Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

See oli esimene kord, kui "Pilvede all" lõi vaatanumbrid niimoodi lakke, et ka skeptikud sarjast kõnelema hakkasid. Kuid režissöör Kirss hoidis oma näitlejaid nii kindlas meediakaitses, et intervjuusaamine ei olnudki niisama küsimine. Selle intervjuu saamisel mängis olulist rolli ka Alo Mattiiseni nimi ning numbrikombinatsioon 25. Miks? See kõik on siin kirjas. Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 2. veebruaril 2013.

Tiit Blaat jäädvustas.

Rital on kaks põnevat tööd: Sirje roll Eesti vaadatuimas telesarjas „Pilvede all” ja psühholoogiamet Rocca al Mare koolis. Vaheldusrikkas elus on ka patja nutmise hetked.
Rita Rätsepp (50) teadis juba lapsena, et rabas liikudes tuleb pikad pulgad käepärast hoida, sest laukad võivad sisse tõmmata. Ja et kui kaanile vihmauss ette anda, siis on lahe vaadata, kuidas ussist vaid kest järele jääb. Maalapse lapsepõlv oli õnnelik, ehkki jõuludest ei teadnud Rita midagi. Selleks pidi ta 18-aastasena lavakooli I kursuse tudengina Kivimäel muusikaakadeemia ühikas kohtuma meie uue ärkamisaja kuulsaima helilooja Alo Mattiiseniga, kes tollal täiesti tundmatuna alles muusikaõpetajaks õppis. Noored pidid abielluma, Anna-Mariita vanemateks saama ja üheksa aastat hiljem lahku minema. Alles selle kogemusega sai Rita pea paarkümmend aastat hiljem kirjutada psühholoogiaeriala magistritöö teemal „Isa rolli taju noorukite subjektiivse heaolu kujunemises”.
Täna on Rita õnnelik ja rikas naine, kel on kolm kõige vahvamat last ja kaks põnevat elukutset, mida ta vaheldumisi praktiseerida saab. Jaa, üks neist on Sirje roll Eesti vaadatuimas telesarjas „Pilvede all“ ja teine on psühholoogiamet Rocca al Mare Koolis. Panso-koolist on kasu mõlemas töös, sest nagu Rita ütleb: „roll tähendab ju inimese sisse minekut, et kehastun kellekski teiseks, tajumaks teist inimest“.
Tema tööpäev algab koolikellaga, täpselt kaheksast, tema kabinet asub kolmandal korrusel, muusikaklassi kohal ning tema toas on palju mänguasju. Kuid ka ülisalajase sisuga kapp, millel on vaid üks võti. Kapi sisu jäägugi saladuseks, me kohtume Ritaga hoopis selleks, et avada teda ennast – läbi olnu. Ärkamisaja aastapäeva eel.

Mis teie lapsepõlvemaast tänaseks alles on?
Nii nagu paljudest küladest Eestimaal ... kunagi aga oli see väga ilus väike Tammiku küla Emumäe külje all, Vooremaa piiril, keset Eestimaad. Nikolai Pätsi suveresidents oli seal, kihvti mõisapargiga, kus olid viis turbajärve, lillealleed ja puud, mis toodud Saksamaalt. Keila-Joa park meenutab seda parki, sest neil oli üks arhitekt. Emumäe tipust on külale hästi ilus vaadata.
Lapsepõlv on mu turvapaik, seal peab ikka vahel käima, kasvõi mõtetes. Ja igal suvel ka kohapeal.
Muidugi on palju muutunud, torm on mõned metsadki murdnud, kuid kohad on ju alles.

Milline teie kodu oli?
Isa oli metsaülem . Käisin temaga palju kaasas, rohelise tammelehega LK silte panemas näiteks. Aga ema tahtis, et ma zootehnikuks hakkan. Ta ise oli osakonna brigadir. Aga ma olin selline teistmoodi, tegin lillekompositsioone. Kui külanaised meile tulid, siis ema palus mul need kõik kõrred teise tuppa peita, sest no maainimene on maainimene, tema hindab asju teisiti.

