Anu Saagim kahetseb, et ei teinud rohkem lapsi

Kas me vaevuks uskuma, et Anu Nataly Saagim-Ratia (intervjuu tegemisel hetkel 45) on viisakas, tunneb süümepiinu ja hoolib lähedastest? Anu kinnitab, et ta halval mainel on sünnilugu, ega varjagi, et on ema, naise, tütre ja õena elus palju ümber hinnanud.   Kui palju on see, keda me meediast tunneme, kaubamärk, kui palju Sina ise? Usun, et olen kogu aeg mina ise – liiga otsekohene, spontaanne, avameelne, räme, räige, nahaalne. Sõprade meelest ka malbe, tore, armas ja korralik. Jah, olen bravuurne, kuid samasugune nii kodus kui ka väljaspool kodu. Kõikjal lendab sädemeid.    Millal sai sinust teadlikult bravuuritar? Arvan, et ajast, kui abiellusin oma kolmanda abikaasa Ristomattiga. Abielludes olin 25, enne seda elasime pea neli aastat koos. Olime pidevalt nii Soomes kui ka Eestis meedia tähelepanu all. Ja kui ma - sinisilmne nagu olin – hoomasin, et meedia võib olla nii nahaalne ja võlts, hakkasingi asju üle võlli keerama. Mõistsin, et minu ütlustel, siirusel või valedel polnud vahet, sest ajakirjandus andis minust oma müüginumbrite huvides ikka sellise pildi, nagu neil vaja oli.    Su esimesed abielud olid lühikesed ja kalkuleeritud. Aga praegune, ligi 20 aastat kestnud abielu?  Jah, kaks esimest olid mõistuseabielud. Üks Soome, et Eestist ära saada, ja teine selleks, et mind Soomest välja ei saadetaks. Pärast esimest kiiret lahutust abiellusin Rootsi (avantürist Carl Danhammeriga – toim.). Kolmas kord mul lihtsalt vedas – mu praegune abikaasa Ristomatti on kunstiinimene, hoopis teistsugune juba oma mõttemaailma ja tausta poolest. Ning Ristomatti taluvuspiir on õnneks tuntavalt kõrgem kui tavakodanikel – tema perest on kogu elu kirjutatud. Usun, et ei ole olemas asju, mida Ristomatti poleks ühte naist tegemas näinud - tal oli meeletult hull ema (tekstiilikunstnik Armi Ratia oli Soome tuntuima rõivafirma Marimekko OÜ looja – toim.). Me ei kohtunud, sest ta oli juba surnud, kui Ristomattiga tutvusin. Vahel tundub, et ma ei küüni oma tempudega talle ligilähedalegi. (Naerab.) Usun, et ma ei olekski võinud leida ideaalsemat meest kui Ristomatti. Üllatun siiski vahel, kui ta mu ekstravagantsuste peale solvub – Ristomatti võtab ikka veel kõmulehti liiga isiklikult. Tõsi, iga aastaga vähem. Minagi olen solvunud ja mingil hetkel ka nutnud. Nüüd nutan kurbusest, pettumusest ja vahel ka siis, kui meil on abikaasaga riid olnud - ta oskab mõnikord salvav olla. Kuid nutan ka rõõmust, kui laps saab hea hinde.   Ristomattil on neli peaaegu sinuealist tütart. Millised on teie suhted? Ristomattil oli varasemast abielust ka poeg, kes suri väiksena. Kuid tütardest kolm elab Ameerikas, üks Soomes. 15 aastat tagasi, meie Ameerika-perioodil kohtusime nendega sagedamini, nüüd muidugi harvem. Arvan, et saan nendega väga normaalselt läbi. Minu käitumismaneerid neid vaevalt et eriti häirivad.    Milline on rahulik õhtu Ratiate kodus? Ega meil väga selliseid koduõhtuid olegi. Siis ehk, kui me mõlemad korraga haigeks jääme (naerab), kuid siiani pole seda juhtunud. Mõnikord läheme videolaenutusse ja võtame lemmikfilme, mis on totaalselt erinevad – mina tahan romantikat, tema aga põnevust. Soomes käime koos kinos ja ooperis. Viimane film oli "Kuldne kompass", mida käisime terve perega vaatamas. Tore õhtu oli – lapsele film meeldis ja Ristomatti jäi poole pealt magama.    Kas te saate Soomes rahulikult liikuda? Ei. Me ei saa Soomes eraldi ega ammugi mitte koos märkamatult omi asju ajada.    Eestis kehtestasid ise esimesena staaride n.–ö. fotole tabamise tasu. Miks? Tahtsin mõlemaid pooli – jahtija ja jahitava oma – enda nahal kogeda. Algul põnevana tunduv mäng muutub aga lõpuks tüütuks ja tülgastavaks, paljud toredad tuttavad haihtuvad.    Oled Sa kellelegi meedia abil nuga selga löönud? Jah, kindlasti. Sest unustasin, et valulävi on erinev. Olen avaldanud mõne enese arvates täiesti süütu uudisnupu, mis mulle tundus lahe ja naljakas. Kuid see, kellest kirjutasin, oli seltskonnaelus alles roheline ja minu üldsegi mitte pahatahtlik vimka ei jõudnud talle lihtsalt kohale. Kättemaksuks pole ma ajakirjandust kunagi kasutanud. Soome telesaates rääkisin kord sellest, kuidas mind eestlaste juures hämmastab ennustajate-vaimustus. Kuidas inimesed kuulavad suud pärani Mange ja Pauksoneid, kui nood väidavad, et tuleb karm aasta ja kõik läheb peesse. Ütlesin, et eestlased usuvad minu jaoks liiga kergekäeliselt kõiksugu posijatesse. Nii nimetasingi eestlasi segasteks... või nagu siinsesse meediasse tõlgiti – idiootideks. Kasutasin sõna sekopää (smk segane, hull).   Häirib see soomlasi, et eestlanna võttis ära nende ühe ihaldatuma poissmehe? Jah, huvitav, et keegi ei ütle Ristomattile, miks sa soome naist ei valinud. Vaid ikka öeldakse mulle, miks sa meie Ristomatti võtsid. Päris algul kutsusid sõbrad Ristomattit pidevalt korrale. Sest N. Liidust tulnud tüdrukuga abielu oli alati risk – siit läinud naised olid väidetavalt kergete elukommetega. Kui see jutt Ristomattile ei mõjunud, käidi välja järgmine trump - meie vanusevahe on 20 aastat. Kõik olid kindlad, et ma jätan ta varsti maha.Minu jaoks oli suur šokk see, et seltskond oli häbematult kahepalgeline – meie kodus oldi toredad ja lahedad, kuid väljaspool klatšiti alatult.    Sind on nimetatud igasuguste nimedega. Miks Sa tahad selline bitch olla? Ma arvan, et inimesed näevad mind sellisena, nagu tahavad, ja kujutavad suurema osa minust endale ette. Kuid ma ei tee ka ise midagi selleks, et teistsugust pilti luua. Ameerikasse kolimise algusajal käisime Ristomattiga suurfirmade ukselt uksele, püüdes oma firmale jalgu alla saada. Siis õppisin ma ehtsat müümise kunsti. Sain teada, et turule minejal peab olema oma lugu ja ainulaadne nägu. Mida eriskummalisem ja bravuurikam, seda parem. Siis aplodeeritakse. Õppisin, et tagasihoidlikkusega ei ole edukaks saada soovijal midagi peale hakata. Kui lugu ei ole, siis tuleb see lihtsalt välja mõelda. Kui Ristomatti pääses tööle ühe suurkorporatsiooni alla, soovitas tolle juht mullegi: Anu, kõik see, mis sinus on eksootilist, jäta tingimata alles. Kui sinult midagi küsitakse, ära jää kunagi vastust võlgu. Isegi kui sa ei tea, mida öelda, mõtle välja. Sest mida erilisem on vastus, seda paremini jääb see miljonite seast meelde. Ameerikast saadud hooga jõudsin ma lõpuks Eestisse, saamata kohe aru, kui palju kordi väiksemasse konnatiiki ma tulin. Siin võib Harju tänava kohviku koristaja ka kuulsaks saada, kui paar korda lapiga valest kohast pühkimas käib.   Kes Sa oleksid, kui poleks proua Ratia? Kui ma poleks temaga abiellunud, siis tõesti, kes mind oleks teadnud? (Hakkab naerma.) Arvan, et oleksin siin mingi lihtlabane butiigipidaja või peaksin ilusalongi. Moe ja ilu poole olen ikka pürginud. Oleksin ehk mõne eduka kohaliku ärimehe endale napsanud ja ehk käiksin isegi presidendi vastuvõtul. Õudne ju, mind pole sinna kunagi kutsutud! (Teeb nägusid.) Tegelikult korra, kui elasime USAs, kutsuti Ristomatti Soome presidendi vastuvõtule, kuid ta ei läinud.    Eestis oled Sa nüüd töötu. Aga Soomes? Tegelikult olen ma pidevalt töötanud meie perefirmas (Ratia Brand Company – toim.), ka Justi ajal – kõik need 3,5 aastat. Majanduslikult mõeldes oli see muidugi tohutu lollus, et ma ajakirja tegema hakkasin. Sest perefirmas teenin oluliselt rohkem kui seltskonnaüritustel ringi lenneldes.    Kuid ometi valisid ajakirja? Meil oli tookord kodus isegi kerge konflikt. Abikaasa esimene küsimus oli, millist palka makstakse, ja teine, kas perefirmas mulle kuuluvad kohustused saavad jätkuvalt täidetud. Mu emotsioonid olid nii kõrgel ja muidugi vastasin, et saan kõigega hakkama! Ning et kord nädalas käin Helsingis ja jõuan seal kõik tööasjad joonde ajada. Olen ju supernaine! Esimesed kuud ma tõesti ka pingutasin. Kuid siis hakkas kõik üha rohkem kreeni kiskuma, kuni selleni, et minu ametipostile perefirmas palgati kaks uut inimest. Meil oli tüli ja mees tunnistas, et on minus kergelt pettunud, ning tahtis teada, mida ajakiri mulle annab. Ütlesin, et sellist pakkumist ei tehta mitu korda elus. Ajakirjandust pole ma õppinud, aga pakutakse võimalust hüpata punktist A punkti D. Rääkisin, et teen midagi, mis mulle tohutult meeldib, ning kuigi raha ei maksta, on kõike seda, milles ma nagunii pidevalt ringi ujusin, nüüd võimalik tööna võtta. See ajakiri oli nagu minu elu blogi. Mees mõtles ning lausus lõpuks: olgu, Soomes selline asi sul tõesti ei õnnestuks. Ka meie peretuttavad, kelle hulgas on Soome väljaannete peatoimetajaid ja ajakirjanikke, vangutasid pead, öeldes, et nende omanikud ei tihkaks nii hulljulget sammu astuda. Eestis oli see võimalik.   Kui kirjutasid oma viimase kolumni, mis rääkis uutest väljakutsetest ja julgusest muutuda, kas teadsid, et kolm päeva hiljem loeme uudist Sinu lahkumise kohta? Teadsin. Mul oli see plaan olemas juba kaks kuud varem – fotograaf, kes mu viimase kaanefoto tegi, võib kinnitada. Kahetsen ehk pisut seda, et ma ei lahkunud oktoobris, koos teiste vanade töötajatega. Kuid ma hoidsin ikka veel küüntega oma lemmiklapsest kinni. Mul tekkis ajakirja suhtes täielik emakompleks ja ma ei tahtnud omaks võtta, et laps on muutumas, et tal on teised huvid. Omanike vahetus mõjus Justile halvasti. Rahalises mõttes ei olnud Kruuda pakkumine üldse mitte kõige parem. Kosijaid oli vist viis ja ajakiri oligi algusest peale müügiks tehtud. Nii nad valisid Kalev Meedia. Kuid rahaga ei saa tõesti kõike. Ammugi mitte oskusi ja sädet. Kui me alustasime, ei olnud mul toimetuses oma tooligi. Istusin, läpakas süles, mingil vanade ajakirjade pakil ja kirjutasin. Kellelgi ei tulnud pähe küsida, miks pildiajakirjal fotograafi pole ja kus on tegevtoimetaja! Tegime ajakirja vaid mõne inimesega ja sisemisest põlemisest. Kalev Meedia all, kui me võinuks ujuda rahas – meile anti ju nüüd kõik see, mis varem puudus –, öeldi, et peate tegema nii ja nii. Seda algusaegade emotsiooni aga enam polnud.    Miks sina ise ajakirja ära ei ostnud? (Paus.) Nii suur loll ma ei ole. Oleksin muutunud direktoriks ja hakanud mõtlema nagu kuiv äriinimene. Ei saa ju samal ajal olla looja ja arukas majandaja.Alguses, kui ajakiri ilmus iga teine nädal, käisin ühelt sündmuselt teisele, pildistasin ise, pärast valisin pilte, korrigeerisin ja lõpuks seisin kujundaja seljataga. Nii need asjad muidugi ei käi, kuid loll olin ega teadnud ju seda kõike. Kuid too aeg oli võrratu kogemus ja mul oli tohutult õnne. Samas, kui mõtlen esimesele aastale tagasi – see oli ikka nii räme ponnistus! Et taolist tööd teha, peab olema täiesti üksik, ilma perekonnata. Ja täiesti karjäärile pühendunud. Robin (8) oli siis, kui ma ajakirja alustasin, neljane. Kuid õnneks on mul ema ja mõistev abikaasa.   