Ingrid Rüütel: 55 aastat koos Arnoldiga
Presidendiproua vaatab tagasi 55 ühisele aastale Arnold Rüütliga ja räägib esimest korda oma elu raskeimast ajast, aastast, mil ta leinas oma surnult sündinud last. Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 19. jaanuaril 2013
55 aastat ehk viis aastat rohkem kui pool sajandit kestnud abielu... teeb tummaks. Smaragdpulma nime kandev tähtpäev on üha harvemate pruutpaaride unistustes ja varsti on sellistest abieludest alles vaid ilusad lood. Sest me abiellume üha hiljem, kui üldse. Ja lahku läheme kiiremini, kui lennuväljal hoovõturada vabaks saab. 1958. aasta 15. veebruar oli külm päev. Ehk oli lundki, kuid Tartu linna perekonnaseisuaktide büroos seisis kuus inimest, et tunnistada ülikooli neljanda kursuse filoloogiatudengi Ingrid Ruusi ja veterinaariainstituudi majandusjuhataja Arnold Rüütli ühteheitmist.
Ingrid kandis poolpikka tumeroosat siidist kleiti. Siid olnud tollal üsna tavapärane materjal ja kleidi õmmelnud tuttav vanamemm. Loori aga pruut ei soovinudki. Pulmapidu peeti kitsas ringis: olid Ingridi toakaaslane ja üks Tartus õppiv Pärnu kooliõde ning Arnoldi ülemus oma abikaasaga. Kuupäev valiti nimme koolivaheajaks, et peolisi vähem saaks. Tagasihoidlikkus oli ajastu märk, nagu seegi, et tähistati Kastani tänava ühiskorteris noorpaari pisikeses toakeses.
Ingrid Rüütel (77) on alati tegus olnud. Kodulinnas Pärnus tegi isetegevust, deklameeris, mängis klaverit ja õppis Endla teatri laste balletirühmas. Tartuski läinud ta pärast ülikooli kohe ka koori ja rahvapilliorkestrisse.
Tantsupidudel käis ta ka ning istuda sai kena neiu harva. „Tantsitajaid oli jah, kavalere kah, kuid päris õiget mitte. No ei olnud sellist, kes mulle oleks väga meeldinud!” naeratab ta. Kuni ühel päeval läks peole ka Arnold ja võttis Ingridi joonelt tantsima.
„Ise ütles, et on mind juba varem märganud, naiskooris laulmas. Mulle meeldisid ta tumedad juuksed ja sportlaslik rüht. Ta oli kena, mehelik ja usaldusväärne. Ta juustes oli juba pisut halligi, sest ta oli viis aastat armees olnud ja elas Mustal merel laevastikus üle paar laevaõnnetust. Aga tollelt tantsuõhtult saatis Arnold mu koju,” räägib Ingrid nüüd ja meenutab esmamuljet: soliidne, tõsine ja vaikne. Hiljem selgus, et pole midagi tõsine ja vaikne. Hoopis saarlane oli, huumoriga ja puha. Ja abielluda tahtis. Kohe.
„Mina ei tahtnud algul – olin ju nooreke. Kuid käisime ikka paar aastat Toomemäel jalutamas, kohvikus, teatris, kinos, näitustel, ja nii see lõpuks läks,” meenutab 55 aastat tagasi Arnoldile jah-sõna öelnud Ingrid.
Ons pulmapeo suurus ja abielu kestvus omavahel seotud? Mis kahte inimest üldse koos hoiab? Mida tähendab elukogemus ja mida teeb üks smaragdpulmapaar oma argipäevaõhtutel?
Proua Ingrid, 55. pulma-aastapäev ja nii pikk kooselu tekitab teid ümbritsejates elevust. Milline on teie reaktsioon?
Teate, me ei ole oma abieluga ju mitte midagi erilist. Nii ongi, sest kõik meie sõbrad-tuttavad on sama kaua abielus elanud. See on põlvkonna küsimus. Minult on ikka küsitud, et kuidas te nii kaua abielus olete olnud. See on mu meelest nii absurdne küsimus.
Armastus ja abielu muudavad meid. Milline Ingrid mehele läks?
(Hakkab naerma.) Olin noor ja loll tudeng. Liiga spontaanne, ei saanud alati sõnal sabast kinni. Teadmisi ja elukogemusi õieti polnudki, noor ei oska ju igas olukorras käituda. Nüüd ma enam nii ei rapsi.
Teil on kummaski käes sõrmus. Kuidas nad teie kätte on jõudnud?
See kuldne ongi minu abielusõrmus, toosama, mille abikaasa mulle 55 aastat tagasi sõrme pani. Graveering on ka sees. Kuid nüüd on sõrmus ise n-ö vales käes, sest parema käe sõrmega juhtus nii hull õnnetus, et arstid pidid mu rippuvast sõrmest sõrmuse ära võtma. Ma ise pole sõrmust kordagi ära võtnud. Isegi sõrmuse suurust pole muutma pidanud.
Ja selle tumedama, kivisõrmuse kinkis mulle mu eksväimees, öeldes, et see kaitseb mind. Ta tõi selle Hiinast ja nii see mul nüüd ongi.
Kuidas on juhtunud, et koos olijate põlvkonna järeltulijad kolivad lahku või tahavad sootuks üksi olla?
Meie ajal oli perekond tähtis, tähtsam vist kui nüüd, ja inimesed ei olnud nii egoistlikud. Aeg on muutunud, ja kui on vaja, siis tuleb lahku minna. Vägisi ei saa koos olla. Selle tunneb ära küll.
Mainisite egoismi. Kuid isekust, enese mina on ju vaja ka selleks, et abielu säiliks.
Jah, teil on õigus, teataval määral küll. Aga see egoism on praegu teistsugune, tundub mulle. Meie oleme abikaasaga koos palju enam teinud, kogenud, elanud...
See ongi teie liidu tugevus?
Teate, mina ei tea, kuidas meie abielu püsib. See on lihtsalt läinud nii. Midagi erilist ma küll ei tee.
Ehk teeb midagi erilist härra Rüütel?
Minu arust ei tee temagi mitte midagi erilist.
Seda ma nüüd ka ei usu, et lihtsalt sahistategi kahekesi sussi ja loete raamatuid?
Aa... teate, me pole elus nii palju koos olnud kui nüüd, viimaste aastate jooksul. Meil mõlemal on olnud oma intensiivne tööelu ja sagedasti oleme ka kodust ära olnud. Ehk on selles oma saladus?
Me abielu esimene periood, kui lapsed olid väiksed ja abikaasa ikka väga hõivatud – esmalt oli ta sovhoosi direktor ja siis EPA rektor – ning mul olid kodus lapsed ja kaheksa tundi päevas põhitööd… Siis hakkas see kõik natuke närvidele käima. Aga kohe, kui lapsed suuremaks said ja hakkasin aktiivselt ühiskonnaelu elama, siis saime kõik jälle tasakaalu.
Olete elanud ka eraldi linnades: teie Tartus, abikaasa Tallinnas.
Jah, tõesti, ka see aeg oli. Kuid näete – ajad ongi muutunud. Sest nüüd ei ole see enam mingi ime ega eriline pingutus. Tänapäeval elab suur osa eesti rahvast niimoodi.
Ja te saate neist peredest aru, kes on lahus koos õnnelikud?
Jah, saan. Mu oma pereski on selliseid näiteid. Näen oma lähedaste peal, kuidas tänapäeval elatakse. Aga näen ka seda, et kui väga kaua peab lahus olema, siis ei pea abielu vastu. Tuleb tihedasti ikka kokku saada, siis on lootust küll. Ja teate, Tartu–Tallinna vahe ei ole ju enam mingi vahemaa. Isegi Tallinn–Helsingi pole seda. Aga kui siit Londonisse või hoopis Ameerikasse minnakse, siis on abielu juba raskem hoida. Tean ka selliseid juhtumeid. Vahel ei aita kohe miski.
Kas kohe nii, et kui on määratud, siis nii lähebki?
Usun, et päris nii tõesti ei ole. Küll aga tuleb ära tunnetada see hetk, võimalik murdepunkt. Ja siis tegutsema hakata. Meil abikaasaga sellist situatsioon küll kunagi ei olnud, kuid hirme ja arvamisi oli ikka. Kui Arnold Tallinnasse tööle läks, siis olin muidugi ärevil ja mures, et mis meist nüüd saab... Aga meil ei ole kunagi seda murdepunkti paistnud.
Nüüd oletegi päris koos . Tülli pole veel pööranud?