Psühholoogina oleks teil selle kohta nüüd sobiv arvamust avaldada.
See jätab tegelikult lapsele väga suure jälje, kui laps tuleb millegi isetehtuga – olgu see joonistus või lillekimp. See on väärtustamise küsimus: mis juhtub lapse enesehinnanguga kui ei väärtustata tema siiralt tehtud asja, või ei panda seda tähale a la ah, ma pärast vaatan, mis sa siin nüüd eputad...
Aga minu emale näiteks konkreetselt ei saa seda üldse pahaks panna, sest aeg ja kasvatus olid teised. Teistest ei saanud tahta parem olla, pigem oleme ühesugused, peaasi et silma ei jää.
Jaa, haritlaskond oli iseasi. Kuid mina olen sügavalt maalt – partei käskis!
Mul ei olnud jõulusid, mul ei käinud päkapikud, emal olid tööeesrindlase aukirjad ja koolis oli näärivana. Samal ajal oli meil kodus selline kapp, kus olid vanad asjad: näiteks väike täisvillane Eesti vabariigi sinimustvalge lipp ja rahvariided koos pakituna, ja neid ei võetud sealt kapist kunagi välja.
Meie kodus neist asjust ei räägitud, mitte iial. Kuidas asjad sinna kappi said, ma ka ei tea. Kuid pakki ma nägin, sisu teadvustasin alles hiljem.

Millal teil siis ükskord jõulud tulid?
Need tõi minu ellu Alo pinginaaber [Jõgeva keskkoolipäevilt] Jüri Leesment. Olin siis juba täiskasvanud inimene, kuid ametlikult ei tohtinud neid isegi siis veel pidada...
Imestada polegi siin ehk midagi, sest no kui sa elad täiesti omaette kuskil metsade vahel, kuidas saab selliseid asju üks laps teada?! Ka mu tollases koolis ei räägitud. Aga kui ma keskkoolis poole pealt Võhmasse kooli läksin, oli äkki selline tunne, nagu oleksin pimedast valguse kätte jõudnud. Mitte et Rakke kool halb oleks olnud, aga vaim(sus) oli teine ja ma ise olin vanemaks saanud. See oli aasta 1978-1979. Seejärel hakati rääkima vabadusvõitlejatest ja sündis nn neljakümne kiri. 
Enne seda oli rõõmus ja õnnelik lapsepõlv – kõik oli hästi, midagi polnud halvasti. Nüüd aga oleme põlvkond, kes oleme kõik näinud – olen väga õnnelikul ajal elanud, kogu aeg.

Õnnelik on olnud te aeg ka teatriajalugu silmas pidades: neli aastat Mikk Mikiveri käe all teatrikooli ja kümme aastat tööd Draamateatris.
Oi jaa, sel ajal olid veel majas onu Heino [Mandri], Rein Aren, Velda Otsus, Aino Talvi, Ellen Liiger... Soliidne, sale härrasmees Ants Eskola tuli ikka proovi, roos oli rinnas ja selg sirge. Nad vahendasid meile oma ajastut oleku ja juttudega, see oli nii põnev. Ja kui „proua“ öeldakse, siis mulle meenub Lisl Lindau – tema oli ikka kohe tõeline proua, kes enesele uksi naljalt ei avanud, vaid vajadusel peenelt märku andis...
Aga kuidagi ma nende vanaprouade ja härradega klappisin. Ehk sellepärast, et olin pisike pruunisilmne väikene nähvits.

Mis viga armsakest hoida?!
Ei tea midagi – minust natuke vanematele konkurentidele olin väga kõva teema. Õnneks pidin teatrist enne lahkuma, kui minu kannale nooremad konkurendid astuma jõudsid.

Nüüd enam konkurente pole?
Oi, kindlasti on, ja las ollagi. See on ju ainult hea.

Nüüdseks on jäänud telesarjad. „Pilvede all“ läheb edasi, võtted käivad, te õpite teksti – Sirje ilmselt jäi ellu... Kuidas te selle osa üldse saite?
Mind kutsuti selle rolli peale. Produtsent Toomas Kirss helistas ja ütles, et neil on vaja lopsakat blondiini. (Naerab magusalt)
Tom saatis algul paar asja lugeda ja palus mul arvata, et kuidas tundub. Lugesin siis läbi ja küsisin, et kuidas talle küll mahtus pähe, et see „lopsakas blondiin“ võiks olla see väike must hiireke. Aga tekst ja roll mulle meeldisid, minu õnneks osutus lopsakaks hoopis Sirje sõnavara ja arvestades ta lastekodu tausta – nii pidigi see olema.

Telerist on Sirjet vahel päris raske vaadata, kuid kas vastikut inimest on vastik ka mängida?
Sirje on karakterroll, seega teadlikult vastikuks mängitud. Olen sellega väga rahul.
Ärritamisest rääkides – see on puhas psühholoogia. Sirje on hästi puhas tüüp ja puhtalt mängitud. Ta on peegel. Miks meile mõni inimene ei meeldi: tal on omadused, mida ma enda juures ei taha tunnistada või on tal omadused, mida me kadestame. Mõlemal juhul mõjub see inimesele ärritavalt.

Aga kui see paneb nutma ja teeb haiget?
Siis tasub eneselt küsida, millest need emotsioonid. Olen saanud fännikirju, kus on kirjutatud, et te olete täpselt nagu minu ämm. Ja et see roll on andnud lohutust, teadmise, et ongi olemas selline inimtüüp. Mõned on ka väga vihased olnud. Olen ka sõimata saanud. Alles hiljuti üks tuttav rääkis, kuidas talle tuldi mind klatšima, et elus olla see Rätsepp samasugune. Mingil hetkel oli see suhtumine väga tugevalt õhus, eriti „Õhtusöök viiele“ ajal [2011 detsembris]. See oligi kuidagi eriliselt vastikult kokku lõigatud ja no internet on siiani järelkaja täis.
Nüüd on palju enam seda, et inimesed tulevad tänama. Mõistetakse, et näitleja teeb lihtsalt oma tööd. Ja see teeb rõõmu. Sest mina olen ikka see, kes olen. Aga ikka kiputakse samastama. Hiljuti kuulsin, et Õnne-Alma Ja Pilvede-Sirje olla Eesti kõige hullemad mutid.

Psühholoogi töökabinetis on ka teatrilava. Tiit Blaadi pilt.

Kuidas teisse näitleja ja psühholoog ära mahuvad?
Inimene on ju lõputu, me võime arvata, et minu sees seda või teist omadust ei ole. Aga kui kaevama hakata, siis on tegelikult kõik olemas. Mäletan kui Raivo Trass pakkus mulle noorekesele etenduses „Naised“ [1986] paha tüdruku rolli. Olin blond bitch, kes lõi Elle Kulli tohutu healt tegelaselt tema mehe üle. Pidin olema litsakas – mina, kes olin nii üdini korralik. Siis nuuksusin, et kuidas Trass minus sellist naist näha sai ja et ma ei oska ju kuri olla ja karjuda. Trass ütles aga, et ta usub minusse, et ma saan hakkama. See mõjus! Lõpuks oli väga lahe laval selline olla.

No kas tõesti ellu kaasa see ei tule?
Ei tule, sest inimtüüpi ju ei muuda. Töö käivitab lihtsalt teatud hoiakud. See näitab, et inimeses on kõik poolused, need tuleb lihtsalt käivitada. Meis kõigis on ju olemas ka vähirakk, aga see käivitub alles siis, kui selleks on tingimused.
Kui me tegime Sirjet alguses parukaga, kui ta oli koomas, siis üritasime teda kortsulisemaks saada – ja kui mulle see tume parukas pähe tõmmati, siis tundsin kohe, kuidas mul näolihased vajuvad ja kael oli nabani kortsus. Ja kui pandi blond parukas pähe, siis tundsin, kuidas selg läks sirgu ja silm hakkas särama – see oli ju noor Sirje. Juba ainuüksi välised vahendid toetavad häälestumist ja rolli. ja kui grimeerija hakkab su näoga tööd tegema. Siis sa juba tead, kuidas siit samm haaval edasi lähed. Ja kui roll on tehtud, siis muu elu algab hetkel, kui sa näo maha võtad.

