Ita Ever: osa minust ei saa kunagi vanaks

Ita Everi üks esimesi rolle: Jevgeni Švarts, „Lumekuninganna”. Röövlitüdruk — Ita Ever. Lavastaja Ben Drui. Esietendus 31. XII 1959 Eesti Draamateatris. (Eesti Draamateatri arhiiv) Autor/allikas: Eesti Draamateatri arhiiv

Eesti teatri Grand Lady Ita Ever (intervjuu tegemise hetkel 77) valmistub tervisehädade kiuste järjekordseks esietenduseks ja õpib pojatütre juhendamisel oma uut mobiiltelefoni kasutama. Ning uskuge või mitte – Ita armus hiljuti! Tervelt neljaks päevaks.

Enne veel kui Ita tahab Everist rääkida, loeb ta üles rea endisi ja praeguseid kolleege, kellest ta pole pikka aega või üldse mitte lugenud. "Näitleja võiks aastas anda vähemalt ühe intervjuu," arvab Ever ja lisab, et rääkima ei peaks ainult tööst. "Kolleege on nii palju, kõiki ei jõua tunda, kuid lugeda oleks tore. Mind küll huvitab, mida nad elust mõtlevad," teatab Eesti raamatupoodide tiraažirekordid löönud "Ita Ever, elu suuruses" kangelanna reipalt.
Talle meenub äkki, kuidas ta kohtas mõni aeg tagasi tänaval Helgi Sallot. "Tervitasime, rääkisime veidi ja läksime edasi. Äkki pöörasin ringi, vaatasin Helgile järele ja mõtlesin: issand kui huvitavalt ta riides on." Ever tõmbab kohvitassi lähemale, puistab kaks portsjonit suhkrut sisse, segab ja võtab tassi elegantselt kätte.  
 "No küsige aga, küll teile meelde jääb," õrritab Ever ja keerab laual oleva salvestusmasina ringi, et veenduda - see ei tööta. Talle kohe ei meeldi, kui teda salvestatakse. Ka märkmete tegemine näib välistatud olevat. Ita ei anna ju intervjuusid, vahel, kui põhjust, leiab ta aega mõne ajakirjanikuga vestelda. Mälu mahutavusest võiks Ever muidugi pikalt rääkida, sest kui talle on jäänud pähe kuningas Leari värss-roll, jääb kuulajale meelde ka tema jutt. Tuleb ainult tahta.

Armastab, kuid häbeneb

Itale meeldib kohvikus istuda, meeldib n-ö väljagi teha. Kodus ta sõpradele-tuttavatele kohvi ei paku. "Üle mu ukseläve pääseb vaid poja pere," teatab ta käega justkui jutule joont alla tõmmates. Hetk hiljem meenutab naine, pea viltu: "Naabrinaine on vist ikka ka tuppa pääsenud."
Pärast pikka pausi ütleb Ita, et ta vist häbeneb võõrastele oma kodu näidata. "Mul on üks riidekapp näiteks. See on sama vana kui Roman, kuid mulle väga armas..." Uut Ita ostma pole kippunud. "Oh," lööb Ever käega, "see, kuidas mina endale mitte midagi selga või tuppa ei osta, on naljanumber. Ma kingin kõik hoopis teistele. Jope, mis mul täna seljas on, tõin ma kakskümmend aastat tagasi Rootsist," vangutab Ever justkui etteheitvalt pead. 

Olen jah mutt!

Endast räägib Ita perekonnanimepidi, keelab enese kohta kasutamast sõna "daam" ja muheleb mõnust, kuuldes, et garderoobikaaslane Ülle Kaljuste on teda kirjeldades mutt öelnud. "Olen jah mutt, tüse mutt." Tundub, et talle meeldib kasutada intervjuudes enda kohta sõna "tüse". Ju sellepärast, et tegelikult pole ta seda, vähemalt mitte nii, nagu me üht tüsedat mutti ette võiks kujutada. 
Itale meeldib end ise lohutada. Näiteks kui külge lööb kummaline valu. Siis silub ta tundlikku kohta ja ütleb: "Noh, Itakene, mis nüüd siis on? Ole tubli, ära enam valuta. Lepime kokku, et mina käitun nüüd ka korralikult." Nii Ita siis räägib ja mine võta kinni, kas tõesti teebki nii või ajab niisama udu. Nagu mälutee-retseptist kõneldes.
Legend räägib, et kord olla Ita ühes teleintervjuus öelnud, et joob igal õhtul erilist teed, mis ta mälu värske hoiab. Pärast selgus, et aprillis ja naljapäeval sündinud Ever tegi lihtsalt talle omasel moel ja siiralt nalja. Estraadinäitlejate värk.