Noorena me tülitsesime ikka vahel küll. Siis oli vaja oma soovid, unistused ja isiksused paika panna ja selgeks teha. Nüüd ei ole enam tähtis, et minu sõna peab peale jääma.
Mulle ei meeldinud näiteks, kui ta mustade õuejalanõudega tuppa tuli. Ükskord ma kohe õudselt vihastasin selle peale. Ja siis vihastas jälle tema omakorda, et ma niisuguste asjade peale vihastan. Nüüd on rahu – las ta mõtleb pealegi teistmoodi, kui ta tahab. Ma ei viitsi enam võib-olla ka väga vaielda. Öeldakse ka, et need, keda pole majaehitusel tüli lahku viinud, jäävadki kokku. Meie puhul peab see paika. Kuid kõige olulisem: põhiväärtused on meil samad – see on selle poole sajandi jooksul selgeks saanud. Mõned väikesed eriarvamused ikka satuvad sekka, kuid ega me neist enam hooli ka. Las nad olla.
Ja konjaki pärast tülitsemine ajab siiani naerma?
See on ju nii lõbus lugu. Mõelda vaid: läksime tülli sellepärast, et kas konjak, mida me mõlemad esimest korda elus proovisime, on hea või mitte. Arnold ütles, et see pole kohe üldse hea, ja mina ütlesin jonni pärast, et on küll. Olin ju kuulnud, et konjak on üks väga peen jook. Kuid kuna meil mõlemal puudus varasem maitsekogemus, ei olnud millegagi võrrelda ka. Nüüd naerame koos ja maitse üle enam ei vaidle. Vahel, kui on suur pinge või väsimus sees, aga vaja on vormis olla, valan ise tilgakese konjakit kohvisse – see ergutab ja tõstab toonust.
Kuid elektripaketti valides olite kohe ühisel nõul?
Jah, koos valisime Eesti Energia. Mida muud siin ikka valida ja vahetada oli.
Kas koos vahel käe alt kinni jalutamas veel käite?
Ei käi eriti. Aga käe alt kinni tuleb tänaval hoida küll – libe on ju.
Kuidas teil poeskäigud sujuvad?
Kuidas kunagi. Kui koos käime, siis mina täidan korvi ja tema maksab. Kuid eks ma saan ise ka ikka raha loetud.
Huulepulga ostate ka ise või soovitab jumestaja?
Poest ikka ostan ja valin täitsa ise sellise, mis kauem püsib ja millega saab kohvi rüübata. Mulle meeldivad lillaka varjundiga vaarikapunased toonid. Abikaasa on ka nüüd juba harjunud. Ta oli meie abielu algul kaunis konservatiivsete vaadetega ja talle ei meeldinud, et ma huuli värvisin. Kuid tal tuli sellega harjuda. Ja üks lapselaps on natuke jumestamist õppinud, vahel ta saab mind aidata.
Minagi olen tegelikult kinnine ja mulle ei meeldi anda intiimteemalisi intervjuusid. Folkloorist on ju teada, et oma peremuredest külale rääkida oli naeruasi. Aga jällegi – aeg on muutunud. Nüüd on niimoodi, et kõik saated-ajakirjad on täis pereprobleeme. See on küll kuidagi võõras, Ameerikast tulnud komme ja formaadid. See kõik on ka meie põhiväärtusi muutnud.
Kas teid siis ei huvitaks, kuidas teistel läheb ja kuidas tervis on?
Ma küsin nüüd hoopis vastu: kuulge, öelge, kes on seltskonnadaamid? Neist muudkui räägitakse, „Eestimaa uhkuse” žüriis osaledes nägin kümneid eestlasi, kellest me ei räägi sõnagi. Või näiteks need Saaremaa külanaised, kes meil seal oma küla ajalugu koostavad ja lehte välja annavad...
Ma puutun töö tõttu sadade toredate eestlastega kokku, aga lehes idealiseeritakse mingeid glamuurseid bravuuritare. Mida siis inimene lõpuks näeb? Ikka ju seda, mida meedia kajastab. Ja selles kajastuses on proportsioonid nihkes, sest Eestimaal on põhjust väga paljude inimeste üle uhkust tunda.
Aga teie küsimuse juurde tagasi tulles: hää küll, tervis terviseks. Miks peab oma valust valjult rääkima? Mida see muudab? Või ütleme nii: see ei aita ju olukorras olijat.