Üks asi on rolli läbi rõivaste ja grimmi teha, teine aga teha midagi, mida te päriselt ei tee – Sirje ju suitsetab. Kas ka teie suitsetate?
Ei (kohkunud häälel) Ah issand, ma pidin ära surema. See oli õudne. Kõige hullem stseen oli noorel Sirjel, kus ta pidid nõukaaegsed sigarette tõmbama. Ja no pisikeses köögis – kus lisaks Sirjele ja Albertile [Ain Lutsepp] on seal suured prožektorid, valgustaja, operaator, helimees, režissöör, grimeerija – ruum on pilgeni täis inimesi, uksed-aknad on kinni ja ma pean suitsetama. Mitu sigaretti järjest. Ja kui me pärast võtet autos sõitsime, siis mu süda tagus nii meeletult, et ma tõesti kartsin oma tervise pärast.

Kuidas suitsetamist mängitakse?
Kehakeeles. Usun, et pärissuitsetaja saab aru, et Sirje ei suitseta.

Te nimetate Sirjet edukaks, ise olete edukas. Kuidas elada nii, et juhus annaks eduks võimaluse?
Taotlus tuleb teele saata! Aga nii ongi. Mõtled valmis ja saadad kõrgemale teele. Sirje rolliga oli tegelikult täpselt niimoodi, sest mitte miski ei ole tegelikult juhuslik. Ja vastus tuleb siis, kui on õige hetk.

Mis võitjatel nii viga rääkida, aga kui ikka kõik on halvasti, tööd ei saa või palk niru...
Madalalt astmelt ei saa sa mitte kunagi edasi kui sul endal visioon puudub. Kui sa ainult halad seal all, siis ei saagi ju kuhugi jõuda. Kui sul aga on teadmine, kuhu jõuda tahad, siis on su taotlus ka kordades selgem ning siis see kõik ka tuleb. Inimene saab seda, mida ta mõtleb. Iseasi kas ta nüüd seda endale ka tunnistada tahab. Aga enamasti mõeldakse väga negatiivselt, või siis, et ma tahaksin seda või teist, kuid siis saadaksegi ainult tahtmine. Tuleb aga mõelda olevikus: mul on see. Tahan olla terve või olen terve – vahe on sees. Ka tulemuses.
Nii et ma võin öelda enesele, et ma olen edukas ja nii lähebki ning mu taotlus ei tee minust ülbet või isekat? Absoluutselt – issand, kuidas me ennast maha tõmbame kogu aeg. Kogu aeg tambime endid küüru ja siis imestame, miks keegi meid ei hinda. Kuidas saab teine hinnata meid, kui me saadame välja sõnumi, et me ise endasse ei usu?!

Teie ilmselgelt usute endasse, sest olete edukas ehk rikas ja kuulus ehk õnnelik, kui teid sedasi eestlase tüüpmõõdupuuga mõõta. Mida aga rikkus ja õnn teile tegelikult tähendavad?
Rikkus on minu jaoks minu lapsed: tütred Lise Beth ja Anna-Mariita ning poeg Karl Hans.
Sain [2012] suvel 50 ja nüüd elule tagasi vaadates: vahel on tundunud, et olen elult ikka jubedalt peksa saanud – issand, kui raske mul on olnud. Tegelikult on mul meeletult vedanud. Olen kõigi pisarate eest tänulik ja kogemused, ka pisarad, on mu rikkus, mida olen kild haaval korjanud. Õnn on teadmine, kuidas sa enesega läbi saad ja inimesed, kes on sinu kõrval ausalt, ausad.
Alati on ka neid, kes me juurde ei jää – nad peavadki minema, sest nende aega on täis saanud või nende ülesanne sinu elus on täidetud, või oled sina oma ülesande nende elus täitnud.

Ritale meeldib psühholoogi amet väga: „Elukaaslane ütleb ikka vahel, et kuidas sa jaksad selle sopa ja raskete asjade sees olla. Ma vaidlen vastu: halloo, see on maailma kõige positiivsem töö – mina otsin ju lahendusi. Ma näen ju kogu aeg valgust tunneli lõpus. Ükskõik kui rasked need lood on: minu aju hakkab tegelema lahenduste leidmisega, kuidas tuua tagasi rahutsooni.“