Armumine pani särama

On see siis nüüd tõsi või mitte, aga Ita sõnul kleepinud ta just eelmisel teisipäeval kodu välisuksele, muidugi sissepoole, ajalehes ilmunud sünnipäevaõnnitluse, st väljalõike oma vanusega. Nüüd olevat hea ukse ees vaadates endale öelda: no misasja sa virised, vanust näed!?
Muide, sedasama vanust tuletasid talle garderoobitüdrukud – Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja ja Ülle Kaljuste – alles hiljuti valjuhäälselt meelde. Nimelt päeval, mil Ita pihtis, et on armunud. Paari viimase aasta jooksul olevat seda juba kaks korda juhtunud. Esimene armumine toimus Ita bestselleri esitlusel. Teine juhtum oli filmivõtete ajal Eesti teises otsas. 
Armumine oli muidugi platooniline ja kestnud mõlemal juhul nii umbes neli päeva. Kuid see oli, lõi lainena üle pea ja pani Ita näo särama nii, et kõik kolleegid seda märkasid. 

Keeraks aega tagasi

Ever kinnitab, et on mänginud teatris kõiki rolle, millest (nais)näitlejad unistada oskavad. Boonusena on talle jagunud ka mõni meeste ihaldatud roll, näiteks kuningas Lear. Enam kui poole sajandi jooksul on Ita teinud oma paarsada näitlejatööd. 
"Mul on vedanud, et mulle pakutakse ikka veel rolle. Kuid loodan, et mul jätkub mõistust õigel ajal lõpetada," lausub ta. Täpsustades "õige aja" all, et ehk venitab veel kaks aastat välja. Ita Ever on vanemuislase Herta Elviste (84) kõrval kohe järgmine kõrge mängueaga näitlejatar Eesti teatris.
"Osa minust ei saa kunagi vanaks," naeratab Ita soojalt ja arvab, et sellest pole midagi, kui keegi jääb talle pikalt otsa vaatama. Ka pojatütar Mirjam ei jõua ära imestada, kuidas vanaemale nii palju kortse näkku mahub. Ita usub, et kortsud on tal alati olnud ja et osa temast on alati teadnud, kuidas vana naine käitub, räägib ja elab. Nii on sündinud filmis ja laval mängitud memmed, vanamutid ja nõiad. Kuid päris kindlasti teab Ita ka, kuidas mängida Naist. "Kui võimalik, keeraksin aega paarkümmend aastat tagasi, et võiks veel naisi ja ehk armastajaidki mängida."
Õues hämardub ja lambivalguses muutub naise nägu ühtäkki siledaks, muidu rohekaskollased silmadki tumedamaks. "Mul ei ole enam huvi," kostab Ita vaikselt. "Jah, mulle tundub, et olen pärast Gunnari (lavastaja Gunnar Kilgas - toim.) lahkumist kiiremini vananema hakanud. Kuid ega ma enne ka suurem asi huvituja olnud. Gunnar oligi teistmoodi, tahtis ikka kõiki uusi näituseid näha," räägib naine, kes on saanud just uhke uhiuue mobiili ning õppinud ekstra selleks nädalavahetuseks selgeks  tekstsõnumite vastuvõtmise. Põhjuseks pere ja muregi, sest samal ajal kui lapselapsed on isaga Ameerikas, ootab nende pagas endiselt Londoni lennujaamas.

Kahepoolsed kimbatused

Ita silmad lähevad ühtäkki kissi ja ta räägib, kuidas talle umbes viisteist aastat tagasi (siis, kui Ita iga päev vähemalt pool tundi metsajooksu tegi - toim.) järele hüüti: a nuka, devuška! Ever muianud kuratlikult ja mõelnud endamisi: oota sa, tule aga lähemale. Noormees tulnudki ja kui musta riietatud Ita end siis ringi pööras, jahmatanud mees end soolasambaks. Everil on siiani lõbus! 
Vahel harva suudab keegi ka Ita pahviks lüüa. Näiteks tegi seda üks trollijuht, kes peatuses pooltühjast sõidukist välja hüppas, kioskist lilledega otsejoones tagumise istmeni sammus ja kimbu Itale ulatas. Everil oli suisa piinlik olnud, et tema pärast sedasi liiklus seisis. Trollijuht, muide, ei olnudki meessoost.  
Rohkem kui korra on Ever aga sõidukist suisa välja pagenud. Muidugi vales peatuses, kuid mis teha, kui švipsis meeskodanik tuleb sõidu ajal autogrammi küsima. Nagu arvata, imestas ka Ita, et kas kohe siin siis nüüd. Seepeale küsinud mees madalal häälel: kus siis?

