruutjuurt pole suurt vaja võtta, korrutustehet ka väga vaja ei lähe, aga protsenti tuleb võtta ja lahutada küll.
(müristab naerda)
Et olla artist, tuleb sul eelnevalt olla kõigis teistes ametites ja tegeleda kõigi nende töödega. Eestis saavad ikka tegelikult kõik artistid ise oma asjad aetud. Välismaa on eraldi teema nö järgmine ring ja näiteks draakonite [Ewert and the two Dragons] puhul ei saaks kuidagi ilma manageerimata.
Ent mina olen ju Eesti artist, ja muusikute hulgas on midagi, mida managerid väga ei taha rääkida – muusik helistab teisele muusikule ja ütleb – kuule, teeme ära. Ehk et kui me Folkmilliga Soome mänge tegime, siis saimegi ise hakkama – inimesel on ju alati tuttavaid. Ja kui ma teatriga väljamaale ringreisile lähen, siis on tutvused ehk kontaktid, mis mängivad alati rolli. Rohkem on see töö aga siiski administreerimine.
Need ajad, kus laulja oli toode, mis kokkuklopsituna suvetantsulavale saadeti, on lootusetult möödas. Oli ju selliseid artiste meil ka, kes tegelikult ei olnud lauljad või näitlejad – see oli sama alaliigi alamliik ja ega need inimesed siis kuidagi andetud ei olnud, vaid olid lihtsalt toredad inimesed mõnel teisel alal – aga nad tegid oma asja laval, kus nad ei olnud ei kodus, tugevad ega üldse mitte keegi. Aga näe – see pakiti kenasti ära, nimetati seda muusikaks ja müüdigi maha. Nagu Tivolis käik – põnev, ostad pileti, näed klouni, sõidad ameerikamäel ja kõik, läbi. Kellele sellest käigust haigus külge jäi, see põdes natuke kauem seda, et ei olegi enam maailmakuulus.
Kõlakaid liigub ikka nende kohta, kes kuulsamad on. Kui palju sind kuulujuttude pärast tülitatud on?
Ega need väga minuni olegi jõudnud. Tülitatud vahel on, aga no mis… Aga no millega te tegelete, teie, kes te räägite teistest inimestest kuulujutte, kes te neid trükite ja levitate? Iga kord saab ju nii keegi haiget, keegi teine saab aga selle nupu eest raha. Millega te siis elatist teenite?
(paus)
Jah, võib-olla on isegi hea, et kõmuajakirjanikud ise raha teenivad. Sest nad ju otseselt ei kerja ja pole koormaks riigi sotsiaalsüsteemil…
(pikem paus)
Õnneks jõuab mingil hetkel sinuni teadmine, et elu on kuradima lühike ja et olenemata sellest, mida räägitakse, elad sina oma elu ikka edasi ja sa ise tead, kuidas. Need, kes ei ole minu inimesed, nendega ma ei suhtle ja vastupidiselt minu inimestega ma suhtlen. Nii olgugi meil kõigil need jõujooned paigas.
Minu inimesed on üks tore väljend, inimesi jagatakse veel ka näiteks kunsti- ja kultuuriinimesteks. Kelle hulka sa kuulud?
Kunsti- ja kultuuriinimesed on vägivaldsed väljendid. Tegemist on tegelikult lihtsalt erinevate inimestega, kel on erinevad tegevusvaldkonnad ja elualad ja nad ka ise on erinevad.
Või kui nii, siis jagame edasi: kunstirahvas, arstirahvas, taksorahvas, poemüüjarahvas, ettekandjarahvas – põhiline kontingent eestlasi kuulub neisse kahte viimasesse gruppi. Nad ka ju palju muuga ei jõua tegeleda, kõige paremas mõttes, sest teenivad endale elatist alaga, mis neile loodetavasti sobib ja mis aitab kooli- või üüriraha saada.
Millest sina kodukulusid maksad?
Ma töötan raadios, mul on saade, saan esitajate liidust mingit raha ja siis on mul autorikaitse, no ütleme vahel paarsada eurot kuus jne. …teatrist saab palka, ega see kultuur nüüd nii hale kah pole.