Kas see teadmine tuli päeval mil te end lõplikult tühjaks olite nutnud?
Ma ei ole nutmist lõpetanud, ikka nutan aeg-ajalt. Aga kui sa teed enesega rahu ja lõpetad hinnangute andmise – halb või hea – ja võtad tänulikkusega vastu kõik, mis su ellu tuleb, siis algab kasvamine. Püüa mõelda: kuidas see olukord on minu jaoks täiuslik?
Jaa, ma olen ka peksnud patja ja nutnud, et no kuidas kurat see olukord saab olla mulle täiuslik. Kuid näe, on! Räägime Alost ka, tundub et te olete Alo tõttu või tänu talle täna see, kes olete...
või oli see hoopis vastupidi? (jääb kavalalt vait) Et tema oli hoopis tänu mulle see, kes ta oli...

Te mõtlete nii?
Ma lihtsalt viskasin kinda. (Paus)
On ilmselgelt asju, mida ma ei ole rääkinud, ja võibolla ka ei räägi. Kuid see eelnev oli täiesti teadlikult öeldud – minu roll Alo kujunemisel oli kordades suurem kui seda teadvustatakse. (Paus) Uskuge, ma tean, millest ma räägin.

Muidugi te teate – iga tegija mehe taga on tugev naine.
Teadlikult või alateadlikult küll jah, ega ju asjata öelda, et naine on kael ja mees on pea.

Nii et Georg Otsa Astal oli õigus öeldes, et „mina tegin sinust...“?
Ma arvan küll jah. (Paus)
Miks Alo üldse kirjutama hakkas? – alustame sellest.

Miks Alo vastu ei pidanud?
Jumal seda teab, aga ju see oli tema roll. Sest ta rääkis kogu aeg, et tema on geenius, kes sureb noorelt. Ja kui sa seda mantrat pidevalt korda, siis nii läheb.

Ja teie ei püüdnud teda ümber veenda?
...me läksime lahku kuus aastat enne tema surma.

Miks te ei jäänud?
(paus) See on pikk jutt, mis algab lausega: mina astusin mängust välja. Siin on sees väga isiklikud teemad, ja kuna Alo on siiski sümbol Eesti rahva jaoks, siis on teatud asju, mida ma ei puuduta – austusest inimese vastu ja austusest Eesti rahva vastu. Aga kindel on, et naine teeb tegelikult väga teadlikult meeste valikud – meil on laps.

Oligi kohe nii, et Alol oli plaanis tšellokontsert ja teil tütar?
Tütar oli minu projekt jah, loomulikult valisin teadlikult oma lapsele isa. Ja meie Mariita on armastusest sündinud laps – hästi issi moodi, väga ilus, tark ja erakordselt musikaalne – seega tuli hästi välja. Ses mõttes läks meil kõik hästi. Aga kasvatamiseks on vaja turvalisemat keskkonda.

Isa-tütre suhe püsis täiuslikuna lõpuni [Alo suri mais 1996]?
Jaa. See suhe oli rohkem kui paljudel lastel üldse ongi – usun nii. (paus)
Mu magistritöö oli sel teemal osaliselt, ja sealt tuleb väga tugevalt välja see, et oluline pole mitte vanemate kooselu kui fakt iseenesest, vaid see kvaliteet. Aeg, mis lapsele pühendatakse.
Alo ütles mulle hiljem väga palju kordi, et tänu meie lahkuminekule on tema oma lapse jaoks tunduvalt positiivsem sümbol kui ta oleks olnud seda meie abielus.
Lahkuminek on alati raske ja mehel on mahajäetuna väga raske, eriti veel teise mehe tõttu jäetul. See on egole väga kõva laks. Kuid kui need emotsioonid oli maha saadud, siis me läksime Aloga edasi ikka väga heade sõpradena, ja ta oli Mariita jaoks alati olemas. Alo oli hea isa.
Ülejäänu aga on kirjas tema loomingus. Ja las nii ollagi.

Miks te Alo valisite?
Ma arvan, et see oli selline, et kaks väga habrast isiksust said kokku. Ehk ka suht sarnasest kandist, maalt tulnud, suures linnas, ühikas oli üks... ju see saatus oli.

Ja te olete päris sarnased...
Maailmavaatelt ilmselt kõige enam... Ta oli väga õrn ja haavatav inimene. Ükski looja ei saa ilmselt väga teistsugune ka olla – tundlikkuse aste on juba selline, et ta peabki olema. Sotsiaalne närv oli tal väga tugev, tulevaid kiiri võttis kuskil ülalt vastu ja sai nende vahendamisega väga hästi hakkama.
Meil olid pikad jutuajamised, ühine kirjandus- ja muusikahuvi ning lõputud rännakud laulukaare alla ja pimedas Metsakalmistule jalutama – müstiline oli ju. Me olime suured rändurid, kui jahe hakkas, siis läksime vanalinna erinevatesse kodadesse ja õuedesse – siis ei olnud need veel lukus – ja lugesime üksteisele luuletusi. Enamasti käisime kahekesi, vahel olid ka sõbrad kaasas.
Koolis tuli muidugi ka käia ja ennast ise elatada – mina koristasin Toompeal koolimajas ja Alo käis koore-ansambleid juhatamas. Seda oli vaja ju, et iseseisvalt hakkama saada. Sahmimist oli muidugi kõvasti. Kuid Alo ei olnud ainult klaverimängija, ta oskas olla ka üsna praktiline.

Kuidas on komponeerijaga elada?
See tähendab seda, et oled lapsega tundide kaupa õues, sest toas on vaikust vaja või seda et „kuula, kas see tuleb sulle kuskilt tuttav ette?“, „oota, kas see lõpp võiks olla niimoodi, või niimoodi?“ - see on komponeerija kõrval elamine.

Ja teie selle peale?
Vastasin, kuna mul on väga hea muusikaline mälu. Alo kasutaski mind selleks, et küsida „kuidas sulle tundub, kas sedasi või sedasi. No siis teeme sedasi,“ ja pani kirja. Või siis laulsin lapsele unelaulu, Alo hüüdis seina tagant: „Ai, valus on, veerand nooti läks mööda. Tal oli väga hea kuulmine aga lauluoskus polnud tal just kiita – laulma pidin ikka mina.
(Paus)
Kunagi varem, kui tütart veel polnud, panin talle luuleraamatu ette ja ütlesin, et hommikuks olgu laul valmis... lihtsalt selleks, et enesehinnangut anda.
--- las ta olla, ärge rohkem küsige. ---
Me ei saa mõjutada tühja kohta. Alo kasutas oma võimalusi.

Kas te Alo muusikat kuulate vahel?
Jaa, nad laulavad siin all just „Mingem üles mägedele“ - mul on muusikaklass siin ju. Aga ei, otseselt ei kuula, kuulen küll siit ja sealt.
(Pikk paus)
Mõned asjad on ju minust sündinud, nagu ikka loojad, kirjutas ka Alo oma isiklikku elu palju loomingusse sisse ja nüüd seda kuuldes meenuvad mulle kõik need asjad pluss veel see kuidas need on sündinud. Aga kui nimesid otsida: mis mulle väga meeldisid ja omas ajas olid väga tegijad – näiteks InSpe perioodil loodu on väga kihvt: kirjutusmasina lugu, „Roheline muna“. Need on väga ausalt tehtud asjad. Ja Alo ema Helmi sõnadele kirjutatud muusikalist “Charlotte koob võrku” unelaul oli Mariita üks põhilisi unelaule... No ma ei saa rohkem rääkida – mälufilm kerib praegu neid nii palju silme eest läbi...
(paus)

Mees ja naine ehk kooli psühholoog muusikaklassi seinale vaatamas

Palun kerige sellest filmist ette kaadrid aastast 1987, Tartu levimuusikapäevad ja ühislaul „Ei ole üksi ükski maa“.
Mulle meenub kohe see, kuidas me Aloga hakkasime lauljaid valima, et kes võiks ja milliste kriteeriumite järgi... Ja siis tuli pähe, et oot, kes kus kohast pärit on – nii läkski. (paus) Jah, ma mäletan seda jutuajamist... Pluss veel see et tol kevadel ootasin ma Mariitat, mul oli suur kollane vest seljas, olin värviteraapiat lugenud, et mis titele paremini mõjub, ja nad lükkasid mu Tartus raekoja platsile mingi loosungiga käima, sest „sa oled rase, sind ei panda vähemalt vangi“. Plakati kirja ma ei mäleta, lint käib kiirendusega praegu.

Kas see kõik kirjutatakse kunagi ka lahti?
Ma ei tea seda täna. Mõned asjad peavad jääma müütideks, sest kõigil meil on oma inimlikud pooled ja kõigil asjadel sünnilood. Neid on ehk huvitav teada, kuid liigne info hakkab ehk ühel hetkel loomingu kuulamist segama. Nagu mul näiteks – ma ei saa seda enam nii kuulata, see on olnud meie elu.

Sel sügisel möödub laulvast revolutsioonist 25 aastat, mida tähendab see teile?
Kui Eestis oli laulev revolutsioon ja Eesti rahvas hõiskas, siis ühe pere jaoks oli see tragöödia. Sest üks pereti lõhuti ära. Need päevad on minu nutetud nutud, hunnik kurbust ja valusat saatust.
Ma pean enesega veel palju tööd tegema. Ikka veel on tumedaid laike, mille sisse ei ole ma siiani julenud minna... Või tuleks mõned asjad lihtsalt jätta nii nagu nad on?

* * *

Kas teadsite, et:

• Rita Rätsepp on sündinud 17. juulil 1962;
• lõpetanud lavakunstikateedri XI lennu, mida juhtis Mikk Mikiver ja kus õppisid veel Margus Tabor, Eduar Salmistu, Peeter Sauter, Terje Pennie, Toomas Urb, Reeda Toots, Enn Nõmmik, Raimo Pass, Gita Ränk-Kalmet jt;
• töötanud Eesti Draamateatris, Nukuteatris, Raeteatris;
• abiellus 1981. aastal helilooja Alo Mattiiseniga, abielu lahutati 1990. aastal;
• lõpetas 2008. aastal Akadeemia Nordis psühholoogia eriala sotsiaalteaduste magistrina;
• 2007. aastast töötab Rocca al Mare Koolis psühholoog-nõustajana;
• mängib 2010 aasta septembrist kolme tütre ema, juuksur Sirje Jakobsoni rolli telesarjas „Pilvede all“
• teeb ainsa naisrolli äsja Mehhikos horrorfilmide festivalil peaauhinnatud õudusfilmis „Uudishimu tapab“ /“Curiosity Kills“, mille režissöör on Sander Maran;
• harrastab kirgliselt sporti – rühmatreeninguid, jooksu, joogat, mängib golfi ja satub vahel ka lasketiiru;
• on kolm lapse ema.



* * *

Kas teadsite, et:

• ALO MATTIISEN (22. aprillil 1961 – 30. mai 1996) sai populaarseks protesti- ja isamaalaulude kaudu. Teda on nimetatud vabaduslaulikuks, ärkamisaja sümboliks;
• kuulsaim poplaul on fosforiidisõja toetuseks kirjutatud “Ei ole üksi ükski maa” (1987);
• rahvusliku ärkamisaja olulisemad “Viis ärkamisaegset laulu” (1988) kandsid lauluväljakul ette Ivo Linna ja Kiigelaulukuuik ning ansambel InSpe autori juhatusel. Laulutekstid tegi Alo kunagine pinginaaber Jüri Leesment;
• kirjutanud muusikat väga erinevates žanrites, kokku ligi 200 heliteost; mh Tartu Levimuusikapäevadel (1984) kõlanud suurvorm “Kirjutusmasina kontsert D-duur”;
• ema Helmi Mattiiseni tekstile kirjutas muusikali “Charlotte koob võrku” (1983); kaks risotooriumi – “Roheline muna” (1985) ja “Näärmed” (1987);
• Kirjutanud ka arvukalt tunnusmuusikat (signatuure) tele- ja raadiosaadetele (“Aktuaalne Kaamera”, „Carte Blanche“, „Argipäev”, „Spordipühapäev” ning tunnusmuusika Eesti Rahvusraamatukogule. Ja ulatuslikult reklaamimuusikat.

Rita on Eesti noorte pärast mures, sest tema sõnul on noortel on raske Eestis saada tööd, kuna nõutakse kogemust. „Vanem tütar oli näiteks pool aastat Toompeal vabatahtlikuna, et saada töökogemus, et seejärel saada tööd. Ise tuleb pingutada, eesmärgid seada ja mitte raha raha pärast tahta,“ on psühholoog Rätsepp kindel.

* * *

SIRJEGA PILVEDE ALL 

Miks Sirje teile meeldib ja mida teil temalt on õppida?
Lastekodu taustaga kena naine väikelinnas, kellel on kolm tütart, kõigil erinevad isad – see ei ole kerge elu. Kuid Sirjele maja pärandanud rikas proua ei teinud seda niisama. Sirjes on sisu ja see proua nägi seda. Sirje üks ülesanne on tütar Piretit [Inga Lunge] tugevamaks kasvatada, eks te varsti näete, kas ja kuidas see läheb kõik. Ja mis puutub Albertisse [Ain Lutsepp] siis, kas nii tore ja armas mees läheks mingi vastiku muti juurde?
Õpetanud on Sirje mind väga palju – olen nimelt liiga pehme. Vahel teevad nad platsil mu üle nalja ka. Režissöör Indrek Simmi lemmikfraas on: „Piret, sina tee nii. Sina Mari, tee nii. Ja Rita, sina mängi iseennast!“
Aga seriaalis on päris keeruline mängida, sest ega ma ju ei tea, mis järgmise nelja osa pärast saab.
See, kes kirjutab – ei, me keegi ei tea, kes on Eleonora Berg – kirjutab ju järjest. Temal on ilmselt mingisugune visioon siiski ees, kuid me ülejäänud sõltume puhtalt ette antud paberitest. Nii me mängime, teadmata, mis edasi tuleb. Elu tuleb ka vahel vahele, tüdrukud jäävad ju järjest rasedaks siin. Filmis on ses mõttes kindlam – algusest lõpuni on kõik teada. Kuid seriaalis on huvitavam.

Sirje suhtumine ja hoiak – on need tõesti kõik ühes inimeses võimalikud?
Ma isiklikult peale Sirje kedagi ei tunne, aga nad on väga elujõulised ja ettevõtlikud – seega usun et on olemas küll. Ta on ärritav, sest on aus, ilmselt sisimas ka enda suhtes. Ta ei talu mugavustsooni. Sirje on vürtsikas tüüp, ja enamasti tuleb mul repliike öelda sisistades või üleolevalt. Olen palunud, et kirjutage ikka sooje värve ka sisse, näiteks kui Sirje saab vanaemaks. Aga ei sobi ju...ja pealegi – keda selline Sirje huvitaks? Jah, elu ongi karm! Ja inimesed otsivad meelelahutust.
Sirje on huvitav, tuues meis endis välja uued küljed ja suhtlemine [ka teleriga] on kõige parem sisevaatlus. Miks see mulle nii mõjub? Iseasi, kas vaataja tahab end analüüsida. Kuid Sirje on hea filter – kasvõi viha väljaelamiseks.

Võtteplatse on sel sarjal mitmes erinevas kohas. Kui palju te osatäitjatena platsil omavahel kohtute? Kui palju Sirje oma kolme tütart päriselt näeb?
(Hääletoon muutub) Sellest ongi kahju, et nii harva. Enamuse ajast vaatame ju üksteist läbi teleri. Kuid seda toredam on läbi sarja kokku juhtuda, Mari [Elisabet Reinsalu] kodus või kuskil. Kokkusaamise rõõm on nii suur. Mingi aeg ma suisa palusin, et ma tahan Kertuga [Liis Haab] ka kokku saada, et kirjutage meile ka ikka mõni stseen kokku, teiste tüdrukutega ikka juhtus. No nüüd on neid olnud ka. Hooajapeod on ikka koos olnud. Muul ajal aga on meil kõigil muud tegemised. Meie tootmisjuht on tõeline ime, et ta suudab meid kõik kokku saada – sest näiteks mulle sobivad sisuliselt ju ainult nädalavahetused. Olen ju koolis tööl, igal hommikul kaheksast hilise õhtuni, kuidas kunagi... vahel kooli juhtkond lubab võttele ka tööajast, sest mul tuleb ka Haapsallu sõita – Sirje elab ju seal.
Sõpruskonnaks meid nimetada siiski ei saa.