Eiki Nestor: süüa ja kehakatet leiab alati. Olgu vaid armastust

Minuvanused tulevad ajast, mil kõik n-ö teistsugused olid kohe ka vaenlased, ütleb riigikogu esimees ja kauaaegne sots. See kütab tema hinnangul ka praegusi vastuolusid ühiskonnas.

Priit Simson tegi pilti ja videolõigu ka

Juba seitse kuud (intervjuu toimus sügisel 2014 – P.K.) on Eiki Nestor istunud Toompea lossis valge saali kõrval riigikogu juhataja kabinetis. Oma moodsa ülisuure töölaua taga saab ta paberikuhjast silmi puhates vaadata välja kas vasakpoolsest aknast, kust näeb Soome saatkonda, või sellest, kust paistab kätte Nevski kiriku sissepääs. Midagi muud spiikril vaadata polegi, fotosid abikaasast ja järeltulijatest ta kabinetti ei too. Ka pere kassid Missi ja Murka on ainult telefoni salvestatud fotodel.

„Jah, ma olen kiisumees,” naerab Nestor. Ta jätkab: „Ma muide olen väga harva perega vaielnud, aga kassiteemal nii tõesti juhtus. Kõik käisid peale kui uni, et võtame kassi. No ma olin vastu, et keegi peab koristama, ja kõik lubasid muidugi koristada. Nii ma lõpuks leebusin. Aga isiklikke pilte töötuppa ma ei too. Mul on isegi [Ameerika avangardmuusik Frank] Zappa portree tagatoas hoiul, sest pole suutnud otsustada, kas selle koht ikka on niisuguses kabinetis,” muheleb Nestor, viidates oma juba 40 aastat muutumatuna püsinud muusikamaitsele.

Väärikas seinakell lööb neli, Toompeal on vaikne, rahvasaadikud on rahva hulgas. Eiki Nestor palub sekretäril oma TTÜ kruusi (või „kopsikusse”, nagu ta ütleb) kanget kohvi tuua ja räägib alustuseks kauaaegse sõbra, hiljutise rahandusministri taandumisega seostuvast. „Mulle tundub, et see on pesuehtne põlvkondade konflikt. Minu põlvkond tuleb ju ajastust, kus kõik teistsugune oli vaenlane a priori. Siis ei saagi ju loota, et inimene äkki muutub. Me ei taha seda tunnistada, kuid selline suhtumine on meid mõjutanud. Tahes või tahtmata. Usun, et ka Jürgeni (Jürgen Ligi – toim) ütlemistes on põlvkondade konflikti, kasvõi natukenegi. Olen vahel isegi mõelnud, et mõnele oma postkasti tulnud kirjale tahaks uljalt ja lopsakalt vastata, sest inimene irvitab oma tekstis. Aga seda ei saa meie ametis lubada,” tunnistab Nestor.

Ta on kahe täiskasvanud poja isa, tal on kaks lapselast, kaks kassi ja abikaasa Anu, kellega on sama rada tallatud rohkem kui 40 aastat. Ja just tänu Anule, nii usub Nestor ise, on ta elu kodu-, pere- ja lastekeskne.

Ent isa ja mehe eest väljas on pidanud Eiki Nestor siiski ise olema. Kuidas ta end selles rollis kõrvalt näeb, mida elus, oma lastes ja oma isas hindab ning kuidas tal põlvkondliku konfliktiga lood on, sellest räägimegi.

Räägime eeskujudest. Tean, et teie elus on mänginud suurt rolli Ameerika muusik, helilooja ja filmirežissöör Frank Zappa. Miks?

Kui ma 15-aastasena tema loomingu leidsin, avastasin ühtäkki palju rohkem muusikat, kui olin enne kuulnud. Ta nimelt pani kõiki stiile ja ajastuid kokku, mind köitis tema maailmavaateline stiiliühtsus ja ma muutusin mitmes mõttes muusikale altimaks.

Zappa (1940–1993) ütles, et kui sa oled nii loll, et sa poliitikaga tegelemist ei kaalu, siis ära muretse – poliitika tegeleb sinuga alati! Ta vihastas oma muusikaga Ameerika väikekodanlust, viies oma hoiaku ka laulutekstidesse, mis on kohati selliseid, mida tuleks tsenseerida. Kuid sel kõigel on oma suur ja sügav mõte. Ühe lausega kõike kokku võttes: Zappa austas inimese vabadusi!

Kas saan õigesti aru, et see, et teid nimetatakse Eesti kõige sotsimaks sotsiks, on suuresti just Zappa teene?

Absoluutselt õige. Olen täiesti kindel, et muusika, mida me oma kasvueas, aktiivseimal arenguperioodil kuulame, mõjutab meie maailmavaadet. Nagu ka raamatud või kunstinäitustel nähtu, mis hinge läheb.

Äratundmisrõõmu on mu ellu juba ka jagunud, pojapoeg Neit-Eerik (17) peab ka Zappast lugu ja minu lemmikkirjaniku Kurt Vonneguti teostest. Muide, kuna kõik eesti keeles ilmunud teosed on mu lapselapsel juba kõik ostetut, siis hakkasime nüüd ingliskeelseid ostma.

Kuskil on niisiis alati midagi, mis meid mõjutab – sa kas oled rahakesksem või inimlike väärtuste kesksem. Ja isegi kui me seda ise eitame, on see fakt.

Mis mõjutas teid aga tehnikaülikooli astuma?

Kasvasin ühiskonnas, kus ei olnud valikuid, või no jah, oli valida, kas Nõukogude armee või ülikool. Ja seejärel kas Tartu või Tallinn. Valisin Tallinna, kuna ei olnud Tartusse kolimises väga kindel. Tallinnas aga tegi valiku omakorda lihtsaks asjaolu, et tol aastal ei olnud lavakoolis vastuvõttu, muidu oleksin läinud sinna katsetele.

Kuid TTÜ [TPI toona] oli loogiline valik ka seetõttu, et käisin matemaatikaklassis ja mulle matemaatika tõesti väga meeldib. Ja kui ma ei oleks Toompeale läinud, siis oleksin hakanud teadlaseks. Oleksin tegelenud tõenäosusteooriaga ja uurinud, kuidas stiihilistest ebakorrapärastest kooslustest tekib korrapärane süsteem ja vastupidi. See teema huvitanuks mind väga. Aga teadlaseamet jääbki vist mu elus pidamata.

Oma kirjatükkides arutlete vahel ometi teadlase kombel.

Teooriaid on mul tõesti, mõnikord otsin neile ka teaduslikke tõestusi. Praegu veeretan peas järjekordset esseed teemal avatud ja suletud maailmade konflikt. Usun, et see on ühiskonna suurim väljakutse. Kipun arvama – veel kord, see on mu isiklik teooria –, et väga palju nüüdisaegsest äärmuslikkusest terrorismini välja on seotud infoühiskonnaga.

Kui sa elad suletud maailmas, näiteks võid näha ainult naisterahva silmi, seda ütleb sinu kultuur, usk ja veendumus, ja siis korraga interneti kaudu näed jumal teab mida. Sul tekib protest, vastumeelsus.

Avatud maailm tapab suletud maailma tõdesid ja harjumusi, traditsioone, kultuure, tavalisi olekuid. Rohkem esseest praegu ei räägi, panen parem kõik kirja kohe, kui leian neli tundi vabamat aega.

Aega niisiis teil eriti polegi, aga mida tähendab teie jaoks vaesus?

(Jääb mõttesse.) Olen kasvanud üles Kalamajas, mitte tänapäevases hipsterite ja boheemlaste omamoodi glamuurikeskkonnas, vaid räämas agulis. Ajal, mil seal elasid pensionärid, kriminaalid, joodikud, natuke töörahvast, kes mingil põhjusel ei suutnud mujale elamispinda leida. Ja teiste seas ka noored insenerid ja raamatukogutöötajad, nagu meie Anuga.

Minu vastasmajas, kui olin väike poiss, elas üks onu, kellele postiljon ei andnud pensioni kätte, vaid hoidis raha enda käes ja tõi iga päev talle leiba ja õlut ning andis selle üle alati akna kaudu. See oligi vaesus.

Väga palju neist Kalamajas elanutest olidki sõna otseses mõttes vaesed inimesed. Abiellusime Anuga hilisteismelistena ja mul oli üks mantel, millega aastaid käisin. Kui tehnikaülikooli lõpetasin, siis viidi mantel maale tädimehele. Et hea kanda, kui ta hobusega kolhoosi sigalasse jõusööta veab. Tädimees aga keeldus palitust, öeldes, et seda ei kõlba sigade ette selga panna. Aga mina käisin sellega ülikoolis...

Mõnes mõttes on selline elu mulle hiljem kasuks tulnud – ei ole ma osanud ju materiaalsetest väärtustest seetõttu väga aru saada. Kuid möönan: vaesus on asi, millega ühiskond peab toimetama, ja see ei ole kerge. Ent vaesusesse ei pea suhtuma kõrgilt. Muidugi oleks mõistlik, et inimesed ise oma eluga toime tuleks, aga väga paljudel juhtudel ei ole see võimalik ja midagi pole parata – neid tuleb aidata.

Räägitakse ka näiteks vaimuvaesusest. Kas ja kui palju need tegelikult seotud on?

Tõesti, võibki olla, et mõni materiaalselt väga hästi toime tulev inimene ongi just sedasi vaene. Aga minu meelest pole see õiglane väljend. Mõtlen nii iga kord, kui keegi sedasi ütleb. Miks me ei ütle otse, et inimene on rumal? Miks peame teda vaeseks nimetama? Sest kui me rikkurit vaesuse märgiga ehime, siis pole see ühemõtteliselt vaese inimese vastu aus, vaid ülekohtune.

Mille poolest Eesti vaene on?

Nüüd võiksin kolm raamatut järjest täis rääkida. Tegelikult ongi meil ainult üks rikkus – üks miljon meid, koos oma oskuste, teadmiste, töökuse ja harjumustega. Muud erilist meil ei olegi, selle pealt me areneme ja võiksimegi siin rahumeeli kasvada, kultuuri ja keelt edasi viia.

Rikkuse ja uhkuse asi on meie rahva puhul ka see, et me kõik tunneme kõiki. Ja see pole minu meelest üldse halb, ehkki vahel näib kentsakas. Meie ühiskond on suur perekond, staatusevaba. Jumal tänatud, et kõik olid talupojad. Olgugi et mõned käivad nüüd lossis tööl.

Mujal maailmas ringi käies näen, kui suur väärtus see on – kasvõi oma kolleege maailmas vaadates ja nähes, kuidas nad ringi liiguvad.

Andke andeks, aga ma ei kujuta ette, kui ma peaks suvel Hiiumaal olles Emmaste poodi tühje pudeleid viies turvamehe kaasa võtma. Poemüüjad, hiidlased ja ilmselt ka turvamees naeraksid end ribadeks.

Mul õnneks ei ole turvamehi, olen neist ära öelnud. Eesti riigis on ainult kaks inimest, kellele nad on ette nähtud ja kes ei tohi neist ka loobuda. Eesti ühiskonnas ei ole neid vaja.

Meie ühiskonna väärtus on väike, avatud, käega katsutav maailm.

Räägime vahelduseks autodest, neid on meil palju, teie peres ka, ehkki kõik on mängumasinad. Miks nii?

Mänguautosid on meil tõesti palju, vahel tuleb mul nendega isegi mängida, kui Friida (3) külla tuleb. Aga päris autot pole meil vaja olnud, sest oleme kõik asjad aetud saanud trolli või bussi või rongiga. Nüüd on olukord muutunud, mu nooremal pojal on autojuhiluba ja ta sõidab ka, pruugitud Škodaga. Aga tal on ka selline töö, et vahel on sõiduk vältimatu.

Kas tõesti olete elanud kogu oma senise elu nii, et pole kordagi autorooli isegi mitte kippunud?

Tegelikult olen isegi autojuhtide kursusi [õpetas liikluseeskirja] kunagi andnud, kuna mu haridus seda võimaldas. Inimesed, kel luba juba taskus, tulevad siiani vahel tänaval vastu ja meenutavad, kuidas ma neid liiklema õpetasin. Aga sel hetkel, kui ma oleksin võinud endale loa teha... (Hingab sügavalt sisse.)

Mu esimeses töökohas juhtus selline õnnetus, et istusin rooli ja sõitsingi autoga. See oli kollane ja sinise triibuga [nõukaaegne miilitsamasin], sest tuli lahendada üks olukord, kus joodik sõitis autoga. Joodikul oli väike laps autos ja teine mees istus siis joodiku auto rooli, mina pidin selle sinisetriibulise masinaga järele sõitma. Olin varem autoga sõitnud küll, nii et midagi hullu ei olnud. Autobaas sai pärast tubli reageerimise eest Hellat Rumvolti käest kiituskirja.

Aga siis hakati lahendama, et mis tegelikult juhtus, ja selgus, et ühispatrullis, kus autobaasi liiklusteenistus roolijoodiku kinni pidas ja n-ö kahjutuks tegi, istus ametisõiduki rooli juhiloata inimene. Lubasin siis pühalikult, et mina enam oma elus autoga ei sõida. Seda lubadust olen ma ka pidanud. Mingit autokihku pole mul aga kunagi tõepoolest olnud.

Nüüd olete siis autodega mängiv vanaisa.

Mitte ainult, sest nüüd tuleb mul juba ka nukkudega mängida. Tänu Siimu tütrekesele, kes on meie suguvõsa maailmaime.

Lugu nimelt selline, et kui Friida sündis, siis oli see nii suur sündmus, et uurisime sugupuust välja, kes oli eelmine Nestori nime kandnud naine. Selgus, et selline naisterahvas, kes suri mõni aeg tagasi Kanadas, sündis aastal 1911. Friida sünniaasta on 2011. Ehk et Nestoritel oli sada aastat poisse ja nii hüüame me väikest piigat nüüd sajandiimeks.

Ja meie oleme nüüd Friidaga mängukaaslased – enam-vähem samaealised ju ka. Olen viimasel ajal märganud, et kui varem sai mängitud autodega, sest vanaisa juures isa ja onu autosid ikka jagub, siis nüüd on meie mängud muutunud. Viimati mängisime näiteks poodi, aga mitte autopoodi, vaid tavalist, ja vahel tuleb kauplusse sõita autoga.

Kas patsi punumine on teil ka selge juba?

Oi ei, see mulle külge ei jää, kindlasti kohe. Ja pealegi on ta nii tark tüdruk, et selliseid palveid ta mulle ei esita, ennemini teeb ise endale soengu pähe.

Aga kuidas lapsed teid kutsuvad?

Me oleme Eiki ja Anu. Vahel ütleb Friida mulle ka vanaisa, aga suuremjagu ajast oleme sõbrad. Tegelikult mul ongi alati olnud tunne, et ma olen oma laste ja lastelastega enamjaolt ühevanune. Ei tea, kas neil ka see tunne vahel on, peab küsima.

No aga üks õige vanem peab ikka ju hierarhiat hoidma?

Mnjah, elus on igasugu asju, mida on võimalik ära õppida, aga vaat hierarhia ei ole minu puhul võimalik. No ei tule mul see välja. Usun, et inimesed peavad olema loomulikud ja elama loomulikult. No ja mõne jaoks ongi loomulik olla direktor. Vaatad otsa ja ongi kohe näha, et selged direktori jooned.

Ma räägin ühe loo: haigekassa juubeliks tehti raamat ja Ants Nõmper kirjutas seal, kuidas koguneti ministri kabinetti, istuti kümnekesi ja koos kirjutati seadus. Ja ainus, keda ruumis näha ei olnud, oli minister, kes oli oma tugitooli vajunud, mõtles seal ja vahel rääkis ka kaasa. Ainus, mis pidevalt kinnitas ministri kohalolu, oli aeg-ajalt tõusev suitsupahvak.

Kui ma peaksin positsiooni järgi etlema hakkama, siis võiks see minu puhul väga lollakas välja näha. Nii oleme me ka lastega ennekõike sõbrad.

Järeltulijate sünd on vanema jaoks oluline hetk. Te olete seda neljal korral kogenud, meenutage mõnda.

Kui esimest korda teada sain, et saan isaks, olin maru õnnelik. Tõsiselt. Ise vaevalt 20-aastane, ei osanud muidugi mõelda üldse sellele, kuidas edasi või mida vaja. Aga meie vanemad rahustasid meid, olid kohe algusest peale toeks. Olime Anuga mõlemad üliõpilased ja Siim sündis praeguses Eesti Panga majas, Sakala tänava sünnitusmajas. Talvine päev oli see, Anu pidi kõigepealt pabereid täitma. Küsiti, kus ema töötab, kus isa töötab. Anu siis ütles, et mõlemad õpime. Pandi koolid kirja ja siis teatas tubli haiglatöötaja: „Küll teil, tudengitel on ikka hea elu!” Ma ei mõista siiani, et miks, aga no mis seal ikka.

Mitmendal päeval te oma poega nägite?

Nädalake läks ikka ära, enne kui isa last näha sai. Ja siis, ma mäletan, hakkasid kõik, kes titte vaatama tulid, suure hoolega lapse varbaid uurima. Et kas ikka küüned kasvavad ja mis kujuga need on. Ja et kas on samasugused nagu isal ja vanavanematel. Miks selline komme oli, ma ei teagi, aga meelde see mulle jäi.

Siim oli väga minu moodi kutt – elasime äia-ämma juures ja ma pidin teda vahel ikka pool ööd süles tassima, sest ta kippus karjuma. Siis tuligi välja, et olin titena samasugune olnud – kuni mul ei olnud põhjust magada, ei saanud seda ka teised.

Madis oli lihtsam laps mitmes mõttes, loomult oli ka rahulikum. Ühel päeval saime aga päris oma pinna: läksime mu lapsepõlvekoju Kalamajja – tervelt 13 ruutmeetrit oma kodu ja koridoris kemps. Minu vanemad ja noorem vend kolisid ära Mustamäele.

Rääkige veel neist tudengielu rõõmudest, millele haiglatädi vihjata oskas?

Selles mõttes oli sel tädil tõesti õigus, et tudengitel olid teatud soodustused, üks oli eelisjärjekorras lasteaiakoht. Nii sai Siim üsna ruttu aeda pandud, ta läks sinna umbes poolteiseaastasena. Päris pikka aega nägi meie aias käimine välja nii, et kui me hommikul aeda jõudsime, võttis kasvataja ta kohe oma sülle ja hoidis tugevas haardes, ise hüüdes: „Minge ruttu minema, ma ei suuda teda kaua kinni hoida.”

Siim ei tahtnud sinna jääda ja kui ma majast väljas juba olin, siis nägin, kuidas ta akna peal nuttis. Õhtul aga oli kõik jälle hästi, tal oli hea tuju ja me läksime rõõmsalt koju. Hommikul kordus jälle kõik. Nii läks harjumisega tükk aega.

Madis läks aeda vanuse poolest varem, läks kohe kenasti mängima ja õhtul tuli rahulikult koju. Ei mingit probleemi.

Mida see isa süda aiast lahkudes sees tegi?

Oh, ma olin õnnetu. See vaatepilt on ikka väga julm. Aga no mis sa teed, mul tuli kooli minna.

Jah, aeda viimine ja arsti juures käimine olid minu ülesanded. Kuna mu naisele oli lapsega arsti juures käimine lausa füüsiliselt vastunäidustatud. Anu oli veendunud, et arst teeb meie lastele haiget. Ja et ära hoida võimalikke konflikte, oli lihtsam, kui mina poistega käisin. Naine oli vahel ka meiega kaasas, aga ma mõistsin Anu. Nägin kord isegi, kuidas ta arsti vaatas kui vaenlast… No ema süda on selline…

Lapsevanemal on oma instinktid tõesti, kuid kas te olete ka poegade kaitseks pidanud välja astuma? Tajunud, et neile võidakse haiget teha?

Midagi sellist ei ole ma tajunud tõesti… Ehk siis pole olnud põhjust. Poisid on ju ka inimesed oma viguritega ja kindlasti on nad mõnel teemal vastuvõtlikumad. Minu jaoks on loomulik, et sa mõistad oma lapsi. Ka siis, kui neil on valus, ja mõtled nendega koos…

Kui Siim kunagi muusikaarvustusi alles kirjutama hakkas, siis ühe hevibändi arvustamise eest visati tal aknad sisse, käisime neid siis vahetamas. Aga muud...

Nad on kukkunud oma vanematesse, tundub mulle. Meil pole kodus olnud kunagi jutuajamisi teemal, et nüüd sa õpid, siis näitad ette ja kontrollime. Öeldi kohe: õpid ja käid koolis. See siin on su isa kool, siin õppis ka su onu. Kui sa millestki aru ei saa, tule küsi. Kusjuures – täpselt samasuguse suhtumisega kasvatatud poistest üks lõpetas medaliga, teine medalita. Aga nüüd vaatan, et mõlemad on arukad! Üks, mida olen neile alati õpetanud: tee seda, mis sulle meeldib, ja kui selle eest ka makstakse, siis on eriti tore. Nii on läinud. Ma usun, et nad on saanud mingi pisiku ka meie kodust.

Kas karistusel on teie kodus kohta olnud?

Nurgas on poisid seisnud, sedagi harva, aga muud küll mitte. Kas see on karistus?

Meil on tõsiseid meeste jutte vahel ikka ajada tulnud, teemal mida, kuidas, kus. Kuid muud… Usun, et kui karistamine ei sobi vanematele, siis ei sobi see ju ka vanemate lastele.

Aga minu kodus oli vits veeämbris leos, kuid ma ei mäleta, et keegi seda kasutanud oleks. No ma olin ju sihuke kraade.

Eks see selline heidutusvahend pigem oli.

Ma ei saaks öelda, et poistest mul just vabakasvatuse ohvrid oleks saanud, aga suhteliselt vabas, sallivas õhkkonnas on nad elanud küll. Ja näiteks suitsetama ja õlut jooma pole ma poisse õpetanud, nad ise on hakanud ja suhteliselt hilja nagu minagi. Varem oli sport meie kõigi jaoks tähtsam.

Emad armastavad tütardele öelda, et kord, kui sinust saab ema, siis sa mõistad mind. Kas teie isana poegadele ka nii olete öelnud?

Kindlasti mitte, sest elus ongi nii, et saadakse aru, kui selleks on õige aeg. Mulle tundub, et isaks olemist ei olegi võimalik õpetada või ette näidata. Meie endi sees tekib ühel hetkel lihtsalt tunne ja teadmine, et nüüdsest on midagi enamat ja muud kui sina ja su kaasa. See on midagi, mis inimesega juhtub. On loomulik, et sa oma kaasast hoolid.

Või siis ei juhtu, nagu paraku ka väga palju elus on – mees ei pruugi asjadest aru saada isegi mitte siis, kui temast isa on saamas või ta juba on isa. Ja sellest on kahju.

Lontruseid, kes oma lastest ei hooli, on alati olnud. See on kultuurituse ja sisemise kasvatuse puuduse tulemus. Minu jaoks on see üks õõvastavamaid asju.

Ühel eluetapil käisin palju lastekodudes ja kui sa ühe kaupa nende laste lugusid kuulad… Osa juhtudest on sellised, kuna vanemad on lihtsalt otsa saanud, kuid valdavalt on lastekodulaste taustal arusaamine, et vanemad ei ole võimelised oma kohust täitma ja siis on parem, kui laste eest vähemalt keegigi hoolt kannab. Oh jumal kui hulle asju juhtub…

Kord oli nii, et läksin jälle lastekodusse ja tuli juhataja: „Vaata Eiki, kaks viimast põnni, kes meile tulid, nende puhul pidime seadust rikkuma. (Seaduse järgi hoitakse ühe pere lapsed koos.) Sest sel 28-aastasel narkomaanist emal oli lapsi kokku kaheksa ja ühte lastekodusse ei mahtunud nad ära.”

Selle pere noorimat last vaadates mõtlesin, et mida küll pidi pere vanim lapse nende aastate jooksul kogema, tundma ja üle elama…

Räägime teie isast. Millal te tema peale mõtlete?

Mu isa on nüüd juba 30 aastat mulla all olnud, nii kurb, kui see ka ei ole. Ta oli selline rahulik, ka poegadega, kuid tegi tublisti sporti ja oma spordipisiku olen kindlasti temalt saanud. Tema viis mu väikse klutina maadlusvõistlustele. Aga mulle see ei meeldinud, palju lõbusam oli jalkavõistlusi vaadata. Nii hakkasin 4–5 aastasena jalkat taguma. Isa oli mul kunagi maadleja – pidi 1940. a Tokiosse OM-ile minema. Aga ei jõudnud ta kuskile, sest algas sõda. Pärast pidas ta aga väga peent ametit, oli nimelt kaaluluksepp.

Mälestustes on isa mu jaoks sõber. Teisiti ei ole ma teda kunagi ette osanud kujutada, sest ta ei olnud kunagi tige, isegi mitte kuri. Karm vahel küll, enamasti rahulik ja sõbralik. Ja kui mina sain ema käest riielda, sai enamasti ka isa oma osa. Ema on meil alati tulesäde ja korraldaja olnud. Isa aga võttis ema pragamised kenasti vastu, aidates ka mind saadud kriitikaga toime tulla, ja siis püüdsime koos jälle paremaks saada.

(Paus.)

Tal tekkis poistega hea kontakt. Kord läksid poisid Mustamäele, vanaema-vanaisa juurde ja Siim läks vanaisaga jalutama. Mõne aja pärast tuli poiss üksi koju tagasi, vanaisa olla kaduma läinud. Ehmatasime muidugi kõik ära ja tormasime vanaisa otsima. Leidsimegi. Vanaisal oli süda seisma jäämas ja koju ei saanud ju tulla, sest oli lapse ära kaotanud... Kõigil on see lugu siiani meeles ja ajab ikka naerma.

Mida te poegadele armastusest olete õpetanud?

(Kihistab kavalalt ja ajab silmad suureks )

Mitte midagi, või noh rääkisin, et mesilane lendab lillekese poole. Muus osas aga ma ei teagi, kas tundeid saab õpetada. Tundeid peab tundma ja neid võib kodus ka näidata. Õpetada saab pigem läbi luuletuse, muusika või filmi. Kallistamist ja õrnust ei ole me kodus kunagi häbenenud. Poisid teavad ka, et nutmine pole mitte ainult ema privileeg, vaid et isalgi lähevad vahel silmad märjaks.

Tundeid saab väljendad näiteks nii, et võetakse kaasa vahel niisama keset argipäeva tantsima. Millise laulu ajal teie Anuga tantsite?

Muusika autor on Eric Clapton ja pala on „Wonderful Tonight”. See on väga ilus tantsulugu ja selline liibukas. Kui ma seda lugu kuulen, siis tahan alati just oma naise tantsima viia.

Miks teil pisar viimati silma tuli?

Viimati tuli huumori pärast alles mõni päev tagasi. Peategelaseks meie kolmeaastane tütarlaps. No ta on nüüd juba nii neiuks sirgumas, et… Ühesõnaga, Friida pesi hambaid vannitoas ja kuidagi kukkus nii õnnetult, et kohe moka lõhki. Verd tuli nii hullumoodi, et pidi kiirabisse minema. Ja siis see tütarlaps seisis oma kapi ees ja valis riideid, millega sobiks sõita. Kui juba kolmeaastaselt ollakse nii naisterahvas, siis on ikka vägev! Verd tilgub, valus on ja mokk on paistes, aga ei, seda riiet selga ei pane!

Lapsevanemad kardavad paljusid asju, enim läbikukkumist. Kas teie olete kartnud või pigem uhkust tundnud?

Enesele ma hindeid panna ei taha, ei tohigi. Kui aga mõelda neile justkui enda tehtud inimestele, siis selle pilguga olen ma poegi ikka vahel jälginud. Nad on kukkunud oma vanematesse, nad mõlemad. Süda on mul aga rahul, sest näen, et nad on loomulikud, vabad inimesed, neis puudub võlts, teesklus. Mulle meeldib see ja ma ei häbene öelda nii. Olgegi sellised! Minu õnn oli, et nad olid juba piisavalt suured, kui poliitikasse tulin. 1990. aastate oli kõike palju rohkem ja veel pikemad päevad kui nüüd. Ja ma tegin sageli tööd oma pere arvelt, kuid õnneks on mul väga mõistev ja tubli naine, kes kuidagi nähtamatult meid kõiki koos on hoidnud. Ja sellevõrra, kui minu peas on rohkem riigiasju, hoiab tema kodu. Talle see ka istub ja tänu temale on meie elu nii pere- ja lastekeskne.

Kuidas olla oma lastele hea isa?

Last tuleb armastada ootusest, teadasaamise hetkest kuni oma viimase hingetõmbeni. Armastada rohkem kui iseennast, sest lapsed on kõige lähemad, kes meil elus on. Isaks olemine algab mehe peast. Laps hakkab seal vaikselt koputama, siis liigutama nagu loode ema kõhus, ja ühel päeval võtad sa ta sülle.

Siis vaatad, kelle moodi tal varbad on, ja lähebki isaks olemine lahti. Muretseda aga pole mõtet, sest süüa ja kehakatet leiab alati. Olgu ainult armastust ja oskust hoida. 

Milline on Nestorite pere isadepäev?

„Isadepäeval keedab ema meil hapukapsasuppi ja sellega tähistamegi. Kuidagi selline soov sai kunagi soovitud ja see on pikk keetmine, siis on hea põhjus teha. Kingitusega ei ole kunagi mingit muret. ma tean alati, mida ma saan: vahel tulevad need asjad lihtsalt koos, vahel eraldi. Plaadid ja õlu. Nii, et ei oleks plaate ja õlut, ei ole kunagi olnud. Susse, sokke ja aluspesu ei ole ma kunagi saanud. Ja hea ongi.