Pensionäridel ja mitte kellelgi ei ole mõtet ärrituda nüüd ka, sest ma olen selle niiöelda minu pensioni eest juba tööd teinud ja hästi palju.
Aga muidu on kõik olemas ka – pensionisambad, tõsi need on rohkem sellised pensnionitikud… Tegelikult on nii, et mul on elus palju rahuldust olnud, aga mitte raha. Ja kui töötasin reklaamialal siis nagu raha oli aga rahuldust nägin unes…
Raha ju ei toogi rahuldust.
Kultuurisfääris, olles luuleline, aitab raha startida uuel asjal, mida sa teha tahad. Kui sa tegeled teatri või muusikaga, siis on rahateenimine rohkem sellel tasemel, et saaks normaalselt olla ja teha oma midagit.
Mis on see, mis sind lavale ajab?
Lava pushib mind. See tõstab enesetunnet, kui inimene ostab pileti ja tuleb saali kuulama.
Kuid kas sa peegli ees enesega kahekõnesid ka pead?
Ei pea, ma ei motiveeri end sedasi, vaid võtan publiku pealt energia. Nii on.
Laval peab valitsema emotsiooni mingil määral, pealegi kõik need suured tunded on juba enne proovides sisse ja välja ära käinud. Ja vahel tuleb tüdimus ka,sest iga asi tüütab ju ära. Isegi kui publik tahaks ikka veel ja saali ei mahu kõik ära. Näiteks monotükk “Rekvisiitori tähetund” – 50 etendust, 2 hooaega, Eestil on ring peal, Euroopaski käidud. Nüüd tahaks uut asja teha.
Aga saab siis publikule pahaks panna, kui ta näeb laval ehedust?
Ei, ei peagi. Kuid laval olen ma ehe artist. Mitte mina ise.
Olen alati suhtunud irooniaga õpetussõnadesse noortele lauljatele: jää ikka iseendaks laval. Armas jumal, mis mõttes ise endaks!? Kas sa tõesti arvad, et sa oled nii huvitav, et inimene ostis pileti selleks, et sinu iseennast vaadata?
Ja teiseks: mis mõttes iseendaks. Ma tahan artisti laval näha, mitte kedagi, kes on iseendaks jäänud. Mida kuradit!? See lauluõpetaja, kes kuhugi ei jõudnud ja nüüd elab läbi lauluõpilaste, see jäi iseendaks, raisk. Tema istub nüüd klaveri taga ja seletab, kuidas laulda. Aga tema koht oleks ehk hoopis laval, artistina laulmas. A ta tahtis jääda iseendaks ja seepärast teda lavale enam ei tahetudki.
Me sõber Jarekiga [Kasar alias Chalise] just rääkisime – mis kuradi iseendaks jäämine - seisad keset laval,mitukümmend prožektorit on sul näos, kõlaritest tuleb bum-bum ja rahvas üürgab - jääd sa jee siis iseendaks.
Millal sa oled siis ise enda moodi?
Iga inimene on igal hommikul täpselt ühtemoodi igavalt iseennas. vaatab peeglisse, punn, pigistab katki, nokib nina ja laseb kempsus vette Kujuta nüüd ette, tulen hommikumantlis ja suss lohva-lohva jalas lavale. Kui sul on see tohutu privileeg, et inimene ostab pileti, et sind vaatama tulla, kama kaks kas teatrisse või kontserdile või näitusele, siis tee talle teene ja ära jää iseendaks. Vaid mine endast välja! Trafaretne ärilause oleks sobilik siinkohal: “Anna endast parim, ära jää iseendaks!”
Siinkohal meenub, et Andrea Bocelli ja soomlaste eurovisioonivõitja Lordi esinevad suvel Eestis. Huvitav, kumb neist laval rohkem iseendaks jääb?
Lordi kindlasti mitte.
Ja Bocelli... suhkrutenor ta ju on repertuaari mõttes, kuid ta on ka mees, kes on nii hästi laulma õppinud, sest ta ei jäänud iseendaks. Muidu oleks ta nukrutsev invaliid, ent temast sai maailma tuntumaid tenoreid.
Sinustki oleks võinud tulla hoopis teistmoodi mees. Näiteks siis kui su vanaisad oleksid kauem elanud. Räägi neist.
Isaisa, vanaisa Sass või õigemini Aleksander Sandbank suri ära nii ruttu, et isa [Vello Saatpalu] oli siis alles kümnene ja nii ma temaga ei kohtunudki. Kuid minu emaisa Rein oli mulle väga oluline mees. Tema nimeks sai sündides küll Voldemar, aga 1930ndatel oli suur nimede eestistamine ja nii sai Sandbankist sai samal aja Saatpalu ja Voldemarist Rein.
Võib olla oleksin ma inimesena leebem ja parem olnud, kui vanaisa oleks rohkem elanud. Aga ta ei elanud, mis siin ikka… Igatahes läks nii, et vanaisa Rein suri 1974 aastal 4. mail ära, olin siis üheksane, tema 63.
Väiksena tegeles minuga palju, viitsis , oli krutskeid täis ja kuldse käega mees - teisel käel ei olnud tal sõrmi Ta ei joond viina üldse, ta oli südamehaige aga no pits bliskat läks üle päeva veresoonte laiendamiseks ikka. Ja kui juhtus väga harva rohkem minema, siis oli ta ülemäära lõbus ja itsitas mis kole, Sõtta teda ei võetud, tal oli ju üks käsi põhimõtteliselt , teise käega sai ta kõik tehtud, isegi tattoo endale. Oli Saksa ohvitseride elamu majahoidja Adolf Hitleri tänaval (praegune Narva kohviku maja), elas üle Tallinna pommitamise.
Eluski ei olnud ta kuri. Tegi hoopis akordionile nupud ja ehitas jääpurjeka. Käisin temaga jääpurjetamas isegi veel. Hakkas mulle uisutamist õpetama ja tegi aed meile oma liuvälja… kuid selgeks ma ei saanudki, ta ei jõudnud mulle paljut õpetada.
Rein oli tsiklivend, pottsepp, autojuht, maja oli ehitanud. Siis sai oma kolm infarkti kätte… Nii oli. Selliste südamehaigustega enam kohe kasti ei lähe. 1970ndatel tehti muidugi ka kõik, mida sai sel ajal teha sai, aga ….jah.
Tätoveeringuid Lauri Saatpalul ei ole, kuid keldi kirves (Thori vasar) on tal kaelas juba väga kaua aastaid. „See on klassiõe kingitus, kuid mingeid tähendusi siit otsida pole vaja, see lihtsalt meeldib mulle. Parem kirves ketiga kaelas kui kaelapidi selle vahel,” kostab mees elutargalt.
Ka su isa, pikaaegne poliitik ja rahvasaadik Vello Saatpalu, ei ole enam, mida sa temalt õppisid?
Isa suri möödunud aastal, jaanuaris (pikk paus pikk). Ta oli viimased aastad haige, enne olid insuldid ja infarktid. Ta muutus tubaseks ja tal kadus tahtejõud ära. Ent mõistus oli selge, arutasime temaga lõpuni igasugu naljakaid asju. Ikkagi automaatikainsener ja omaette olles süüvis ta oma arvutisse ja tegi oma süsteeme.
Poliitilises elus oli ta oma tee käinud ja sellest eemaldudes oli tal erakordselt selge, mittepoliitikulik pilk tänase elu kohta. Temalt õppisin, et mingil hetkel on kõik poliitikud poliitikud s.t. oma tähtsuse tasemel ja kõiges väga veendunud. Kuid eemaldudes muutuvad nad inimesteks tagasi ja siis mõistad, et põhiasjad, mida nad räägivad, pole ju üldse valed asjad. Eesliinil olemine pärsib pahatihti asju ja ega seal ole aegagi, sest kogu aeg käib ju ründamine.
