Merle Palmiste armastuse ja surma vahel

Merle Palmiste (intervjuu tegemise hetkel 37) suved mööduvad nagu mustlasel – ratastel, mööda Eestit tuuritades. Näitlejatari jaoks on ses rändurielus palju romantikat ja vabadust. Kuid ka üksindust ja nukrust. Mõnikord vaatab Merle mustlase kombel kaartidega tulevikku. Kuid ainult enese tarbeks. 


Mustlase elu on Merlele alati tundunud hästi põnev ja mingil moel hingelähedane, kuid reaalsuses saab nii elada pigem nooruses. “Siis ei ole veel peret ega kohustusi ning saab vabalt rännata, ikka kohe üle riigipiiride. Nüüd on see ju võimalik – minna selleks, et välismaalt praktikat saada. Minu ajal olid piirid kinni, muidu oleksin ma kindlasti läinud,” on Merle veendunud.“Tegelikult mulle meeldib kujutleda end vaba ja rändava mustlase rolli. Mu suved on tänu tööle tõesti üks suur rändamine ja samas ka vabadus – nagu mustlasel,” mõtiskleb Merle. “Mäletan lapsepõlvest mängufilmi “Mustlaslaager läheb taevasse” ning mulle jäi meelde, et nad hoiavad väga ühte. Ehkki nende elu on pidev võitlus, iseenda, oma koha ja söögi eest. Mustlastega seostuvad mulle punane ja must värv ning suur rõõm ja suur nukrus. Samas on jube kihvt, et nad on meie mõistes nagu juurteta – nad ei juurdu materiaalsete asjade külge.”

 

Merle Palmist_foto_Meeli Küttim_ajakiri Naised_2008
Selle pildi tegi Meeli Küttim just selle loo juurde – Suurupi rannal. Stilistitöö tegi võtteplatsil Merit Boeijkens.

Kilomeetrid kodusmagamise nimel

 Aega on mustlastel näitlejatest rohkem. “Suvetükke meeldib mulle teha ka selle tõttu, et tuuril olles on meil kolleegidega aega muustki kui tööst kõnelda. Ühtäkki leiame aega, et ilmaasjadest rääkida. Linnas ei ole lihtsalt mahti. Sest igal meist on pärast hommikusi proove oma pere ja argihooled ning õhtul etendus. Kuid suvel olen nii mõnegi kolleegiga saanud lähedasemaks. Samas ei jõu kedagi ära tüüdata oma juttudega, sest etenduseperiood on sedavõrd lühike,” naerab Merle ning meenutab, et sel aastal käidi esmakordselt ka kollektiivselt puhkusereisil. Terve lennuk oli Draamateatri päralt, kuid Kreetale äramahtumisega probleeme polnud ning Merle sõnul said kõik piisavalt privaatselt puhata.Merle koduteater teeb väljasõite harva, ehkki Viinistu kunstimuusemi suvelavastus on juba traditsioon. See on siiski pigem ühe koha peal mängimine. “Elame sealsamas lava kõrval, teeme kaks korda päevas proove ja õhtul mängime publikule. Ehk siis elame, töötame ja pidutseme koos – ega me nii ju palju mustlaslaagrist erinegi,” muigab ta. Komöödiateatri trupiga on naine aga ka sel suvel, viimased kaks nädalat, Eestimaal tuuritanud. “Algul sõitsime Palamusele, sealt edasi Elvasse. Kuid siis hakkasin liikuma Tallinna vahet edasi-tagasi. Et öösiti kodus olla. Kuna ma ise autot ei juhi, saan vabalt juttu rääkida või magada, kuidas kunagi. Mulle isegi meeldib sedasi sõita ning õnneks pole hetkel ka muid kohustusi – saan keskenduda vaid neile kahele (“Elu parim puhkus” ja “Kuidas dresseerida meest ehk ahvist inimeseks” – toim.) etendusele,” kinnitab Merle ja lisab, et õnneks on selline tuuritamine siiski piisavalt üürike, tekitamaks rutiini ja väsimust: “Tõesti kohe meeldib. Lähed kuhugi väiksesse maakultuurimajja, kõik ootavad sind. Paned kostüümi selga, paruka pähe ja astud lavale… See on nii tore!”

 

