Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kas inimene võib muutuda? Vangiski käinud endine narkomaan, Peeter Volkonski poeg Immanuel Volkonski teab, et võib küll. Loo Jumala ja iseenda leidmisest räägib ta oma isa kodus Tartus. 

"Olen lapsest saati soovinud olla oma lähedastele vajalik ja hoitud. Tegelikult ju elementaarne soov, aga kohati tundub, et meist neljast lapsest on see mind kõige enam vaevanud,” alustab Immanuel Volkonski (33) vaikse ohkega. 

Jah, armastuse, hoolivuse ja tunnustuse vajadus on võimas liikumapanev jõud. Seda otsides läks Immanuel teismelisena pätiks, kakles ja röövis, tegeles relva- ja narkoäriga, tõmbas triipu, süstis end, kuni sattus lõpuks vangi. Tänaseks on ta juba kolm aastat olnud narkomaanide keeles täiesti puhas ja tavakodanike mõistes karsklane. Ta on leidnud igas mõttes uue elu. Kas nii nüüd jääbki? Kuidas nii? Miks alles nüüd? 
Tartus Tammelinnas on ootamatult valge, sest kõik tammelehed on kolletava vaibana pori ja tänavaaugud kinni katnud. On kuldne ja karge ning tundub, et sel tänaval on koeradki tõrukarva. No vähemalt labrador Rjurik on, kes Volkonskite uksel saabujaid koonunoogutusega tervitab. 
See maja siin on Immu (nagu sõbrad teda kutsuvad) isakodu, kuid pererahvast, Mariat ja Peetrit pole kodus. Olevat Võrus, teatriproovis. Immu teeb kohvi ja kannuga tuppa tagasi jõudes avastab, et isa tuleb just väravast sisse. Alles meie intervjuu lõpuks mõistame me selle olukorra tähendust. Seniks aga kasutagem võimalust isaga pojast rääkida. 

Kuidas te siia mõlemad sõbralikult ära mahute? 
„Hästi,” kostab Immanuel napilt. 
„No ta käib siin ju ainult nädalavahetustel...” vastab Peeter aeglaselt, „füüsiliselt on teda siin väga vähe.” 

Siis te saate ju otse väga vähe suhelda? 
„Parem kui varem,” tõdeb Immanuel naeruselt. Peeter süütab sigareti. 

Kuidas te üldse suhtlete?  
„Telekat vaadates ja kommenteerides saateid,” elavneb Peeter ja hetke pärast läheb „Kuldvillaku” saadet kommenteerides päris põlema. „No need vead... taevas, kui sa ei tea, no küsi siis kelleltki ometi,” rõhutab Peeter, käed laiali, oma sõnu. 
Sellise isaga on vist ikka maru tüütu telekat vaadata – muudkui vatrab. 
Immanuel naerab laialt, Peeter räägib häirimatult edasi. 
„Tead, kunagi oli Reet Linnal selline saade nagu „Kuulus ja kummaline”. Ma pidin sinna ka minema ja no seal pidi igal külalisel olema hobi, mis tuli sõnadeta välja mängida,” seletab Peeter ja esitab tugitoolist tõusmata pooleminutise etüüdi. „Said aru jah – minu hobiks on televiktoriinidest vigade otsimine!” müristab vana Volk ja tõmbab sigaretist pika mahvi. 

Mnjah, sellise isaga elada on paras katsumus – õiendab rohkem, kui hästi ütleb. 
„Kas just nüüd nii,” naelutab Immanuel oma pilgu kohvikruusi, „aga vahel.” 
„Vahel käib pinda,” kostab hämarusest Peetri vaikselt, ülihea diktsiooniga öeldud lause. 
„No aga ma ei saa sinna midagi teha – ma olen ju neitsi [tähemärgis sündinud],” pöörab vanem mees hetk hiljem kõik naljaks. 
„Tõesti, ta ei saa sinna ikka mitte midagi parata, tema käed on ju seotud,” salvab noorem vastu ning lisab: „Ja mina olen skorpion.” 

Aga mida on kümnes käsus vanemate ja laste kohta öeldud? 
„Et sa pead oma vanemaid austama,” vuristab Immanuel. 
„Ja laste kohta on öeldud, et lapsed peavad oma vanemaid austama,” müristab Peeter.

Esimene vaatus on lõppenud. Näitleja tõuseb ja lahkub. 

Öeldakse, et elu välja ei mõtle ja kõik seatakse meie ette mingil põhjusel. Immanueli elus läks nii, et ta sündis oma ema ja isa teise lapsena, ühena kaksikutest. 
„Ema ütleb, et ma olin end enne sündi esimeseks maadelnud, sest pidin hoopis see teine olema. Ja meie lapsepõlvele tagasi mõeldes leian, et mind on kohati teenimatult paremini koheldud kui mu kaksikvenda Danieli. Olin selline libedam sell. Lapsena hüüti mind diplomaadiks, olin enesekesksem ja ettevõtlikum ning oskasin olukordi rohkem enda kasuks välja mängida. Aga Danieliga ei ole ma just kõige paremini käitunud,” tunnistab Immanuel ohates. 
Kuis siis nii – aga kogu eelnev jutt tunnustuse vajadusest ja puudunud armastusest? On’s emaga elanud pojal midagi erilist hingel? 
„Poistel on ju ühel hetkel lausa vaja tugevat meherolli, juhti. Minu jaoks sai selleks tädimees,” alustab Immanuel. 
„Me olime väga palju koos, ja toona mulle tundus, et ta oli väga äge mees: õpetas mind autoga sõitma, püssi laskma ja vanadest majadest oma vanavaraäri jaoks varandust otsima. Ja kui ma sain koolipeol peksa, siis astus ta minu kaitseks nii välja, et peksjad tulid hiljem minult vabandust paluma,” toob Immanuel ridamisi näiteid ning jääb äkki vait. 

Milline usaldus 

„Ma olin 15-aastane, kui ma oma esimese relvatehingu tegin. Mulle anti kilekotitäis TT-püstoleid ja öeldi: „Kuule, torud tulid. Sa ei tea, kes tahab?” Ja ma leidsin ostja, umbes 40-aastase mehe, ning sain tehingu eest puhtalt 500 krooni. Aasta oli 1992. Kas see mitte ei anna ühele poisikesele tunnustust – milline usaldus! Sul on põsed alles pehmed, häälmurre pole lõppenud ja ärimees, suur täismees annab sellise ülesande,” prahvatab nüüd ise täismeheks saanu aasta(kümne)id vaevanud mõtted välja. 
Ei jäänud selline tehing Immule ainsaks. Lisandusid lõhkeained ja 18-aastasena müüs ta juba narkootikume. Maine muutus üha olulisemaks ja reputatsioon ronis valgetriibulist redelit pidi lakke. 
Tänaseks ühendab Immut ja tädimeest ka vanglapõli, ehkki kinni läksid nad eri põhjustel ja ka aeg polnud sama. Ning tädimees on tänaseks surnud. Aga Immanuel on uuesti sündinud. Nüüd istub ta oma isa kodus ja otsib vastust küsimusele: kuidas ma ometi valisin nii? 
Üks põhjustest on see, et vanem vend Miikael tõi vanglasse tulles sigarettide asemel kaasa hoopis piibli. Kuuldavasti oskavad vangid piiblit hinnata – sel on õhukesed lehed, hea plotskit keerata. Immu aga pani püha raamatu lihtsalt koti põhja peitu. Kuni see talle uuesti näppu jäi ja justkui müstilise koha pealt lahti kukkudes Immanueli vaevanud küsimusele vastuse ütles. 
Usku ei pöördunud aga Jumala poja järgi nime saanud mees teps mitte esimesel võimalusel. Sest kolgata tee ei olnud veel läbi. 
Immanuel läks esimest korda vangi 2002. aastal, karistuseks määrati kaks aastat ja kolm kuud. 
„See oli kainestav kogemus. Sind tabavad korraga šokk, teadmatus, hirm, lootusetus ja muidugi narkosõltuvus. Ja siis imbub sinu kambrisse mingit ainet – vanglas ju liigub ikka midagi. Mulle pakuti ka kohe, kuid kummalisel kombel tundsin siis esimest korda, et ma ei taha. Otsustasin, et nii jääbki, sest teadsin, mida tähendaks lisakaristus pluss veel tarbimise järelmõju. See „kass”, mis peale tuleb, on kohtuav,” meenutab ta. 

Enesele kindlaks jäämine sai tasutud – Immanuel vabastati eeskujuliku käitumise eest ennetähtaegselt ehk täpselt aasta ettenähtust varem. 
Siis läks kõik mõnda aega tõusvas joones: poeg jõudis isa koju elama ja õppis argipäeva tundma. Kuid vabadusel polnud maitset. 
Pealegi ei suutnud 25-aastane mees ikka veel mõista, miks peab tööl käima. Jah, enamik ju käis, kuid Immule tundusid nad toona halli massina, kelle hulka tema ju ometigi ei kuulu. 
Isa juures elades ei olnud see kõik alguses ka probleem. Liiatigi oli vangist pääsenud poeg ju nüüd tublim – koos vangis oldud ajaga oli Immanuel suutnud järjest juba poolteist aastat n-ö puhas olla. Tõsi, alkoholi asus ta kohe tarbima, kuid joogisedel oli viisakas ja mingi mälukasse jooja tüüp ta polnud. 
Paraku siin see oht peituski: „Olen segatarvitaja olnud, sest üks ainetest ei lase magama jääda ja teine hoiab lõbusana. Ja ma olin ju peoloom, kuid nüüd jäin alkoholist uimaseks. Kuniks sõber ühel peol heatahtlikult kommi (ecstasy tabletti) pakkus. Läksin küll korraks paanikasse, et mis sa nüüd, ma ju enam ei tarvita. Aga sõber oli arusaaja mees ja pakkus, et no võta siis pool,” vahendab Immu olukorra traagilisust. Järgnes sisemine kaos – süümepiinad ja enesehävituslik mõtlemine stiilis: ma ju olengi närakas ja ega narkarit saagi keegi muuta... Aasta hiljem hakkas ta jälle süstima. 
Nüüd teab Immanuel, et suurim põhjus uueks allakäiguks oli fakt, et tema väärtushinnangud ei olnud tegelikult põrmugi muutunud. Õnneks oli see aeg veel ees.

Õnnelik lapsepõlv 

Kui Immanuel oli üheksa-aastane, valis režissöör Jaan Kolberg poisikese oma filmi „Õnnelik lapsepõlv” peaossa. Linalaka ümber oli terve plejaad teatri- ja filmilegende ning ilmselt oli kogemus sedavõrd suur, et sealt edasi tegeles väike Immu usinalt teatri ja etlemisega. Oli isegi siht näitlejaks saada ja lavakooli katsetele minna. 
20 aastat hiljem ta Panso-kooli sammud seadiski, sai esimesest voorust koos saja saatusekaaslasega isegi edasi, kuid siis jättis dokumentide ajamise ripakile ning nii Ingo Normeti kursus temata alustaski. 
„Tegelikult olin ma siis juba täielikult nõela otsas ja ega ma seal millegagi hiilanud oleks,” tunnistab Immu nüüd ja räägib, kuidas ta keskkooli lõpuklassi pooleli jättis ning kaks aastat süüdimatult läbuelu nautis. Siis aga, mõistes, et lavakasse ilma lõputunnistuseta asja pole, võttis end kokku ja läks kooli tagasi, olles klassikaaslastest ligi kaks aastat vanem. Kuid see polnud veel kõik: Immanuel oli tolleks hetkeks juba süstiv narkomaan. 
„Võtan kõigi Masingu kooli õpetajate ees mütsi maha, sest need õpetajad ei lasknud mul eemale jääda, vaid ajasid mind nii kaua taga, kuni saingi lõpetatud,” on noor mees tänulik ja tunnistab, et lõpueksamite tegemine oli tegelikult ikka täielik katastroof. 
„Kirjandit kirjutades olin narkojoobes ning veendunud, et see avab mu loovuse. Muidugi oli mul pärast häbi ja nüüd, kui ülikooli sisseastumiseksameid tegema hakkasin, parandasin eelnevalt oma toonase kirjandihinde ära,” ütleb Immanuel uhkelt. Põhjust on, sest ta sai tubli tulemusega sisse nii Tallinna ülikooli kultuuriteaduse erialale kui ka Viljandi kultuuriakadeemiasse raamatukogundusse. Selle viimase ta ka valis. Sest pealinn oma kirevuses pole ikkagi päris Immu element ja teiseks – tema eesmärk oli pääseda õppima riigieelarvelisele kohale. 
„Isa küll ütles, et ta on valmis toetama, ja olen selle üle väga õnnelik, kuid lõpliku valiku tegin siiski Viljandi ja akadeemia pärast. Liiatigi tuuakse see osakond järgmisel aastal Tartusse üle, nii et jõuangi koju tagasi,” on Immanuel rahul. Miks aga just raamatukogundus? On see pagemine inimeste maailmast või siiski lugemiskirg? 
„Tartu vanglas karistust kandes sain sealses raamatukogus tööd ja pärast esimest vabanemist 2004. aastal töötasin mõnda aega Tartus Lutsu-nimelises raamatukogus,” meenutab Immanuel ning lisab, et raamatukogud ei tähenda vaid vaikust ja kilomeetreid tekste. „Selles töös on ka palju suhtlemist, sündmuste organiseerimist, laste ja noortega tegelemist – seega ei ole ma päris nõus väitega, et püüan inimeste ilmast pageda,” arutleb ta.
Kui kohtulikult karistatud endine narkomaan ja -diiler inimesi kardaks, poleks ta ju oma praegustes valikutes ja uues elus kindel. Kuid Immanuel on, seda kinnitab ainuüksi seegi, kuidas ta vanglast ja oma allakäigust kõneleb. See ei ole imetlusega kõneldud kangelase elulugu, see pole ka kaastunnet otsiva inimese ahastus. See on aruka inimese aus ülestunnistus, julgus peeglisse vaadata ning soov edasi minna. 
„Oma muutumise eest annan mina au Jumalale,” on Immanuel kindel. 
Võib olla nii. Aga ehk on hoopis nii, et muutumine oli küll Jumala tahe, kuid Immanueli tahe tegi muutumise teoks.

Veel kord isa armastusest 

Peeter Volkonski ootamatu kojutulek Võrust teatriproovist tundub mulle nüüd tagantjärele kõike muud kui juhuslik. Ehk oli see hoopis soov oma poega kaitsta, vaadates otsa külalistele, kes tema äraolekul tema lauas istuvad. Tõsi, ajakirjanikud ei ole lõukoerad, kuid nende vahe sõna on vahel võimsamgi. Ja on selleski majas siin igasuguseid nähtud...
Armastusest rääkides on Immanuelil lisada veel kaks näidet. Esimene neist räägib päevast, mil Peeter oma pojale triibutõmbamisel peale sattus. Ei, isa ei karjunud ta peale ega visanud välja. Ütles vaid vaikselt: korista ära. Alles tagantjärele sai Immanuel teada, milline šokk see isale oli. 

Teine näide on vanglaajast. Siis, kui näitleja Volkonski vangla direktori loal terve trupiga kinnipeetutele etendust andma tuli. Immanuel istus siis publikus. 

   

Immanueli nime lugu „Isa pani,” vastab ta kiirelt küsimusele nime saamisloost. „Vennad on Miikael ja Daniel, õe nimi on Elisabeth – kõik piiblinimed. Aga minu nimi on... Jeesuse nimi. Mainitakse seda piiblis kahes kohas, Jesaja ja Matteuse evangeeliumis: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, keda peab hakkama kutsutama Immanueliks, mis tähendab meie keeli: Jumal on meiega.” See oli prohveti ennustus,” teab ta. „Kui ma kooli läksin, siis olin selle nime pärast ikka sageli kurb ja noh, ega ajastus olnud ka just parim, sest samal ajal linastus maailmakuulus „Emmanuelle,” lõpetab Immanuel oma nimeteema päeval, mil filmi kangelanna surm uudistesse jõuab.

Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 27. oktoobril 2012