Mulle meeldib Cool D laul “Eestlased” väga, seal on üks iseloomulik rida: “pole mingit etendust, vaid kogu aeg on proov”. Nii ongi. Kogu aeg on automaaditärin. Et oleks ka koht, kus annaks toreda etenduse, kummardaks ning rahvas tõuseks püsti ja plaksutaks - aga no ei ole ju!
Üks etendus siin tuli meil just teist korda välja, “Ühtne Eesti” on nimi.
NO teater tegi etendust, Ojuland teeb oma pensionisammast. Sest tal ei ole mingit aatelist ideed ju, ta tahab teha lihtsalt oma õukonda ja parteid. Ülevaid ideid siit ei paista. Tal on plaan. Kahtlemata on Ojuland tubli tüdruk, ei virise, ei vingu ega ole koormaks sotsiaalsüsteemile, vaid püüab luua enesele ja sõpradele uusi töökohti - turumajanduslikult tore tegu. Ent tal ei ole sõnumit. Vastuolemiseparteid pole meil vaja, sest parteisid meil juba on ja tasakaalus omavahel kõik. Vaja on hoopis põlvkondade vahetust, parteisid meil juba on.
Julged sõnad sinult, kes sa ise tänu vanusele kohe sellise vahetuse keskele võid sattuda...
Minuga on väga lihtne – kui mind vaja ei ole, siis mind vallandatakse. Räägin neist, kes on võtmepositsioonide juures, neist, keda vallandada ei saa. Nii otseselt, sest ümber koguneb ju klann, kes koos hoiab.
(paus)
Minu põlvkond on jooksnud tühjaks, aateressursid saavad otsa ja inimene muutub mugavaks, standby’l olevaks. Tegelikult ega peagi lõpmatuseni genereerima, elu tahab ju ka elamist, muidu jääb kõik elamata. Pärast lähed hulluks ja sööd prügikastist Hispaanias sitta ja varastad teist tagant. Mis kõige magedam, siis selgub, et tüüp polegi aateline, vaid – ja see teeb kõige rohkem viha: KGB-l oli õigus – ta ongi paadunud kurjategija. Ja kui ka päris pätiks ei lähe saab mõnest lõpuks lihtsalt kuri vanainimene. Sellest mõttes mulle Lagle Parek tohutult sümpatiseerib. Tõesti! Kui sa oled aateline ära olnud, siis tahad sa midagi veel ka reaalselt [Pirita klooster] ära teha. Ja konkurentsitult lihtsaim kõigi kontserdi ja etendusekorraldajate jaoks on asju ajada just Pirita kloostriga tänu Lagle Parekile.
Kõik ei ole võimelised kohanema ja arenema...
Ka õige, ent kui inimene areneb inimesena sellisele tasemele, et see on austust vääriv, see on kadedaks tegev heas mõttes ja eeskujuks kõigile – see näitab tegelikult väga hästi ära, nii kummaline kui see ka ei ole, et inimene ei saa olla eluaeg aateline. Muidu lähed kurjaks, tigedaks ja pole sul enam mingeid aateid.
Mingid asjad lähevad lihtsalt hapuks, ja sellest tuleb aru anda endale. Patarei saab tühjaks, astu eemale aatelisuse eesliinist, las tuleb keegi uus arutama kuidas on parem.
Aga see persega toolipolstrist kinni hoidmine on ju nii inimlik ja sa ei lähe lihtsalt ära. Ehkki räägitakse, et las noored tulevad ja teevad. Aga sa muudkui istud…
Milline on lahendus?
Väga kiirete sammudega liikumine ei ole võimalik, sest väga paljudel kohtadel on inimesed kohtadel, kes kaitsevad ennast. Ajaloos on kõik muutused toimunud väga pika aja jooksul, üleminek võib vabalt kesta 70 aastat. See on aeglane kulgemine, kuid lõpuks põlvkond vahetubki. Ent inimesena on seda väga kurb taluda, sest sa elad teadmisega, et muutus tuleb pärast sinu surma.
Kuidas aga talitada üldises maailmamajanduslikus plaanis, kui raha ongi vähe tõesti ja igal pool?
2008. aastaga muutus ka kontserdikorralduses kõik, kukkus kolinal kokku ja see ei tule enam kunagi tagasi. Paljud asjad jäävadki teistmoodi, kuid ma tahan, et mul oleks riik. Tahan toredat ilusat maad, kus vohab kultuur ja haridus ja kus ei ole paha olla, tore külalisi vastu võtta ja mahemöginat kasvatada jne.
Eesti valitseva klassi kõige suurem kuritegu on see, et Eestis on mituteistkümmend aastat tegemata haldusreform. Selle oleks pidanud kasvõi jõuga läbi viima. Kogu plära selle üle, kui mõttetu see kõik oleks on mõttetu, sest selge on see, et kümnetes omavalitsustes istuvad ametis inimesed, keda tegelikult ei ole nende kohtade peal üldse vaja. Vajalikud oleksid nad hoopis kuskil mujal, aga nad ei lähe. Ei ole loomulik, et meie valdades ei ole inimesi, sest inimesi lihtsalt ei ole enam.
See täitsa vaevab sind, kuid mida sa teha saad?
Muidugi vaevab, see on ju totaalne raiskamine. Mis ma ikka saan muud, kui seda valjult välja ütelda, sest ma olen kodanik ja pole poliitikas tegev.
Miks sina Tallinnas elad?
Ma olen siin sündinud, kolmandat põlve juba. Mu vanaisad- ja emad tulid siia kunagi elama Vanaema Helmi töötas juutidele kuulnud tehases “Rauaniit” pesukangruna enne, kui see “Punaseks koiduks” sai. Seal tehti pesusiidi ja batisti tehti. Vanaema mitu korda rääkis, et “sinna võeti tööle kenasid preilisid, et tehase kogu imago oligi hästi ilus ja kena ja sinna iga lohakas ikka ei pääsendki”. Kui kunstiakadeemia nüüd sinna lõpuks saab siis on mul ikka väga hea meel. See on üks väärikas maja, kus on alati lugu peetud esteetikast ning tehtud ilusat aluspesuriiet ja peenemat näputööd.
Sa oled tuntud ka kui teravalt ütleja, paljud on hingepõhjani solvunud..
Jah, ma ei oska käituda ja käitumise õpetajaks ma ei kõlba, see on tõsi. Vabandust, kes on tundnud, et noh… tõesti kohe vabandust…aga ega ma üleliia ka ei põe.. ärge muretsege minu pärast….
Võib-olla sellepärast ma teatrisse olengi rohkem süvenenud viimasel ajal. Ma ei ole eneselt küsimuste küsija ja vastuste otsija, see segab viimast veerandit läbimast. Teatris mõtled konkreetselt tööle: rollile, lavastusele, kuidas see kõik koos mõjuda võiks ja mida sa tervikuna saada tahad -kollektiivne looming - ma ei ole kunagi midagi üksi teinud.
Kusjuures vanasti ei saanud ma teatrist aru. Nüüd on teisiti – ei ole kannatusi ja kahtlust, et kas ma suudan või nii. Nüüd tean mida ja miks teen. Muidugi ma suudan – halloo!!
Ometigi tahtsid sa juba 30 aastat tagasi näitlejaks ja lavakasse sa ei saanudki.
Teise vooru vist jõudsin, aga no kuule - ma tahtsin ju 13 lendu - vaata, kes seal näitlejad on! Ägedamaid tüüpe on Nüganen, Kalda, Reemann, Toompere, Dajan, Merka, Noormetsad - näitlejaid tänaseni. kõik on ju senini pildil ka Mart Nurk ja Artur Talvik. Seejärel tuli sõjavägi, kolm aastat ooperiteatri lavapoisi elu ja siis VAT teater. Akadeemiline kool ei olnud enam teema.
Aga mida sa üldse toona oma tulevikuna ette kujutasid?
Alguses oli lihtne, tahtsin teatrisse, et põgeneda reaalsusest, fantaasiasse. Nõukogude ajal oli see põgenemisevõimalus. Siis hakkas riburadapidi juhtuma. Esmalt surid kõik riigijuhid järjest maha siis lendas Rust üle kui armees olin, siis tehti perestroika ja putš, raadiomaja katusel süütepudelid … siin ei olnud kohta, kus mõelda, millisena ma näen oma tulevikku. Kurat, igal hommikul oli akna taga uus tulevik - kust mina tean, kuhu ma välja jõuan?!
Midagi ei osand ju karta ka, sest kõik oli nii ebareaalne. Nii läks kümme aastat: 1983 olid lavaka katsed ja järgmine kord oli mõtet mõelda aastal 1993.
Küpsemaks saades mõtled ehk, et mis minust edasi saab. Käid paar-kolm korda nädalas spordisaalist läbi ja võtad mingeid vitamiine täitsa ise.
Olen laisk ja mütakas, kuid artist peab laval siiski vormis olema. Tahan jaksata veel kummardada :) publikule.
Viina ma ei joo ja suitsu teen aina vähem ning petan end pidevalt sellega, et ühel päeval jätan päriselt maha. Kiropraktiline seanss on ka vahel ikka väga lahe, väike sadomaso elab meis kõigis. ja siis on hea tunne - oleme ju kõik malevas käind ja neljanda-viienda lüli vahel on väike probleem iga inimese seljas… nii ma mõtlen tulevikust. Alla 40aastased inimesed praeguse süsteemi kohaselt suurt nagu pensionit ei näe. Üle 40aastastel ei tasu ka väga optimistlik olla - meie pension ei ole ju teab mis suur. Seoses sellega tahaks end pikemalt hoida vaimses vormis, et ühiskonnale midagi pakkuda.
Mida sa oma lastest (Karoliina ja Ekke – toim.) ootad?
Mitte midagi ei oota, soovin vaid et neil hästi läheb. Et nad saaksid teha seda, mida nad tahavad ja nad leiaksid selle, mida nad tahavad. ma neid iga päev kõrvalt vaadates ei näe küll, et neil sellega mingeid probleeme tekib. Poisil oli VHK esimene teatriarvestus 10ndas klassis, läks väga hästi.
Tütar oskab tulevikku juba näha, ta on vanem ka - käib BFMis ettevalmistuses, teda huvitab teater ja film, ta teenib oma raha – just täpselt! – poemüüjana, et finantseerida oma elu õpinguid.
Elame kõik kenasti koos ja raha ikka küsitakse ka - meil suguluskonnas ei ole liigse tagasihoidlikkusega keegi hiilanud. Vähene saab kenasti jaotatud.
Tead, kui pikalt elad, siis tüütab ära see pidev hakkama saamine – see lülib täiega ära, tekitab “tramaivõi” hoogusid. Tegelikult tahaksid tegelda hobide ja meelistegevusega – kama kaks kes sa oled – aga ei, tuleb kogu aeg hakkama saada. Jah, ma saan sellega hakkama, aga mingil hetkel tahaks küll et enam ei peaks vaid hakkama saama.
Saad varsti 50, kas ses mõttes on parem aeg veel ees?
Kindlasti, kui möödas ei ole, siis ongi ju ees. (helistab ema, poeg lubab tagasi helistada) Mul on siin mõned muusikamõtted meeles, päris mitu teatrimõtet ja ma kujutan ette, et kui ma neid kõiki teha saan, siis olengi rahul ning saangi hakkama.. Kuni on ideid ja kui mind lavale oodatakse, siis on tibens, no ja kui ei ,siis peab mingi muu tegevuse leidma. Ja vaata, enesekindlust ei tohi käest lasta. Tütrel on seda ikka vahel metsikult palju. Mul nii palju ei olegi, aga ega enesekindluseta ei saaks ka. Sest kui sa ise ei tea ka mida ja kuidas sa tahad, kes siis veel teaks?
LAURI SAATPALU,
Vello poeg.
* Sündinud 1965 Tallinnas. Lõpetanud põhikooli Jakob Kunderi nim Tallinna 32. keskkoolis ja keskhariduse saanud 1983. aastal Jevgeni Nikonovi nim Tallinna 17. keskkoolist.
* Lõpetanud 1984. aastal Tallinna 2. tehnikakooli. Peale nurjunud lavakasse astumist ja sõjaväge (1984-1986) töötanud 3 aastat Estonia teatris lavamehena, samal ajal olnud VAT teatri asutajaliige ja näitleja, töötanud Eesti Raadios ja 1992. aastast siiani Trio raadiogrupis toimetaja ning saatejuhina.
* Kirjutanud enamuse tekstidest ja suure osa muusikast ansamblites Pantokraator, Folkmill, Beep Shop Boys ning Dagö.
* Peale viieteistaastast vaheaega taas teatrisse kutsutuna, on mänginud selliseid rolle nagu: Raymond (Albert Camus "Võõras"), Boob (Urmas Lennuki "Boob teab") Polygon teatris ning Kompajalg (Wilson / Waitsi taskuooperis "Black Rider") ja Rekvisiitor Streuli "Rekvisiitori tähetunnis", mis sai ka eelmisel aastal festivali Monomaffia žürii- ja publikupreemia. Järgmine lavastus saab olema Jevgeni Griškovetsi "Kuidas ma koera sõin" VAT teatris.
ELULOORAAMATUT EI PLAANIGI
“Rekvisiitor” oli minu tükk, sest töötasin pärast sõjaväge 3 aastat lavatöölisena ooperis. Pealegi ilmus ka mu luulekogu „Rekvisiitor“ Uus, suvel lavale jõudev “Kuidas ma koera sõin” on samuti mind kraapiv lugu. Peategelane oli kolm aastat mereväes aga sõjavägi on vaid taust millel räägitakse inimese lugu. Äge ,et autoritest üks on sakslane ja teine venelane. Kui ma panen kokku need kaks etendust, siis päästab see mind ilmselt sellest, et mul kunagi ei teki mingit õrna mõtetki, et teha endast autobiograafiline teos. Seega jääb teil lugemata teos “Mina ja minu põnev elu”. Lihtsalt ei ole vaja enam, sest ma olen kahes tükis saanud rääkida armastusest, pettumusest, andepuudumusest, andekusest, õige hetke maha magamisest , olemisest, masendusest rõõmust - millest siis veel kõnelda on? Muidugi on alati oht, et vananedes muutub inimene debiilselt edevaks, aga ma vähemalt arvan. et minuga seda raamatuvärki ei juhtu, või kui, siis leebemas vormis.
Siis saaks sobivalt kahe etendusega DVD välja anda. Rekvisiitor on ju salvestatud?
Jah, kah mõte. Aga enam ei võeta midagi üles. Nüüd võetakse teadmiseks, et see on tehtud. Lavastuste lindistamine ei ole meil juba aastateistkümneid moes.
Hooandjas on uus plaadisoov
Kui tahad midagi lahedat tahad teha, siis tuleb teha killukesi. Kui tahad miljonäriks saada, siis oleks tulnud kooli minna õppima miljonäriks. Kui tahad teada, kas sinu ideel on ostjaid, kasuta Hooandjat. Nii kõlab Saatpalu elutarkus. Kuid see pole kõik. “Meil nüüd nii ongi et küsime ühe vahva kava toetuseks Hooandajas 3000 eurot. Mitte endile, vaid selleks, et jagada see nii: 1000 plaati + autorikaitse + stuudio + helirežissöör + disainer + käibemaks 20% ja tegelikult … sellest ei tule ikka veel välja. Ent Hooandja ei ole kerjamine, vaid võimalus avansiga plaat osta. Seal rippumine leevendab meie sünnitusvalusid ja kahtlemata tekitab ka enesekindlust juurde.
Musitseerime koos muusikutega, kes on jazzmuusikas tegijad. Rääkisin neile oma ideest seepärast, et mulle meeldib head muusikutega mängida. Nüüd oleme proovidega sealmaal, et stuudiosse minna. Esimene kaasatulija oli Raivo Tafenau ja siis hakkasime pillide ääres arutama. Nüüd on kava koos, kõik laulud on Hooandjas väljas ka. Ja et kuulaja kohe kartma ei hakkaks, siis sõna “jazz” me kuskil rohkem ei kasuta,” lubab Lauri.