Köhimine keelatud

Ita soovib konjakiklaase kokku lüües alati tervist! Sest kui on tervis, on ka tööd ja õnne. 
Tervist on Itale jagunud, ehkki pärast puusaoperatsiooni ta jalutama väga ei kipu, olgu õues või kevad. Kõige kõvem pauk oli aga unustamatu häälega näitlejatari jaoks see, kuid ta nädalaid vaid kirja teel suhelda sai. Nii seisis ukse vahelt antud paberilehel "Palun tooge poest piima". Ita ise istus toas ja mõlgutas musti mõtteid.
Ever muigab, et mõnikord on ka laval hea hääletu olla. Näiteks siis, kui rolli on suremine sisse kirjutatud. Ei, seda polevat kes teab mis raske mängida. "Peaasi et köhima ei hakka," õpetab Ever, kes nägi ühel ööl unes enda matuseid. Kõik nagu ikka, avatud kirst Draamateatri laval, palju lilli, saal pilgeni rahvast täis. Keegi pidas peatsis kõnet ka, kui Ever end kirstus püsti ajas ja madala kõuehäälega naerma hakkas. Seejärel heitnud peategelane uuesti pikali ning sel hetkel kukkunud teatri kolmas rõdu kokku. Kui Ita pärast unenägu jälle teatrisse läks, oli tal esimene mure hoiatada garderoobitüdrukuid, et nood ega nende tuttavad ohtlikule rõdule ei läheks.
Üks õpetus ehk suisa käsk on Ital veel – viimsed sõnad ta peatsis ei tohi olla mingil juhul kiidusõnad. Peab rääkima hoopis sellest, mida tegelikult öelda tahetakse. Näiteks nagu tema kursusejuhendaja matusel, kui teine õppejõud lahkunule valjuhäälselt kostis: kuidas sa võisid sedasi teha? Ever oli koos teiste kursusekaaslastega jahmunud, sest nii ju ometigi ei räägita! 
Mis aga kiitusesse ja tänusõnadesse puutub, siis usub Ita, et neid sõnu tuleb öelda elavatele. Tema teeb nii! 

Fakte Ita Everi kohta

  • Kolmapäeval, 1. aprillil 1931 sündinud tütarlaps sai nimeks Ilse. 
  • Enam kui pool sajandit tagasi sai Ilsest Ita. Ümberristimine käis tema nooruspäevade suurima südamesõbranna Lia Kaljuste (Tõnu Kaljuste ema) eestvedamisel, sest Ilse olnud särtsakale punapeale liialt pehme nimi. 
  • Soovis arstiteadust õppida, temast oleks saanud günekoloog. Sel juhul oleks Ita enda sõnul tõenäoliselt ka vangis istunud – nii karistati nõuka ajal aborditegijaid.
  • Draamateatri lavale astus esmakordselt koolitüdrukuna 1949. aastal. Tööle asus samas majas 1953, pärast Moskva riikliku teatriinstituudi Eesti lennu lõpetamist.
  • Itale tullakse tänaval sageli ligi, et tänada ja tervist soovida. Viimati pangas käies andnud tellerineiu Itale aga kommi, sest muud neiul parasjagu polnud ja tänusõnadest tundus väheks jäävat. 
  • Itale meeldib tänu. Vahel tahab ta täpsemaltki teada, mis etenduses ja rollis meeldis. Süvaanalüüsi Ita ei ootagi. Mõnikord on lihtsalt tore inimesega pikemalt vestelda, teab Ita, kes tundvat sobiva vestluskaaslase n-ö kõhutundega ära.
  • Muutub silmnähtavalt pahuraks, kui keegi julgeb teda diivaks nimetada.
  • Lilledest armastab tulpe. Roose lausa pelgab, sest selle lillega ei oskavat ta kohe kuidagi käituda. 
  • Ita elus on olnud üks abielu ja kaks kooselu. Neist viimane kestis kokku 43 aastat. Kaasadeks on olnud lavastajad: Eino Baskin, Ilmar Tammur ja Gunnar Kilgas.
  • On Mirjami ja Alfredi vanaema. 
  • Ever on aunimetusi saanud läbi aegade, ta on muu hulgas parima naisnäitleja ja elutöö preemiate laureaat. Kuid ka ENSV rahvakunstnik, kes soovis austava nimetuse korteri vastu vahetada. Teadjamad räägivad, kuidas rahvakunstnik läinud siis vahetusepalvega toonase ministrite nõukogu esimehe juurde. Muidugi sai seltsimees Ever loobumisemõtte eest tublisti noomida. Korteri sai ta ka.
Intervjuu ilmus ajakirjas Naised 2008. aasta kevadel, Ita Everi sünnipäeva paiku

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan