Hendrik Sal-Saller: armastuse nimel võib kõigest loobuda
 |
| "Rääkisime öö läbi ja hommikuks oli selge, et nüüd nii ongi – armastus lõi pähe ja oimetuks," meenutab Hendrik õhtut, mil ta Beritit kohtas. Nüüd (2013) on nad koos olnud kümme aastat. Pildistas Martin Dremljuga |
Kuus aastat tagasi septembris sai Hendrik Sal-Saller (47) esimest korda isaks, tal sündis poeg Sebastian. Selle hetkeni määrasid tema elu hoopis teise kaliibriga nimed. Näiteks kitarrid Gibson ja Fender ja loomulikult abikaasa Berit, kellega tutvudes oli Hendrik valmis silmapilkselt oma muusikuna võidetud edust loobuma.
„Olingi. Kasvõi McDonald'sis friikaid küpsetama," meenutab Hendrik ja lisab, et põeb salaja siiani seda, et ta Beritil toona Ameerikasse saadud õpinguvõimalusest loobuda lasi.
Berit teeb Hendrikule seepeale lihtsalt pai, endal silmis üheselt loetav pilk: „Siin polnudki midagi valida - olid ju sina ja meie ühine tee!"
On ilmne, et need kaks kuuluvad kokku nii töös kui ka elus ja on loomulik, kui nad ka intervjuuks kodulähedase mahekohviku punasel diivanil koos istet võtavad. Berit tellib kõigile piparmünditeed meega ja jätab telefoni igaks juhuks nähtavale, sest Sebastian on veel lasteaias. Hendrik vaatab vaheldumisi vasakusse ja paremasse taskusse – valge ja must telefon jagavad tema elu töiseks ja koduseks. Mõlemad on levis ja ta nõjatub mugavalt diivanile.
Elumere laineil kirega seilanud Hendriku kujunemislugu on kirev. Sugugi mitte igaüks ei jõua punkaripõlve kaudu helistuudio koristaja ametist aastahiti mitmekordseks laureaadiks. Rääkimata 20 aastat tegutsenud Smilersi tuhandetest kontsertidest ja kriiskavatest fännidest, kes lava ees laule kaasa karjuvad. Ja pole kahtlustki, et nii mõnigi Hendriku loodud lauludest on andnud kuulajaile põhjuse isadepäeva tähistada.
Hendrik ise on tagasihoidlikkuse musternäidis. Mõnus ja laia silmaringiga vestluskaaslane, kelle suurimad eeskujud on tema vanemad: soulilauljast ema Anne [Velli] ja praegugi puhkpillimängu õpetav isa Tõnu. Poeg peab vanematest nii sügavalt lugu, et neist rääkides muutub ta hääletoongi. Vanemate eeskujul muusikalist kõrgharidust Hendrikul aga pole ja pilligi on ta muusikakeskkoolis õppinud ainult kaks aastat. Traumaatilised klaveriõpingud jätsid karmi jälje terveks dekaadiks, nüüd aga ootab ta pikisilmi päris oma kodu valmimist. Õigemini hetke, mil kodu keskele planeeritud stuudiosse saab ühe instrumendina sisse kolida ka klaveri.
Salvestatud vestlust lehelooks kirjutades jääb kõrva, et olgu valitud jututeemad kui tahes lapsekauged, lõpuks räägivad Berit ja Hendrik ikka kõige olulisemast, oma pojast Sebastianist. Millal aga nende ühine kodu kord valmis saab? Milline isa Hendrik on ja kas pojal on temast kord eeskuju võtta? Miks on Eesti popim rokkar pidanud kodust lahkuma ja mis teda tuleviku juures hirmutab?
Rääkige, milline on teie kodune argielu ja milline isa on Hendrik?
Berit: Hendrik on liialdamata väga hea isa, kes tegeleb, hoolitseb, räägib, nad on pojaga suured sõbrad ja Hendrik on Sebastianile meeletu eeskuju. Eile tegid nad näiteks koos lasanjet ja enne seda käisid raamatupoes.
Hendrik: Autodega mängime väga vähe viimasel ajal. Legodega rohkem, kuid ka seal on peamiselt autod või politseinikud... Ja just oli Sebsil mure, et on uusi vaja. Ma siis vihjasin, et aeg on jõuluvanale kirjutama hakata.
Berit: Aga viimased klotsid ostiski ta oma raha eest.
Hendrik: Maksis sulle tagasi ka?
Berit: Jaa, ta laenas meilt oma taskuraha arvel. Paar nädalat hiljem tuletasin siis meelde, et ta on mulle võlgu. Poeg tegi seepeale pisut nördinult „höh" ja läks teise tuppa rahakotti tooma. (Ema imiteerib naerdes torssis poissi.)
Hendrik: Aga mulle enne kiitis, et „emme vist ei tahagi seda raha tagasi saada..." Püüdis vist ikka ära šlikerdada, ehkki ta on muidu tubli küll. Ja kui kipubki veidi manipuleerima, siis me surume ta sõnadega kiirelt nurka. Et ta mõistaks: nii ei maksa toimetada. Õnneks on ta üsna mõtlev vennike. Tõsi, mõne asja puhul tuleb ikka jubedalt seletada. Näiteks, et õhtul peab magama minema ja hambaid pesema.
Berit: Mu emale kurtis ta just, kuidas tal on kodus õudne elu, sest ta peab meid „teenindama". Ema siis küsis minult, et mis teil toimub!? Tegelikult oli lugu selles, et ta jättis vannitoas tuled põlema ja ma palusin need ära kustutada.
Hendrik: Sebastian on hea mees, sõnavara on tal selline naljakas.
Hoolimata kontsertidest, tuuridest ja korraldamistest olete te mõlemad n-ö kodus töötavad vanemad. Kuidas te kodu koduna hoiate?
Berit: Kevadel sain emadepäevakaardi, millel kõik rühma lapsed pidid kirjutama, et mida ema kõige paremini teeb. Sebastian kirjutas, et tema ema „oskab kõige paremini tööd teha", see võttis korraks ikka kurbusepisara silma. Siis mõtlesin, et näe, õde on mul hambaarst, tuleb töölt koju ja ei mõtle, et „oh, mul jäi sellesse hambasse plomm panemata".
Meie aga istume vahel südaööni arvutis. Näiteks nüüdki, Smilersi sünnipäevakontserte korraldades. Reklaami- ja plaadikujundused kipuvad alati viimasel hetkel valmima ja tegelikult oli neid juba „eile vaja" ning sellega seoses pabistad viimase asjana õhtul ja esimesena asjana hommikul.
Hendrik: Peaks ehk oma tööpäeva lõpu ära märkima, näiteks kella helisema panema? Aga mida sa muudad, kui ise oma asjade eest vastutad. Kuhu tõmmata piir, et nüüd enam ei tee?
See ongi mõttekoht, kuidas olla hea vanem, kui tööpäev kestab kogu aeg?
Hendrik: Püüame siis Beritiga vaheldumisi head olla.
Berit: Pool aastat enne Kloogarannat (Berit korraldab seal suvist rannafestivali - toim) oli ta meil issi laps ja kui Hendrikul mängud on, siis on kõik minu kanda. Öised esinemised on kõige keerulisemad, need löövad ikka rütmi sassi.
Hendrik: Ööklubides tuleb „peale" minna ju kuskil kahe paiku ja see ei ole bändide soov. Tahame muusikutega nüüd seda asja tõsiselt ajama hakata, et sellised öötööd ära lõppeks. Nii hilja ei paku meie kontsert tegelikult ju mitte kellelegi rõõmu. Peamiselt bändi pärast klubi valinud inimene on selleks ajaks juba väsinud, niisama klubitama tulnud on liialt purjus ja pillimehel on pärast mängu adrenaliini nii palju, et enne koitu magama ei jäägi. Aga mitu ööd sa magamata vastu pead?
Aga miks sa üldse lavale lähed ja muusikat teed?
Hendrik: Minu jaoks ongi lavale minek see kõige olulisem. Midagi nokitseme ju teha kogu aeg, kõik lood ei olegi nii, et kohe on valmis ja tulistad välja, vaid nad ootavad lihtsalt oma aega, kuni siis äkki... Näiteks on üks lugu, mis Beritile väga meeldib, kuid see seisab juba kümme aastat, sest ma ei ole suutnud välja mõelda, kes seda esitaks.
Telesarjadele „Kelgukoerad" ja „Pilvede all" olete te loonud tunnuslaulud, milline on nende saamislugu?
Hendrik: Viis ja tekst olid mõlemal [„Kuu", viis R. Michelson ja tekst H. Sal-Saller ning „Väike valge vale", viis Hendrik ja tekst Berit] juhul olemas ammu enne, kui [produtsent Toomas] Kirss küsima tuli. Meilt aga tuli ta ilmselt küsima seepärast, et olime varemgi koostööd teinud. Kuidagi on läinud nii, et lood satuvad õigel ajal õigesse kohta.
Räägime rahast ka. Autoriõigused internetis on kuum teema ja piraatidele viibutatakse sõrme. Kuidas sina sellele vaatad, kui sinu muusikat internetist tasuta kuulata saab?
Hendrik: Minu moto on, et midagi ei tasu teha autoritasude või raha pärast. Autoritasu on tore boonus juhul, kui see tuleb, kuid kindlasti ei loo ma lugu selle ootuses. Olen alati kirjutanud enesele, mõtlemata, kas keegi kuulata tahab. Ja see on minu meelest ainuõige tee.
Ja kui lugu laaditakse üles või alla YouTube'i keskkonnast, siis elu on edasi läinud ja olukord ongi muutunud. Kõik on ju veebis ja paljukest noored üldse raadiot kuulavad. Mulle on lugu lihtne: teen muusikat selleks, et bändiga lavale minna ja kontserte anda. Kõik plaadid ja lindistused ja videod ja muu pole nii tähtis.
Muidugi on plaati vaja müüa ja plaat on mingi etapi märgina oluline. Aga piraatluses ei näe mina artistina siiski probleemi. Meid kuulatakse, muusika levib ja kui meeldib, tullakse kontserdile. Ning see on koht, kus me peame end maksma panema. Kui me siis õhtul mängime, on korrektne selle eest ka mingi tasu saada.
Pop-rokkmuusikat peetakse mittemillekski, kuid mulle on see kunstivorm, mulle on see tähtis ja ma ei ootagi iga oma liigutuse eest tasu.
Annad Smilersiga sadakond kontserti aastas, millise sõnumiga lähed lavale?
Hendrik: Eks see ütlemise vajadus muutub ajas. Ka ööpäevas, sest kell pool kolm öösel väga tõsist juttu ei ajagi. Mu lugude taustal on isiklik tasand, kuid tervikuna on nad ikkagi mosaiikpildid. Rohkem rääkida poleks kuulaja suhtes aus, sest inimeste endi mõtted kaovad sedasi ära, nende endi loodud maailm kaob ja mina ei taha selles süüdi olla.
Tulles kodu juurde tagasi, kuidas näiteks see ühiselt valmistatud lasanje ära süüakse?
Berit: Me püüame pojale õpetada ikka seda laua taga söömise kommet, aga mõnikord on laud lihtsalt nii pabereid täis, et sinna ei mahugi eriti.
Hendrik: Otsustasime kunagi, et olgu muud, mis on, aga ühe terve perega söömaaja teeme päevas kindlasti, kus poeg istub ja meie istume ja ajame juttu. Aga no ei tule alati välja, isegi kui kõik on kohal, sest laua taga on söömiseks ruumi vaid ühele. (Naeravad)
Mis paberid need siis seal on ja miks nad töölaual pole?
Hendrik: (kiirelt:) Minu pabereid nende hulgas pole.
Berit: Ja-jaa, minu tööasjad on. Ehkki meil on tegelikult isegi kaks töölauda, aga Hendriku oma on täis mingeid juhtmeid ja osi. Ja mul on päris oma töölaud, mille Hendrik tegi, aga sinna ei mahu alati kõik ära ja siis tuleb söögilaualt ruumi juurde võtta.
Nii et sa Hendrik oled siis väikest viisi ka tisler?
Hendrik: Oh ei, see on pigem selline lihtne ja lakooniline lauake. Ostsin lauad, õlitasin ära, kruvisin kokku ja oligi valmis. Aga ilmselgelt tuli liiga väike!
Kummale teil asju rohkem koguneb?
Hendrik: Mulle vist ikka. Ehkki kitarrid, mandoliin, bändžo jne on kõik ilusti ära pandud või õigemini igal pool laiali. Olen ostnud pille mõttega, et investeerin neisse ja kui kitsas käes, siis müün maha. Aga seni pole ma ühtegi pilli veel müüa raatsinud – väga kehvad investeeringud olen järelikult teinud.
Aga neid kõiki on vaja, sest neil on erinevad kõlad ja mängijale on see oluline. Korralikult muusikat kuulates, näiteks plaadilt, on vahe ikka täiesti arusaadav ka. Muidugi kuskilt telefonist või nööbiklapist ei saa vahet ollagi.
Sebastianil on toas oma stereosüsteem, olen vedanud juhtmeid ja õpetanud, kuidas kuulates saaks parema saundi. Aga teda ei huvita, ta paneb mu vanas iPhone'is oma Green Day mängima ja tema jaoks on oluline, et see on valjult ja et telefoniga saab mööda tuba ringi tatsata.
Vahel ikka naerame, et kõik räägivad kõva häälega master'damisest ja millest kõigest, aga süsteemid, millega inimesed muusikat kuulavad... Kui ta väiksem oli, siis kõrvetasin talle plaate, sest originaale ei tahtnud anda. Aga nüüd ta enam isegi ei küsi. Eks näis, kuhu edasi.
Aga kuidas üldse last muusika juurde tuua?
Hendrik: Ei tea, me ka nuputame senini. Isa käestki küsisin, et millal ja kuidas... Imelast me küll ei kasvata, aga soovikorral on pillid kodus olemas ja kui mõni pakub huvi, siis ta tulebki uurima. Ja ega ma õpetada oskakski, ma pole ju pedagoog, võin vaid ette näidata. Viimati oli jutt, et tahaks õppida klaverit...
Tegelikult meil vaikust kodus eriti ei olegi, pidevalt mängib kas temal muusika või teen mina tööd, s.t mängin pilli.
Ka mina õppisin kaks esimest klassi muusikakeskkoolis klaverit, aga erialaeksamitel väga hästi ei läinud. Lõpuks tekkis mul selle pilli nägemisest lausa füüsiline lööve ning trots oli ka nii võimas, et ma ei puutunud klaverit oma 15 aastat. Ehkki klaver on meil alati kodus olnud. Aga see toonane pedagoogika oli minu jaoks üle mõistuse. Saan aru, et pianisti kasvatades tulebki rangem olla, aga vale noodi eest joonlauaga mööda sõrmi anda või käed klaverikaane vahele lüüa... Mäletan, kuidas mul tundi minnes käed värisesid. Lõpuks võttis ema mu sealt koolist lihtsalt ära. Muidugi olnuksin uhke, kui saanuksin muusikakeskkooli klaverimängijana lõpetada. Kuid 7-8-aastasena kaks tundi päevas pilli harjutada - ma ei ole seda tüüpi inimene ja hea, et ema seda mõistis. Sain normaalse poisina õues olla ja teistega mängida.
Berit: Oi, aga vahel Sebastian ju lausa esineb meile. Koostab kava, kus on kõik laulude nimed, lisalood, kellaaeg, kus toimub, siis paneb kola püsti ja teeb keset kontserti ka vaheaja. Ning ta esitab ainult oma lugusid.
Hendrik: Mul oli samamoodi. Suurim erinevus aga minu ja poisi vahel on see, et minu vanemad rääkisid mõistlikku muusikahariduse juttu ka vahele ning suunasid mind pidevalt klassikalise muusika ja džässi poole, aga ma millegipärast ei võtnud külge. Nad ikka tõesti üritasid aastaid vihjata, et ole juba kord tõsine mees. (Muigab.)
18 aastat tagasi algas Smilersi Eesti tähelend. Kuid bänd tekkis ju veelgi varem ja Soomest. Miks nii?
Hendrik: Mul oli suur tahtmine Eestist ära minna ja siis korraldasin nii, et läksingi. Ühel hetkel elasingi Soomes, vist päris 15 aastat kokku.
