Mihkel Raud: teen nüüd kõik, et kauem elada!

Tiit Blaat pildistas Mihklit muusikapoes Stanford Music

Mihkel Raud pole ammu enam pelgalt muusik, vaid omanimeline toode, kelle menuk „Musta pori näkku” anti äsja välja ka Soomes ja kelle Von Krahli teatris mängitud näidendit „Järgmine voor” tunnustati hiljuti nii Permis kui ka New Yorgis. Ja see on asjaga süvitsi tegelejate arvateski kõva sõna.

Lõppev aasta läheb Mihkli eluloos kirja erilisena. Ka isiklikus plaanis, sest intervjuule saabub ta pooleaastase tütre Mirjami ja abikaasa Liina arvelt näpistatud ajast.

Kui Mihklil oleks juukseid, oleksid need tänaseks juba hallid. Aga isegi siis usuks suur osa eestlasi, et see halli peaga vana on absoluutse ülbuse võrdkuju. Mihkel ei kavatsegi kellegi arvamust muuta, ehkki järgneva vestluse ajal pole ülbikust jälgegi. On hoopis ehe ja vahetu nautleja, kes tunnistab, et temagi oskab tõsiselt põdeda. Näiteks reedeti, kui neljapäevaõhtune „Kolmeraudne” pole läinud just nii, nagu maksimalistist saatejuht on soovinud.

Ja ärevust tunneb vasktorudest läbi veetud Mihkel samuti. Just nüüd, mil kuulata saab Raua uhiuut loomingut, mille hinge ja omaseks laulmine on usaldatud Lenna Kuurmaale, keda lugude autor on tituleerinud säravaimaks eesti lauljatariks. Plaat kannab nime „Teine” ja see sõna annab märkamatult ka meie vestlusele suuna. Sest Mihkel ja tema elu on muutunud.

Sa tegutsed omanimelises äris, süües praegu peale muusikuleiva ka tekstikirjutaja, saatejuhi ja meelelahutaja leiba. Kuidas omanimeline bränd maitseb?

Üritasin sellele hiljuti mõelda, kuskil kohtumisel selle kohta uuriti, et räägi oma isikubrändist, aga ma ei suutnudki välja mõelda, mida see tähendab. Sest bränd peaks olema ju midagi sellist, millega on võimalik kohutavalt palju raha teenida. Ideaalis vähemalt.

Oot, sa siis ei olegi miljonär?

Ei, ei ole. Mu elus on küll olnud hästi lühike periood, mil olin. Ja ka siis ei olnud need eurod. Aga täpselt nii kiiresti, kui mingi raha tuleb, see ka läheb.

Sest on vaja jälle uusi kitarre seinale ritta osta ja reisile minna?

No täpselt, sinna see kõik märkamatult kaob. Ja kui siis kusagil San Franciscos järjekordse Telecasteri (Fenderi vabriku legendaarne kitarrimudel – toim) eest makstes tundub, et hakkab vähemaks jääma, no siis tulen koju ja teen sellesama Telecasteriga natuke tööd – kuigi mis töö see on, eks ole.Tegelikult tean ma pisut ka päris ehtsast töötegemisest. Olin ju põgusat aegaEesti Päevalehe kultuuritoimetuse juhataja, sest kutsuti. Olin piisavalt edev ja rumal, et pakkumine vastu võtta. Tegin justkui praktikat enne hariduspaberi omandamist, sest alles seejärel läksin Londonisse ajakirjandust õppima. Nüüd on mul vähemalt magistripaber taskus. Ehkki kõrgharidus – või oleks õigem öelda „seda kinnitav dokument”? – on üks ülehinnatumaid asju üldse ja Londonisse läksin õppima varasema diplomita, kaasas vaid senine kogemustepagas. Ajakirjandust tegelikult peakski niipidi õppima, sest see on ju puhas kutseharidus. Ja ma olen kutsehariduse pooldaja.

Kas Londonist saadud paber on sisuliselt tugevam kui Eestis pakutav?

Millegipärast usun, et Eestis saadav haridus on kvaliteetsem. Kuigi Tartus olen ma kunagi ainult kaugõppes inglise filoloogiat õppinud ja Inglismaalgi olen käinud vaid ühes ülikoolis, kus õppisin elementaarseid asju ja imestasin, et ajakirjanikuks üldse õpitakse. Sest hea ajakirjaniku baasharidus peaks tulema mõnelt teiselt alalt.(Paus.) Kui rääkida Eesti ajakirjandusest, siis selles, et meil ajakirjaniku ametit põlatakse, on rohkem süüdi mehed, kes neid väljaandeid omavad, ja vähem inimesed, kes sinna tööle on palgatud.Meil on palju häid ajakirjanikke ja kui inimene viitsib oma tööd südamega teha, siis väärib ta respekti. Näited oleksid siinkohal banaalsed ja ennast ma ajakirjanikuks ei pea, ehkki seda tööd teen. Sama hästi võiksin end mäesuusatajaks pidada, sest käin korra paari aasta tagant Soomes Himosel või Tahkos suusatamas.

Päriselt ka käid või praalisid praegu?

Päriselt käin. Mulle tõesti kohe meeldib ja täitsa vabatahtlikult tulen mäest alla. See on parim võimalus puhata, sest minusugune algaja ei saagi „roheliselt” mäelt alla tulles millelegi muule mõelda, kui et kuidas ma nüüd püsti jään. See puhastab õudselt hästi pead.

Kui aga midagi untsu läheb, kas oskad siis ka põdeda?

Oi, oskan muidugi. Reedeti on mul vahel see põdemise päev. Siis kui [neljapäevaõhtune] „Kolmeraudne” on kehvalt läinud. Mõtlen kogu aeg, et miks nii ja kuidas teisiti saanuks – olen hajevil ega suuda muule mõelda. Siis käin paratamatult kõigile teistele, kellega sel päeval kokku puutun, närvidele. See on kole karistus, olla kogu päeva düsfunktsionaalne. Nii et kui reedeti olen selline, siis läks saade tuksi. Aga laupäevaks on kõik juba OK!

Inimese põdemisvõime on tõesti üks kummaline nähtus ja sugugi ei aita teadmine, et teised on põhjuse juba ammu unustanud.

Kui loed oma raamatu või plaadi halba arvustust, siis kujutad ette, et kogu maailm mõtleb ainult sellest arvustusest. Tegelikult registreerib tavaline lugeja selle sind nii häiriva asja ainult hetkeks ja unustab siis kahe minuti pärast. Ainus, kes põeb, oledki ise.

Ja seda ütled sina, kes sa kohtunikuna materdasid noori staariks kippujaid, nii et televaatajalgi tuli pisar silma?

Nojah, mõnel olen aidanud jõuda karjäärini ja teiste puhu tapnud võimaluse seda alustada. Aga nende valikute tõttu on meil näiteks Ott Lepland jaBirgit Õigemeel. Või Marten Kuningas ja Kene Vernik. Ja Liis Lemsalu, kes on vapustav laulja. Saan ka sellest aru, et kui inimese unistus selles saates luhtub, siis on kohtunikud süüdi. Tegelikult ei meeldi mulle inimesi mõjutada. Tahaksin pigem, et nad mõtleksid ja teeksid ise oma otsuseid.Kui rääkida intervjuusaatest, siis see on minu töö ja ma teen seal toimetajatega kokkuleppel seda, mida otsustame, ja nii hästi või halvasti, kui oskan. Ka intervjuudes ei mõjuta ega muuda ma Eesti elu üheski suunas. Kuigi saates on olnud hetki, mis on ehk hästi natuke aidanud protsessidel teatud suunas minna. Kuid mitte nii, nagu siin praegu mõni halab, et „Kolmeraudne” on põhjustanud tema ja tema partei hävingu kohalikel valimistel. Olen meeleldi teie patuoinas, kui soovite, aga nii lihtne see nüüd ikka ka ei ole.

Ent ometi – oled ju kuulnud, et su hüüdnimi on Ülbik ja inimesed peavadki sind inetult ütlejaks. Miks nii teed?

Ma ei ole a priori inetult ütleja… Ka superstaarisaatesse ei ole n-ö sisse kirjutatud, et peab inetu olema. Ehkki minusuguseid on selle saate žüriides üle maailma, ja osa neist usub, et „me tegime neile noortele ju teene, sest nüüd lõpetab ta lootusetust karjäärist unistamise ja teeb elus midagi kasulikku”.No ei tee me neile mingit teenet! Ma ütlesin inimesele halvasti, see on fakt ja seda ei ole võimalik teisiti tõlgendada.Aga sa ei ütle ju halvasti sellele, kes on hea. Või 16-aastasele tüdrukule, kes laval üle kere võbiseb ega saa nootidega hakkama. Sa ütled halvasti kellelegi, kes on kehv ja kes selle ütlemise välja kannab. 20+ noormeestega on lihtne askeldada. Nendega, kes on ise oma üüratus enesekindluses veendunud, et nad on järgmised Springsteenid seda tegelikult olemata ja mis veel olulisem – teadmata, kes see [Bruce] Springsteen üldse on. Neile sa siis ütledki. Aga ei, me ei tee kellelegi teenet – ma ei usu sellesse.

Kui kaugele sa ise staarisaates jõudnud oleksid?

Haa, hea küsimus. Esimesest voorust ehk oleksin edasi saanud, kuid mitte kaugemale… Samas, ma ei oleks ehk ka läinud, sest olen vana-kooli-tüüp ehk usun, et n-ö asi kasvab alt üles ja see võtab aega. Mitte aga nii, et kõik algabki ülevalt. Võibolla ma eksin, aga minu filosoofia on alati olnud teistsugune.

Räägime muusikast ka. Milline on hea eesti muusika täna, ilma sinuta?

Meil on väga head muusikat, eriti minuta. Laulutekste ka, ehkki piir hea ja halva teksti vahel on teinekord õhkõhuke.Parim hea tekstiga laulu näide on Toomas Kõrvitsa ja Hando Runneli „Oi külad, oi kõrtsid”. See on mind lapsepõlvest saadik kummitanud. Väga lihtne ja samas nii keeruline. Tekitas minus mingit kummalist nostalgiat juba siis, kui polnudki veel millegi järele nostalgitseda. Kuid samavõrd korda läheb näiteks Joel Steinfeldti „Kaks südant”. Steinfeldt oli oma tippajal üldse fantastiline laulukirjutaja. Selline piinatud geenius, ohtlik ja vastuoluline, väga õrn ja samal ajal mingil sellisel territooriumil, kuhu ise ei taha kunagi jõuda.Aga üldiselt: need niinimetatud sõnumiga tekstid, sihukesed üliõpilasroki kohustuslikud klišeed – need pole mind kunagi eriti huvitanud. Või kõik need reklaamiagentuurides igapäevast leiba teenivad hobimuusikud, kes meid tarbimisühiskonna üle ironiseerivate elektrolaulukestega kostitavad.Getter Jaani on tuhat korda huvitavam. Ausalt.

Nädala algul ilmus plaaditäis sinu teksti ja viisiga laule, mida esitab Lenna Kuurmaa. Kuidas on staarile luua?

Lenna on minu tööandja. Ma ei oska ilmtingimata alandlik olla, aga on olukordi, kui tuleb olla – näiteks talle laulude kirjutaja rollis. Need kaheksa [viieteistkümnest] on talle loodud ja ainult tema meeldimise järgi plaadile valitud. Lenna on maksimalist, ma saan temast hiilgavalt aru. Mulle Lenna väga meeldib ja tema esitus teeb minu visanditest laulud. Temaga ei ole tingimata olnud lihtne töötada, sest ta võib olla tohutu kõhkleja, pidev ringimõtleja, omamoodi nais-Hamlet. No ja mina olen täpselt samasugune. Teisest küljest on olnud selles ka omad head pooled, sest liigne enesekindlus ei tähenda loomeprotsessis tingimata ainult head. Mingi higi, piin, veri ja pisarad peavad olema küll, ükskõik kui banaalselt see ei kõla. Ja selles protsessis oli neid sedavõrd, et julgen nüüd öelda: sai hea plaat.

Kuid teil on Lennaga põlvkondade vahe. Segas see sind?

Segab ja ei sega. Lennaga seda eriti pole ka, tema ja ta muusikud saavad väga hästi aru – näiteks kui ma ütlen Reigo Ahvenale (hinnatud noor trummar – toim), et mängi nagu Giorgi Danelia (gruusia fimirežissöör, kes oli Nõukogude ajal tuntud oma nukrate komöödiate poolest – toim) filmis, siis ta saab aru, millest ma räägin. Tihtilugu on mul muusikahariduseta inimesena lihtsam pillimeestega rääkida kujundite kaudu.

Oled teatud ringkondades kuulus ka selle poolest, et pole just suurem asi mõttehiiglane, vaid pigem kiire reageeringuga sõnakahur, kelle suu liigub kiiremini kui mõte ise...