Mis sul Robini tegemistest tänaseks nägemata on jäänud? Argipäevast jäi palju nägemata. Ka lapse tähtpäevadest mõni. Tänu tööle jäi Robini üks esimene koolipäev poolikuks, sest ma pidin jälle tormama kurat teab kuhu. Jõudsin vaevu ta aktusel olla. Kuid selleks, et päeva hiljem pereringis tähistada, mida laps väga ootas, ei olnud mul aega.    Sa ei näinud ka Robini esimesi samme ja Soome ajakirjandus heitis seda sulle suurimas naisteajakirjas ette. Jah, see on tõsi. Mäletan seda hetke, kui helistasin emale välismaalt ja ema teatas rõõmusõnumi. Muidugi tuli klomp kurku. Teise mõttena tuli pähe, et kui ma peaksin elus teise lapse saama, siis ei lähe ma iial ta juurest enam niimoodi ära.    Milline on Sinu ja Robini vaheline suhe? See on kirjeldamatu. Kahetsen siiani, et mul ei ole rohkem lapsi. Ja ehkki ka minuealised sünnitavad, siis kahetsen, et mul ei ole neid juba praegu rohkem. Sest vana ema on minu meelest natuke hull ema. Sain ise ka suhteliselt hilja emaks (35 – toim.) ja nüüd suhtun lapsesse kohati nagu portselankannu. Lapsi tuleb ikka noorelt teha. (Naerab.) Aga teisalt – ma ei saa ilmselt veel aastaid teada, kui raske on Robinil koolis või sõprade ringis olnud sellepärast, et tema ema on Anu Saagim. Ma tõesti ei tea, sest ta ei ütle mulle seda. Kuid ta võib mulle öelda näiteks kümne aasta pärast, et kuule, ema, sa keerasid mu lapsepõlve tuksi. (Pikk paus.)   Kas Sa oled kunagi lapsele "süümekaid vähendavaid" kingitusi teinud? Vahel olen, ja saanud sellest uued süümekad. Näiteks kui olen terve nädala ringi trampinud, ostan lapsele ihaldatud mänguasja, sest tean, et ka täna õhtul ei ole mul aega temaga ujuma minna. Ostan ennast niimoodi vabaks.Kuid kõige hämmastavam on, et laps näeb sellise kinkimise läbi. Sest need mänguasjad on mitu päeva hiljem pakendist lahti võtmata ja vedelevad kusagil. Laps ei tunne sellisest kingitusest rõõmu. Siis ma vaatan seda asja, süda tilgub verd ja ma mõtlen – paras sulle, Anu, kuradi loll, et sa niimoodi mõtlesid!    Kas ema on Sind kunagi noominud või korrale kutsunud? Ei. Kuid mu ema (67) on olnud minu tõttu infarkti äärel. Ma tõesti ei liialda praegu, ehkki ei suuda öelda, mille pärast ta toona haiglasse viidi. Kuid lugu oli tõenäoliselt jälle mingi selline, mille puhul ma ise lihtsalt õlgu kehitasin. Ja sellega asja veel teadmatult võimendasin, mõtlemata, et ma ei ole ju üksi. Et minu taga on mu poeg, ema, õde ja sugulased. Ja kuidas see neile mõjub. Olen ses mõttes olnud hästi isekas ning alati ette kujutanud, et pere tunneb mind juba nii hästi, et ükskõik mida nad minu kohta ka ei loeks, nad teavad automaatselt – see on meie Anu ja see lugu on vaid pooleldi tõsi, kui üldse. Minu käitumine on ilmselt mõjutanud neid rohkem, kui nad välja näitavad. Sest kui ema mingi sõbranna teeb talle minu kohta märkuse, saab ema haiget, olgugi et ei näita välja. Mina olen endale kõva kooriku peale kasvatanud ja kindlasti ka kalestunud meedia mõttes. Ilmselt on mu õde Gea (28) mind terve elu kõrvalt vaadanud ja mõelnud: "Issand, mina küll selliseks ei saa." 