Elus olulised asjad

 Palju pole Merlel neile ringsõitudele kaasa pakkida. “Oleneb muidugi, kui kauaks minna, ja näiteks Viinistule pakkisin sooja jope ikka kaasa. Kuid tihti lähen suure kohvriga, sest ilma ei saa ju ennustada ning ma ei suuda vahel otsustada, mida kaasa võtan. Teised siis ahhetavad, et miks mul nii suur kott on. Vastan neile, et see on ainult kosmeetika,” naerab aasta stiilseima nimetuse saanud naine. Samas räägib näitlejatar õpetliku loo kolleegist, kes käis just Ameerikas. “Tema abikaasa pakkis kõik kenasti kaasa, ikkagi pikk sõit ju. Ja siis juhtus nii, et kohver kadus teel ära. Õnneks olid käsipagasis siiski kõige elementaarsemad asjad olemas. Tagasi tulles rääkis kolleeg, et sellel reisil ta mõistis – elus ei olegi palju vaja,” jutustab Merle, lisades, et kohvergi tuli pärast reisilt õnnelikult koju tagasi.“Tegelikult ei kanna ma üldse endaga palju asju kaasas, ka mitte kosmeetikat. On natuke kreeme, ripsmetušš ja lõhnaõli. Lõhnaõli peab kindlasti kaasas olema. Mul on palju erinevaid lõhnu. Kindel lemmik aga on näiteks Guerlaini Shalimar. Olen seda läbi aastate kasutanud. Ning nüüd on ka üks uus lemmik, mille mu mees tõi Hollandist. See on Vincent Van Gogh Grand Fleur ja seda ei müüda mitte kusagil mujal, kuid kuna see lõhn meeldib ka temale, hoolitseb ta, et see mul otsa ei lõpeks.”Merle meelest on reisidelt põnev midagi kaasa tuua. Mitte ainult asju. “Mulle tundub, et elus on kõige põnevamad asjad need, mida ei saa osta või müüa, vaid mis sulle emotsionaalselt mõjuvad. Mulle meeldib ka näiteks see, et kaugel olles saad sa aru Eesti väärtustest. Viimati olin Indias, siis Kreetal. Tagasi tulles mõistsin, kui palju varjundeid ja lopsakust meil on, lilli, marju. Olgu seal pealegi oliivisalud, palmipuud ja suured lained. Eestis on hea ja ilus elada. Eks siin mängivad rolli ka sõbrad ja meie emakeel… Kuid selle mõistmiseks tuleb vist tõesti kodust ära käia.”

 

Elu antud võimalused

Merle ümber on eriline fluidum, tundub nagu kannaks kõik – publikust meediani – teda kätel. “Mäletan, et kui draamateatrisse (1992 – toim.) tööle tulin, vaatasin kõigile kolleegidele alt üles,” meenutab Eesti üks väheseid meedias diiva tiitliga pärjatud naisi. “Mäletan, et mingitel hetkedel hakati minust ajakirjanduses kirjutama ning lisati nime ette “parim näitleja”. See oli üllatav, kas tõesti mina?! Siis tajusin, et see on lihtsalt kompliment ja mul oli väga hea meel.”“Teatrikoolis õpetati meile, et tuleb olla parim Eesti näitleja. Hiljem tajusin, et sellist terminit nagu parim Eesti näitleja ei olegi reaalselt olemas. Loomulikult on preemiad, su tööd märgatakse, kuid parim on suhteline. Nüüd tean, et koolis õptetati meid lihtsalt andma endast parim,” mõtiskleb Merle. “Sportlastel on lihtsam, hüppad 5.15 ja oledki parim. Kuid teatris – kas saalide täitumus on näitaja? Hea komöödia ei ole ju sugugi halvem kui suure kunsti tegemine,” tõdeb paljudes lihtsakoelistes menutükkides võltshäbita kaasa tegev näitlejanna. “Öeldakse, et teater on nagu pühamu, mida pead pidevalt teenima ja pühenduma, või nagu soo, kus paigalseis võib su põhja vajutada. Kuid mul on ilmselt lihtsalt vendanud. Olen kogenud vaheldust, ja muutusi on olnud piisavalt ning olen ka mujal end proovile võinud panna. Muidugi – pärast teatrikooli lõpetamist on olnud igasuguseid aegu. Praegu on mul tõesti hea aeg.”

 

Kümme aastat reklaamipause

Kunagi peeti ägedaid vaidlusi teemal, kas näitlejatel on sobilik mängida seebiseriaalides või lugeda reklaamtekste. Nüüdseks on need raugenud ja reklaamihääleks hakkamine on näitleja isiklik asi. “Ma otsustangi ise, kuidas end müüa. Seebiseriaalidest näiteks “Salmonid” oli ju eranditult parimatest näitlejatest trupp (Ever, Krjukov, Kreismann, Vaarik, Kangur jt – toim.). Kas ma oleksin pidanud siis loobuma?” küsib Merle mustlannaliku emotsionaalsusega. “Reklaamide lugemine on minu jaoks neutraalne asi – oma näoga ma tooteid ei müü, kasutan lihtsalt oma professionaalseid oskusi. Ja see võtab “vaid viis minutit su elust” – noh, see on nüüd muidugi liialdus, kuid kiire töö on see küll. Naeran ikka, et see on näitlejatöös ainus tekst, kus iga sõna maksab.”Tänaseks on Merle kümme aastat reklaame lugenud ning kui kodus telerist reklaamipausile satub, jääb ta ikka kuulatama: “Mõne puhul on esimene mõte, et oi, millal ma seda lugesin? Mingit emotsiooni tekstide kuulamine minus ei tekita, vahel mõtlen lihtsalt kaasa, et näe, seda loeb Malmsten, seda Uukkivi või Korolev. Registreerin n-ö ära,” tõdeb Merle. 

 

Draamad eluteatris

“Me näitleme elus ju kõik, näiteks pangas või koeraga riieldes. Kuid koju jõudes on see küll viimane asi, mida ma sooviksin – näidelda,” on Merle kindel. Tähelepanu, ka meeste oma, kogeb Merle pidevalt: “Minu enda jaoks ei ole see probleem, et mind märgatakse. Ma olen harjunud. Mulle on lillepoes lilli kingitud või tänaval juurde tuldud ja tänatud – mul tulevad pisarad ikka silma. Need hetked annavad sellele ametile mõtte.”“Elu on üürike ja siin on palju valikuid,” muutub jutt pisut filosoofiliseks. “Kuid seda ma tean kindlasti, et kui mul tööd ei oleks või ma poleks näitleja, korraldaksin kindlasti midagi sellelaadset – suure draama – ja näitleksin kindlasti eluteatris.”Tundub, et Merle justkui ohkab, rääkides oma vabadest hommikutest ja neisse mahtuvatest väikestest hetkedest: “Nii tahaks, et selleks jääks aega. Kuid ma ei taha, et see kestaks pidevalt. Koduperenaise roll ei ole minu tee, ehkki pean seda imeliseks. Samas on elus ka nii, et ei tasu tähtsate asjade külge kümne küünega klammerduda. Teater on tähtis, kuid kunagi ei või teada, mis elu toob,” muutub Merle jälle mõtlikuks.Tänu ema tööle on Merle teismeline tütar näinud (teatri)elu köögipoolt. “Ehk isegi liiga palju. Tütre külge ei ole ma kunagi klammerdunud, see pole minu ameti puhul ka võimalik olnud. Mis meid seob? Aeg-ajalt olen ma tema jaoks olemas ja hästi lähedal. Meil on usaldus, meie vahel ei ole midagi, millest ei saaks rääkida. Olen teda palju usaldanud. Teatud eas peab usaldama, aga ka kontrollima. Kuid ma armastan teda väga. Usun, et see loeb,” veenab Merle ühtaegu ennast ja kuulajat. “Kas ma põen? Ma ei oska öelda, ega vist. Ta on tänu sellele palju iseseisvam ja loodan, et kui tema valib endale kunagi samasuguse ebakorrapärase graafikuga ameti või loomingulise töö, siis ta mõistab mind.”Muidugi meeldib igale lapsele, kui ema on kodus, teeb regulaarselt süüa. Kuid samas ei saa öelda, et koduperenaisest ema on parem kui karjääri või loominguga hõivatu. Peaasi et ema ise rahul on,” usub Merle. “Ka koduperenaisel võivad probleemid tekkida – näiteks miks ma ennast ei teosta.”Jutt läheb kuidagi kurvaks, muidu alati särava naise ilme muutub üha tõsisemaks. “Kurb peab vahel ka olema, siis saad aru, mis on õnn ja mis sul hästi on,” teab Merle. “Kui suured mured on, siis ikka nutan ka. Kuid avalikult ei nuta, seda mitte. Aeg-ajalt ikka olen nukker.” Hetkelise pausi järel teeb ta aga ootamatu avalduse: “Mõnes mõttes on hea, et praegu on palju tööd.”

 

Surm lõi elupildi klaariks

“Me kõik oleme üksi. Kunagi ütles keegi kuulus filminäitleja, et selles ametis on palju üksindust. Ma ei saanud sellest siis aru. Praegu on hästi,” Merle vaikib pika hetke. “Aga praegu on ka aeg, mis paneb mõtlema.”Jutus tekib üha enam pause. Kuni lõpuks ütleb Merle hingel pakitseva välja: “Mu isa suri hiljuti. See on midagi nii lõplikku, nii pöördumatut. Samas, inimeste elu oleks mõttetum, kui surma ei oleks. Elus ongi kaks tähtsat asja – armastus ja surm. Kui puutud surmaga väga lähedalt kokku, lööb korraks pildi ikka väga selgeks. Saad aru, et neid asju, mis on sulle elus tähtsad, olulised – neid on imevähe. Ja neid tuleb hoida. Siis aga tuleb olme peale ja me hakkame jälle pisiasjade pärast muretsema. Mina mõistsin, et tahan elada ja olla, siin ja praegu. Teha seda, mis endale pinget pakub. Kui saaks elada nii, et hing oleks rahul… Aja mõiste muutub ja elul tuleb osata lasta enda ka kanda. Mitte ainult punnitada ja rabeleda. Sihtide seadmist ja muretsemist mu päevades praegu ei ole, kuid samas pole see ka käega löömine. Kuhu ma välja jõuda tahan? Ei tea, ennastki huvitaks. Kunagi oli tähtis, et oleks palju tööd, rolle, mis ennast puudutaksid ja inspireeriksid. Elu tähtsaim oskus on aga vist õppida elama.”  


Artikkel ilmus ajakirjas Naised 1.augusti 2008. Juuresolev foto on tehtud Suurupi rannal, autor Meeli Küttim. 

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Lauri Saatpalu: käitumisõpetajaks ma tõesti ei kõlba

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan