Indrek Sammul: minu elu ongi teistele elamiseks
Tema nägu ja häält teab igaüks meist, olgu teatrilavalt või teleekraanilt – publik on ande ära tundnud ning naudib. Paraku haarab mõni roll meid sedavõrd, et unustame nähtud maski taga inimese enese. Lõppeva aasta kooskõlast kantuna palus Arter, et Indrek Sammul ütleks lavateksti sekka ka mõne päris oma mõtte.
«Väga raske aasta on olnud, aga hea on olla,» tunnistab vastne Väike-Antsu laureaat Indrek Sammul ja naeratab soojalt, kui sel pärastlõunal Eesti Draamateatris vestluseks vaikset nurgakest otsime. On ju jõuluaeg näitlejatel ja teatris ülepea kiire: päevas mitu etendust ja niisamagi sagimist palju. Korraks tundub, et isegi tänavamüra on vaiksem kui kogu see melu kunsti-Mekas eneses. Ent see on vaid hetk – kiiresti mööduv nagu ikka. Olulisem on: mis saab edasi, mis jääb päriselt, kui kogu kiirus kaob?
Olen Indrek Sammulile lõppeval aastal palju kordi mõelnud. Peamiselt kolmapäevaõhtuti, kui telemenukit «Pilvede all» vaatan. Sammuli kehastatud Erik Laurand on sedavõrd intrigeeriv tegelane, et vägisi tikub pähe küsimus: «Sellist inimest ju päriselt ei ole, ega ju?»
Elus on aga kõik võimalik.
«Ja ega Erik ju halb inimene ole,» kaitseb näitleja oma rolli.
«Tõesti või?» kahtleb sarja fänn.
Kindel on, et Sammul on andekas näitleja, kes teeb teletöö taustal suuri rolle kõrvuti nii praegusel kui ka kunagisel kodulaval linnateatris, kus äsja toodi trupi palvel lavale tagasi Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» põhjal valminud lavastus «Karin ja Indrek».
Öeldakse, et kõik saab alguse kodust. Ja et kuhu tahes me teel oleme, jõuame alati ringiga algusesse tagasi.
Mis saadab meid läbi elu ja hoiab inimeseks olemise teel? Mis on usk ja kes seda vajab? Kellele anda aega või annetada raha ning kas eestlaste sallimatusega on lood meil siis lootusetult hullusti? Need küsimused on mul mõtteis, kui musta täispuidust ümmarguse laua taha punastele toolidele istume. Sammulil on kaks tundi aega, siis algab õhtune etendus. «Kaart ja territoorium» on uus tükk, täiskasvanutele. Väärt mõtteid täis seegi tekst.
Suur, pildimaterjaliga varustatud vestlust saad lugeda selle lingi alt. Intervjuu ilmus Postimees Artersi 23. detsembril 2015
 |
| Hetke Eesti Draamateatri kuuse juures jäädvustas Mihkel Maripuu |
«Väga raske aasta on olnud, aga hea on olla,» tunnistab vastne Väike-Antsu laureaat Indrek Sammul ja naeratab soojalt, kui sel pärastlõunal Eesti Draamateatris vestluseks vaikset nurgakest otsime. On ju jõuluaeg näitlejatel ja teatris ülepea kiire: päevas mitu etendust ja niisamagi sagimist palju. Korraks tundub, et isegi tänavamüra on vaiksem kui kogu see melu kunsti-Mekas eneses. Ent see on vaid hetk – kiiresti mööduv nagu ikka. Olulisem on: mis saab edasi, mis jääb päriselt, kui kogu kiirus kaob?
Olen Indrek Sammulile lõppeval aastal palju kordi mõelnud. Peamiselt kolmapäevaõhtuti, kui telemenukit «Pilvede all» vaatan. Sammuli kehastatud Erik Laurand on sedavõrd intrigeeriv tegelane, et vägisi tikub pähe küsimus: «Sellist inimest ju päriselt ei ole, ega ju?»
Elus on aga kõik võimalik.
«Ja ega Erik ju halb inimene ole,» kaitseb näitleja oma rolli.
«Tõesti või?» kahtleb sarja fänn.
Kindel on, et Sammul on andekas näitleja, kes teeb teletöö taustal suuri rolle kõrvuti nii praegusel kui ka kunagisel kodulaval linnateatris, kus äsja toodi trupi palvel lavale tagasi Tammsaare romaani «Tõde ja õigus» põhjal valminud lavastus «Karin ja Indrek».
Öeldakse, et kõik saab alguse kodust. Ja et kuhu tahes me teel oleme, jõuame alati ringiga algusesse tagasi.
Vaimu ja hinge seisund on kõige olulisemad.Viljandis kasvanud Sammul olnud väga elava loomuga poiss, keda jagus kõikjale. «Probleeme ma temaga seoses küll ei mäleta ja vaba aega veetsime me alati perega koos,» rääkis Indreku ema Lembi aastaid tagasi kohalikule ajakirjanikule. Nüüd on Indreku vanem vend Inglismaal tööl, ema lahkus viis aastat tagasi igaviku teele, peagi 80-aastaseks saav isa hoiab aga truult Viljandi kodu ning oma tervist. «Ta on vapper ja ma tõesti imetlen teda,» tunnistab Sammul, kui räägime leinast ja kurbusega koos elamise oskusest.
Mis saadab meid läbi elu ja hoiab inimeseks olemise teel? Mis on usk ja kes seda vajab? Kellele anda aega või annetada raha ning kas eestlaste sallimatusega on lood meil siis lootusetult hullusti? Need küsimused on mul mõtteis, kui musta täispuidust ümmarguse laua taha punastele toolidele istume. Sammulil on kaks tundi aega, siis algab õhtune etendus. «Kaart ja territoorium» on uus tükk, täiskasvanutele. Väärt mõtteid täis seegi tekst.
Suur, pildimaterjaliga varustatud vestlust saad lugeda selle lingi alt. Intervjuu ilmus Postimees Artersi 23. detsembril 2015