* * * Poes antakse Anu nime peale võlgu "Ma vihkan feiki. See on mu moto: kõik peab oleme ehe. Ma ei kanna riideid või ehteid, et mingisse valitute klanni kuuluda või end paremaks teha. Tööauto on liisitud, muud ei ole midagi võla peal. Ma ei pandi ka isiklikke asju – koduni välja. Võlgu ma ei võta. Kui mul ei ole raha, siis ma lihtsalt ei osta. Olen küll poes või bensiinijaamaski näiteks võlgu jäänud, sest avastan, et pangakaart on vananenud. Ja mind usaldatakse, kui ütlen, et toon hiljem raha ära, sest nad teavad – minu nimega ei saa võlgu jääda."

* * *  Iha sai südametunnistusest võitu "Ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui ema saatis mu poodi ja andis kaasa viimased seitse kopikat, et tooksin nurga pealt poest pätsi leiba. Läksin poodi ja nägin hästi ilusat hõbepaberisse kääritud kolmnurgakujulist sulajuustu – mul on see pakend siiani meeles. See maitses mulle kohe hirmsasti ja maksis täpselt seitse kopikat. Juustuhimu sai minust võitu. Ostsin selle ja sõin kähku ära ning tulin koju. Ema küsis, kus leib on. Vastasin, et ma ostsin raha eest lemmikjuustu. Ema ei vihastanud, vaid oli lihtsalt väga kurb. Sest leivast oleks jätkunud meile kuni palgapäevani. Sel päeval teadsin, et ma ei jää vaeseks inimeseks."   * * *

Anu ja homod "Homod on edevad, kõikjal maailmas ujuvad nad suurte diivade külje alla. Näen Soomes, et kuulsuste lähikonnas on homosid palju. Homod on kõige ustavamad sõbrad, assistendid, teenrid. Nad oskavad su eneseuhkust upitada, määrivad mett mokale. Mitte keegi teine ei oska sind meelitada ja turgutada nii, nagu seda teeb geist sõber. Nad on alati olemas ning tunnevad alati siirast rõõmu su pärast ja üle. Samas võivad nad olla ka su kõige hullemad vaenlased. Kogu see dramaatika annab lõppkokkuvõttes sellise laengu, et ilma nendeta, ilma diiva-homo koosluseta jääks palju loomata. See klann januneb glamuuri. Nad annavad sulle pingevabalt stiili ja moenõu, sest nad ei võistle sinuga samas kategoorias. Nagu kõigil, on neilgi pahe – nad on latatarad. Kuid nende õla najal on jube hea nutta, neil on süda õigel kohal, samas kui heteromees üritaks sind ära kasutada ja sõbranna kadestaks."   * * *

Ristomatti abikaasast:  Anu tundus kohutavalt teistsugune kui varasemad naised minu elus. Ääretult eksootiline, taltsutamatu ja samas nii naiselik. Olin kõrvuni armunud tegelikult juba esimesest silmapilgust. 18.01.2008

Intervjuu ilmus esmakordselt 2008. aasta jaanuaris ajakirjas "Naised".