Vanasõnagi ütleb, et jagatud mure on pool muret. Läheb ju kergemaks...
Mulle ei sobi see kohe kuidagi.
Te olete folklorist. Mida teil on tänasest päevast koguda ja talletada?
Hea küsimus. Jah, arvatakse ju, et folkloor on midagi hästi vana. Aga ei, folkloor elab kogu aeg meie ümber. See on igasugune pärimus, mis tänapäeval suuliselt ja isegi internetiportaalides ringleb.
Ka kuulujutud?
Jah, laialt võttes ka need. Kuid eks igaüks meist uurib seda, mis on erialaselt oluline. Mina olen põhiliselt muusikauurija. Jutu-uurijatele on kõlakad olulised küll.
Aga teate, oma kogutud lauludest koostan praegu Saaremaa laulude kogumikku ja lauludes on selliseid lugusid kuipalju. See on nagu omaaegne ajakirjandus – kõik pandi ju laulu, ja see oli hullem kui kuulujutt, sest laulust sa enam välja ei saanud. Aga oma muret ise rääkima ei mindud.
Ega teie ise ka oma juttu ajakirjandusele jagama lähe, meie tuleme ikka uksele koputama...
Just, täpselt.
Aga miks te selle ukse lahti teete?
See kuulus minu ameti juurde. Kui abikaasa oli president, siis ei saanud ma öelda, et ma ei anna intervjuusid. See kohustus oli protokollis kirjas. Eks neid intervjuusid oligi igasuguseid, mõned meeldisid vähem, teised rohkem. Aga no on tulnud rääkida ka endast. Eks ma olen vastanud küsimustele. Kuid valust... ma ei olegi rääkinud...
Siinkohal tõuseb paratamatult huulile küsimus...
(Pikk paus.) Hea küll. Sellest on nüüd sedavõrd kaua aega möödas, et võin avaldada küll... Ma olen kaotanud ühe lapse. Poja. Ma ei saa sellest siiamaani üle. Ta sündis surnult. Olin terve aasta endast ära. Nutsin pidevalt, tegin etteheiteid kõigile – endale, mehele, arstidele. Selle aasta võib mu elust täiesti maha kustutada. Jah, see oli ränk.
Kuidas te suutsite hingerahu leida?
See oligi raske, kõik võttis aega. See oli depressiooniaasta, nagu naistel ongi sel perioodil – nüüd me teame sellest kõike, sest räägitakse. Ja teame ka, et on asju, mis lihtsalt juhtuvad. Mis lihtsalt lähevad nii... Põhjust ei osatud mullegi öelda. Mul ei olnud ju mitte midagi konkreetset kellelegi ette heita. Või kui, siis just arstidele, sest üks meditsiiniline põhjus oli, kuid ma ei tee konkreetseid järeldusi. Las see kõik nüüd jääb.
Proua Ingrid, mis on elukogemus?
Näiteks see, kuidas suhelda nendega, kes sulle meeldivad, ja nendega, kes ei meeldi. Vanasti näitasin ma oma suhtumist väga välja, olin nagu peegel: vastasin alati samaga. Nüüd olen neutraalne. Mõnigi pidas mind seetõttu uhkeks, aga ma ei ole.
Suurim tarkus on: keskendu olulisele. Elukogemus tuleb pikkamisi. Mina hakkasin pärast 50. sünnipäeva tundma, kuidas hakkan targaks saama. (Naeratab.) Enne 40-ndat ei ole lootustki. Ma muutusin kuidagi teisel moel enesekindlamaks ja see kindlus avaldus enesetunnetuses ja seeläbi käitumises. Elukogemus pole vaid õpitud tarkus, vaid ka näiteks suhtlemistarkus: olen ju väga-väga paljude inimestega suhelnud – see kõik on kogemus. Ja mõelda, kuningatega ei olnud ma selleks ajaks veel kohtunudki...
Ütlesite, et ajad on muutunud ning inimesed ja abielu koos sellega. Mis kaotsi on läinud?
Olen sellele palju mõelnud, aga vastata ei oska veel ikka. Folkloristina soovitan: perekonnauurijad oskaksid ehk juba öelda, küsige nende käest.
Mõned ei leiagi enese kõrvale kedagi, või ei tahagi, sest ego on nii suur... Need on erinevad saatused. Samas tunneb mõni end üksikuna väga hästi ja tal on palju vähem muresid.