Töötasin alguses ühes plaadipoes ja hiljem helistuudios. Mul oli kinnisidee sellisesse kohta tööle saada. Esialgu tähendas töö muidugi koristamist. Nii imesingi päeval tolmu ja sain loa öösiti oma lugusid salvestada. Lõpuks usaldati mind ka teiste demosid tegema. Seejärel hakkasin bändidega väljas käima. Minu töö oli absoluutselt kogu kola ja juhtmete vedamine. Hiljem olin tuurimänedžer, hoolitsesin nii muusikute kui ka bussi, sõidu ja mängude eest. Oma 1500 kontserdi jagu sain Soomes kogemust. Nii tutvusingi ma lõpuks Larega [Smilersi kitarrist], sealt edasi kõigi ülejäänud vendadega ja sündiski Smilers, mille nimi algselt oli hoopis Lezer Brozers.
Eesti lavale jõudmine oli aga puhas juhus. Esimene suurem mäng oli Pühajärve Beach Partyl ning seal tegime ka esimesed eestikeelsed laulud. Peagi oli Eestis rohkem mänge kui Soomes. Kuid ka Eestis sai ühel hetkel sest pidevast edulainetusest nii kõrini... Õnneks tuli mu teele siis Berit!
Beritil olid ka oma plaanid ja sina lõid need siis sassi?
Hendrik: Ma olen vahel öelnud, et olin nõus tema pärast loobuma kõigest. Olin valmis pimesi kaasa minema, sest mul oli ju siin justkui kõik tehtud. Ehk olekski olnud hoopis suurem väljakutse midagi muud välismaal teha.
Oot, kes kelle plaanid lõpuks ära rikkus? Berit, miks sa loobusid oma plaanitud sisearhitektuuri-õpingutest?
Berit: Ma tegelikult kohe sest koolikohast ei loobunudki, vaid lükkasin aastakese edasi. Siis aga oli juba muid asju siin ja koos teha ning oli keerulisem minna. Ma ei tahtnud Hendrikule nii teha. Leidsin, et selline kannapööre poleks õiglane olnud. Ja nüüd siin meie elu elades ma ei kujuta ettegi, kuidas minu või Hendriku vanemad ei näeks Sebastiani kasvamist. Minu süda on Eestis!
Töö ja kiired päevad niisamuti. Ja nüüd ehitate te päris oma kodu...
Hendrik: Mina ei puutu asjasse! Kõik pöörduvad minu poole, aga mina ei tea midagi, mul naine ehitab. Mulle öeldakse, kui pean asju pakkima hakkama. Berit aga läheb hommikul kelluga õue ja siis õhtul tuleb tagasi. (Naerab.) Ei, tegelikult ta on projektijuht.
Berit: Ja ehitama hakkasime peamiselt selle pärast, et Hendrikule on stuudiot vaja. Nüüd teemegi stuudiole kodu ümber. Ka laps kasvab sellise hooga, et temalgi on oma tuba vaja ja ruumi vajab ka tema trummikomplekt. Mina pidin ka sinna oma nurga saama...
Hendrik: Saad ikka. Kui sa selle kolina sees vastu pead, siis meil pole midagi selle vastu.
Berit: Päevad on tihedalt igasugu korraldamisi täis, peale majaehituse nüüd ka Smilersi kontserttuur ja plaat, lisaks muud Popcorniga seotud asjaajamised. Ma ei jõua isegi regulaarselt trennis käia, ehkki tahaks. Ja kogu aeg muudkui räägime, et kui see projekt on läbi, siis võtame rahulikumalt...
Te olete kogu aeg ninapidi koos, kas paljuks ei lähe?
Berit: Paistab, et meile see kõik sobibki, sest enam-vähem nii olemegi ju olnud kõik need aastad. Vahel tegeleme päris oma asjaga ka. Praegu on mul maja ja Hendrikul on Smilers, need on kaks väga oma ja eraldiseisvat tööd. Ehkki lõppkokkuvõttes arutame kõike ikkagi koos.
Hendrik: Kui Sebs oli väike, ei käinud lasteaiaski, siis mina käisin mujal lugusid kirjutamas. Ei saa ju lapsele öelda, et nüüd ole kuss, issi hakkab tööle. Hommikul võtsin termosega tee ja nuudlid kaasa ja sõitsin n-ö kontorisse, õhtul tulin tagasi, lugu või kaks näpus. See on ainus aeg, mida mäletan, et olin perest sedasi eemal.
Üks osa teie tööst on ka välimus, mis tuntuse tõttu rohkem tähelepanu nõuab. Kummal teist peegli ees rohkem aega kulub?
Berit: No minul ikka. Hendrikul on ju kõik selge - tavalised rõivad ja esinemisriided, siis käib ajab habeme ja ongi valmis.
Hendrik: Kui Berit välja läheb, siis on kodus kaos, nagu pärast tuumasõda. Tal on alati kiire, ükskõik kui palju varem olen ma ette öelnud, et nüüd läheme. Ja siis, kui on minek, ei tohi Beritiga rääkida, mitte midagi ei tohi öelda. Tavaliselt istungi ja ootan, kuni ta tuleb ja ütleb: „Noh, lähme nüüd." Siis hakkan ennast sättima ja lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka autosse enne, kui Berit ükskord valmis on.
Berit: Nojah, mitme asja tegemine tuli mul varem kuidagi paremini välja, multitasking kadus pärast sünnitust ära ja millegipärast ei oska ma enam nii tublilt toimetada. Hendrik on palju tublim.
Hendrik: Ma räägin talle kogu aeg, et sünnitus oli väga lihtne, mina ei tundnud end kuidagi kurnatuna. Berit ainult kägistas mind natuke, muidu oli väga tore. Olen sedagi rääkinud, et multitasking'u probleemist saaks lahti samamoodi, nagu see tuli.
Kus sa oled 20 aasta pärast?
Hendrik: Ma arvan, et siinsamas. Eestis tegutsedes peab vahel akustiliseks muutuma ja olukordadega muganduma, aga drastiliselt me ilmselt ei muutu. Tõenäoliselt ei laula me siis ka enam kell kaks ööklubides. Mõtlen aastajagu ette ja seegi on hirmuäratav, kuna sa annad ju inimesele lubaduse, et oled aasta pärast üliheas vormis tema peol.
Meile perega on väga oluline käia ka pikemalt puhkamas, nädal on lootusetult lühike aeg. Aga järgmisest aastast muutub kõik, Sebastian läheb kooli. Just täna mõtlesin, et kuidas see lasteaed nüüd nii kiiresti läbi on saanud. Miks peab kooli nii vara minema? Laps võiks ju kauem laps olla. Meie meelest vähemalt. Ta tahab ju ikka mängida. Tegelikult, eks meil ole rohkem hirm, sest tema on valmis kooli minema. Meie veel pole.
____________________
Mis toob neile leiva lauale?
Hendriku ja Beriti pööritada on ettevõte nimega Popcorn Production, mis korraldab kontserte ja vahendab artiste Loss Paranoias, SuperNova, Shanon, Smilers ja Birgit Varjun. Tegeletakse ka nende hinnapakkumiste, esinemiste tellimise, raamatupidamise ja muusika ning laulutektstide kirjutamisega. Peale selle korraldab Berit suvist Kloogaranna festivali ning aeg-ajalt ka sünnipäeva- ja pulmapidusid.
Lauljast ema ja puhkpillimängijast isaga koos lavale
„Olen tegelikult mõelnud küll, et peaksime koos midagi kasvõi salvestama, et nende oskusi ja teadmisi ära kasutada, aga ma pole oma plaani suutnud veel korralikult sõnastada. Pean oma vanematest väga lugu ja nende kõrge koolituse vastu on mul panna vaid kaks aastat muusikakeskkooli,” ütleb Hendrik Sal-Saller. Hendriku isa Tõnu Sal-Saller mängis aastaid sümfooniaorkestris fagotti, samal ajal ka Kustas Kikerpuu ansamblis, ansamblites Admiral ja Levimo saksofone ja klarnetit. „Mina ei puhu midagi, ehkki sõjaväes olude sunnil sai pisut törtsutatud, kuid peamiselt mängisin armees hoopis taldrikuid ning suurt ja väiksemat trummi,” meenutab Hendrik. Oma ema Anne Velliga on Hendrik aga ka laval käinud, isegi lindistanud. Ning kuna isa Tõnul on Nissi valla muusikakoolis õpilaste puhkpilliorkester, siis ka nendega on vahel koos üles astutud. Need on toredad esinemised olnud ja Hendrik loodab, et ka õpilastel oli vahva. „Aga kogu perega – vanemad ja mina – polegi me koos musitseerinud,” meenutab ta.
Intervjuu ilmus laupäevalehes LP isadepäeva eel 9. novembril 2013