(Esmalt vakatab, siis hakkab valjult naerma.)Kurat, nii ausalt ja otse pole mu mõttehiigluse puudumist keegi lauale tõstnud, suur tänu! Jah, see on tõesti nii. Mõtete puudumist tuleb millegagi kompenseerida, tõsi ta on, ning suu kiire liigutamine sobib selleks hiilgavalt. Sõnadega manööverdamise oskus pärineb ilmselt mu isalt [Eno Raud]. Pean teda Eesti ajaloo üheks säravamaks sõnameistriks, hiilgavaks sõnakasutajaks, kes opereeris sõnaga väga unikaalselt. (Paus.)Enne ütlemine ja siis mõtlemine on seotud minu teatava neurootilisusega.(Vaikib veel viivu ja jätkab katkendlikult.)Kunagi käisin oma tikkide (tahtmatud liigutused – toim) pärast arsti juures. Ja arst ütles, et need tulenevad suuresti minu neurootilisest karakterist. Ja küsis siis: kumb on sinu jaoks suurem probleem, kas see, et sul on tikid, või see, kui oleksid teistsugune inimene? Sest tihtilugu on puudused, mida sa enda juures näed, just need asjad, mis teevad sinust unikaalse isiksuse.Mul on mitmeid närviprobleeme, olen paras neurootik, mul on olnud nüüd juba kontrolli alla saadud tervisemuresid, mis tulid kunagi maru äkiliselt elatud noorusest, aga tänu nendele õnnestub mul täna tööd saada. Paradoksaalne, ma tean.

Jälgin sind siin ja tahtmatult hakkan võrdlema su isa loodud Naksitrallidega. Sina oled siis Kingpool?

Ilmselt. Aga eks meis ole neid kõiki – minagi olen kodus pigem Muhv ja kuskil mujal ehk isegi Sammalhabe. Ja see jätkuv mure hiirekese pärast ning pidev varvaste liigutamine… Võibolla tõesti, mul ei ole midagi Kingpool olemise vastu.

Sul on nii palju erinevaid rolle, kuidas sa oma mõtteid fookuses hoiad?

Tegelikult väga halvasti. Tõesti. Mind on väga kerge eksitada. Vahel võivad täiesti süütud asjad mu endast välja ajada ja ma võin põhjuseta magedalt käituda. Näiteks kui keegi hakkab trammis sind välja laskmata kohe uksest sisse trügima, võin ma teda täiesti meelega müksata ja seda hetk hiljem põdeda… sest no mida see inimene siis nii väga tegi?Fookusega on suuri probleeme – eriti kui on kiire ja ma pean suuri asju otsustama. Lähen närvi, sest ma lähen närvi – nii lihtne ongi. Kui saan aga näiteks klapid pähe panna või oma ruumi minna, siis saab kõik jälle korda.

Mõni vajab rahustavat napsu. Sina mitte, sest alkohol surus kord su mutta. Nüüd tõstis uuesti ka pjedestaalile ja Soomes esitleti äsja sinu debüütromaani tõlget. Joominegi ühendab me rahvaid. Kuidas aga hoida inimesi kainena?

Kui ma teaksin vastust, oleksin sellel alal. (Paus.) Kuidas öelda „ei”, tean valusa isikliku kogemuse kaudu. Ühel hetkel oli see minu jaoks elu ja surma küsimus. Minu kogemuses on ainus meetod lihtsalt ära lõpetada. Kunagi küsis keegi, kuidas ma joomise maha jätsin. Ei joonud enam, vastasin. Nii lihtne ongi. Või siis raske.

Sina oled neist ahelaist nüüd vaba ja teinud kõik selleks, et kauem elada?

Jah, kõike tõesti, olen vähemalt püüdnud. Käin ujumas, kõndimas, läbin päevas 7–12 kilomeetrit. Minu vanuses kõige hiljemalt tuleb neile asjadele mõtlema hakata. Ka kolesterooli käin mõõtmas, iga mõne aja tagant teen arsti juures rutiinülevaatusi. Ja nii on hästi, tunnen end täpselt nii vanana, kui olen [intervjuu toimumise hetkel 44].

Noor mees ju veel, ometi tundub, justkui oleksid kõike juba teinud?

Kõlab üsna morbiidselt, aga olen isegi teinekord hommikul ärgates mõelnud, et taevas halasta – mida veel? Aga… ehk on mul veel mõned lapsed tarvis üles kasvatada.

Sul ongi tõesti tervelt kaks kindlat pensionisammast?

Oi ei, ma ei mõtle oma lastest niimoodi. (Raual on poeg Kaarel Eno ja tütar Mirjam – toim) Ehkki teatav terake on selles tõtt. Kuid ma ei mõtle neist nii, nagu ma ei mõtle ka oma kitarridest nii. Kuigi head kitarrid lähevad aastatega järjest kallimaks. Nii et investeeringuna on need väga väärtuslikud. Julgen lausa soovitada, et kui mõnel inimesel on raha ja soov investeerida, siis ostke vanu elektrikitarre. Samas on hea neid siiski ka veidi mängida ja armastada.

Räägime jälle rahast, õigemini kulutamise võimalustest…

No mis asju mul üldse veel vaja võiks olla? Riideid ehk, kui vanad katki lähevad. Kuid ei muud, sest asjad on mul ju olemas. Raamatuid võiks muidugi rohkemgi olla. Ning vinüülplaate. Nende eest olen ka valmis raha välja käima.

Ja ükski hind pole kõrge?

Oleneb ikka. Kui plaat maksab 200 eurot, siis ma ikka mõtlen mitu korda… Aga kui plaadi hind on 40 eurot, siis see nii väga kõrge ei olegi. J.M.K.E. esimest vinüülplaati nägin just Helsingi raamatumessil müügil, hind oli 100 eurot. Hea näide sellest, et ka Eesti muusika võib olla ühes või teises formaadis rariteetne. Ning fakt ise räägib palju ka Villu [Tamme] loomingust, sellest ajahetkest ja saamisvõimalusest.

Ent millised raamatud on sinu jaoks tähtsad?

Mulle meeldib tegelikult hoopis näidendeid lugeda. Juba lapsena olin suur teatrihull, enne pubekaks saamist olin oma ea kohta väga keerulisi asju lugenud, saamata kõigest aru, aga mingi nälg oli kohe.Muidu olen üsna laisk lugeja ja kui raamat jääb pooleli, siis tekib mul meeletu süümekas. Aga näidend jääb harva pooleli, sest ta on nii kompaktne ja ma võin ta tunni-kahega ära lugeda. Jah, sealt on puudu kirjeldused ja paljud muud, kuid seda enam jätab see ruumi kujutlusvõimele.Ja mis mulle tohutult meeldib: dialoog – see on põhiline! Olen tüüpiline eesti raamatulugeja, kes poes uut raamatut sirvides jätab teose ostmata, juhul kui seal ei ole dialoogi või kui seda on vähe.Nüüd ise kirjutades kipud lemmikuid muidugi kas just kopeerima, aga nende käest himuga laenama küll. Käisin kirjutamist ka mõne aasta eest Ameerikas õppimas ja meile öeldigi kohe, et kopeerige rõõmuga. Maailma on loodud tänu kopeerimisele suisa uusi stiile, kasvõi muusikas. Eks ma olen end sellega kirjutades lohutanud, et noh, see dialoog on nüüd ju küll täitsa [David] Mamet, äkki vana paneb pahaks? Aga ei, nii hästi kui Mamet ei kirjuta dialoogi ju keegi, äkki siis tuli ikka välja nagu Raud? Ma loodan, et kirjutan enda moodi, äratuntavalt.

Kas su peas räägib ka mingi hääl, kui protsess su endasse haarab?

Ei, peas ei helise mul hääli, see kõik on pigem instinktiivne. Kirjutades ei ole mõtet ratsionaliseerida, see on väga emotsionaalne protsess, ja mida lihtsam lugu saab, seda parem. Kipun vahel kenitlema. Ja kui mõtlen nüüd sellele, et täpselt viis aastat tagasi [okt 2008] ilmus „Musta pori näkku”, mis on täis kenitlemist ja kujundeid – siis ... seda kõike oleks võinud palju ausamalt ja ökonoomsemalt jutustada. Ent toona tundus kenitlemine kuidagi äge – algaja kirjutaja klassikaline probleem. Omad helged hetked ses teoses on ja mul on hea meel, et ma ta kirjutada otsustasin.

Kuidas sa seletad oma lapsepõlve kapitalistlikus riigis kasvanud lugejale ehk kas tõlkimiseks tuli ka midagi muuta?

Eks see oligi keeruline, ehkki Hannu Oittinen tegi tõlkijana head tööd ja soomlased kiidavad. Mingeid muudatusi lugejale ei tehtud, kõik on, nagu oli. Huvitav oleks teada, mida soomlane sellest saab või ei saa. Läbimüügi kohta ei ole mul hetkel midagi teada – ehk alles kolme-nelja kuu pärast. Kuid mind tegelikult väga ei huvita ka, peaasi, et kirjastus on realistlikud plaanid teinud.

Aga miks üldse trükkida, kui on ju palju mugavam digiraamatut lehitseda?

Mul ei ole digi vastu midagi, kuid see peaks olema mitte paberi asemel, vaid selle kõrval. Klassikaline olukord: ärkan Tartus hotellis, mind ootab ees kahetunnine bussisõit, tõmban iPadi ühe näidendi ja olen selle koju jõudes läbi lugenud. Ent ekraani vaadates kipuvad silmad valutama hakkama. Eelistan siiski paberraamatut – mõnusam on käes hoida ja lõhnab ka paremini. Pealegi meeldivad mulle väga ka raamatupoed.

Jõuamegi su brändi juurde tagasi. Sa teed kõike, välja arvatud näiteks pirukaid. Kuid kui, siis milliseid teeksid?

Heh, ma kardan, et vaat see pirukas kogu ülejäänud brändi lõpuks ka hävitaks. Kunagi keegi küsis mu käest, miks ma ei kandideeri valimistel. Et saaksin kindlasti tuhandeid hääli. Ütlesin, et vaat sellepärast ei kandideerigi. Mulle meeldib pigem olla mees, kes võiks teoreetiliselt palju hääli saada, kui mees, kes neid praktiliselt nii palju ei saa. See on suuresti tänase poliitika probleem: me tahame seal näha inimesi – ei räägi endast –, keda austame just sellepärast, et nad seal ei ole. Ja kui nad sinna lähevad – näiteid lähiajaloost on küll –, siis kaob see austus. Nokk kinni ja saba lahti.Aga kui pirukatest rääkida, siis nädalas kuus päeva ei söö pirukaid, seitsmendal söön. Näiteks Usbeki omi, Kukekeses on maru head.

Kas sa ise ka süüa teed?

Sööme muidu päris lihtsalt, hakklihakaste on värskem näide. Kuid vahel teen Tai karrisid ja lihtsamat sorti Aasia toite. Käin vahel Helsingis ja ostan riisi ning karripastasid, kodupoest kookospiima, mõned tšillikaunad, kanaliha ja kokkan.Riisiaurutaja tõin ka reisilt, Hongkongist ostsin, maksis 150 eurot ja on geniaalne asi. Siin pole ma neid müügil näinudki. Aga sellega saab parima riisi. Eestis puuduvad ju korralikud immigrandid, kes selliseid vahendeid ja maitseid maale tooksid. Lähim koht on Helsingis Hakaniemi turuplatsi lähedal asuv Aasia supermarket.Maias olen vahel ka ja eelistan totaalse jäätisefännina Häagen-Dazsi pistaatsiamaitselist. See on küll väga rammus, aga superhea.

_________________________________________________________

Lenna Kuurmaa: Mihkel on paiguti järeleandmatu maksimalist

Minu esimene otsesem kontakt Mihkliga ja mälestus temast pärineb superstaarisaatest. See oli ühel esimesel aastal, kui astusin Arno Suislepaga koos lavale. Mihkli poolehoid ja kiitus oli tollal mulle üllatuseks, sealt sai alguse vastastikune austus ja huvi teineteise tegemiste vastu.

Mihkel on väga südamlik ja hooliv sõber, värviline isiksus. Temaga on alati huvitav vestelda, sest ta teab nii palju ja tal on ka eriline huumorisoon. Muusikuna on ta maksimalist ja kui tal mõni kinnisidee tekib, siis ka üsna järeleandmatu.

Meie viimane plaat sai just selline, nagu pidi saama – selles hetkes. Asjad kipuvad ikka omasoodu minema ja mina pole loomuliku kulgemise vastu. Orgaanilisust on vaja, et ei oleks sundi.

Andsin oma ajast nii palju kui võimalik, olles lõviosa küll lapsega, seega suur vastutus oli sel korral bändi kanda. „Teine” on meie bändi seest sündinud looming ja omakeskis produtseeritud plaat, kõigi osalus oli plaadi sünni juures oluline.

Mihkli muusika kõlab võimsalt ja veidi melanhoolselt, isegi traagiliselt. Ja mul on väga hea meel, et sain teha koostööd oma lemmikluuletaja Jürgen Roostega!

Intervjuu ilmus Laupäevalehes LP 16. november 2013