Teiegi ei tormanud abiellu, vajasite aega. Milleks täpselt?
Ma ei kujutanud ülikooliajal üldse ette, et mul on mees ja pere. Naersime ikka, et kord saame kokku, on lapsed ja lapselapsed. Kuid mul oli isa suur reisukohver, kuhu kogu mu varandus sisse mahtus, ja ma uskusin, et nii jääbki. Et ma ei kogu endale varandust ja et mul ei ole midagi vaja, isegi meest mitte. Sest mina saan üksi hakkama. Oleksin saanud ka. Kuid näete, läks teisiti...
Mõistan, et see oli ütlemine, kuid miks teie meelest meest vaja on/oli?
Ega ma ei osanud mehe rolli ette kujutada küll. Meie perest olid ju kõik mehed surma läinud. Ja mina olin üsna isekas, individualist. Ma ei kujutanud ette, et pean hakkama kellegi võõraste reeglite järgi talitama. Kuid abielu on ju kompromisside jada.
Ja ikkagi imetlen ma teie liitu...
Abielus on oma elukogemus ja see tuli õnneks pisut varem – esimeste aastatega ragistasime kõik teravamad nurgad maha ja valu välja ning siis läkski kergemaks.
Kui te oma armastatut emale-vanaemale tutvustasite?
Vanaema küsis kohe, et kuidas sa, mees, meie perekonda julged tulla – meil saavad ju kõik mehed sõjas või poliitikas noorelt surma. Seepeale ütles Arnold, et ta ei hakka iial tegelema poliitikaga ja sõda ka ilmselt ei tule. Et tema on ju põllumees.
Kuid põllumehest sai Arnold Rüütel – Eesti president, kes ütles Moskvale ei.
Kui ta enne iseseisvumist Moskva vahet käis, siis mõtlesin mitmel korral, et kas nüüd on see aeg, mil mina oma mehe kaotan. Olin hingelt selleks juba täitsa valmis, kuid ei sõnastanud seda enese jaoks lõpuni...
Õnneks ei läinud nii ja ka teile kahele anti aeg edasi.
Need olid rasked ajad, kuid ajasime kogu aeg õiget asja. On õnn, et ajalugu Eesti jaoks niimoodi kirjutati.
(Paus) Ma ei tahtnud üldse, et abikaasa poliitikasse läheb. Lossis ei tundnud ma ka end hästi, aga siin Nõmmel on hea olla, sest Nõmmega on seotud mu lapsepõlve esimesed mälestused.
Mäletan, et käisime isa ja koeraga suusatamas...
Abikaasa on endiselt väga toimekas ja alati olnud palju töökam kui mina.
Füüsilist tööd teeb ta samuti siiani: kaevab maad või ehitab kogu aeg midagi. Maapoiss ju ja jalad on korras.
Teie abikaasat, peret, lapselapsi on nii palju tümitatud. Öeldakse, et pööra teine põsk ette. Mitu põske teil on?
Kaks ikka, kuid ega ma rohkem ei pööra ka. Teate, inimene, kes mulle meelega haiget teeb, pole minu probleem. Ma ei pea tema pahameelt oma hinge laskma. Me kõik oleme eluga kenasti edasi läinud.
Kas te olete oma vaenlastele andeks andnud?
Ma ei tea, kas ma olen andeks andnud kõik. Sest kui ikka andeks andmist palutud ei ole, siis ma ei saa ka andestada. Ma lihtsalt ei hooli enam neist inetustest.
Aga meediast rääkides: absoluutset valet ei tohiks avaldada. Roppus ja sõim internetikommentaarides on iseasi. Kuid fakte peaks iga ajakirjanik kontrollima. Ka kommentaariumis. Sest legendid on visad kaduma.
Eestluse ja eestlase kadumisest räägitakse palju, sest üha rohkem meist lahkub väljamaale. Kuid räägitakse ka sellest, et näe, Siberis jäädi eestlaseks.
Jah, jäädi, kuid vaid mõneks ajaks. Igavesti ju see eestlus kaugemal ei kesta. Mida kaugemal siit, seda kiiremini... Hea küll, esimene ja teine põlvkond suudavad veel hoida. Aga neljas enam mitte, eriti juhul, kui kogukonda ümber pole, ja sellega eestlus piiri taga lõpebki.
Eestlust saab alles hoida vaid siin, Eestimaal, põlisel asualal.
Kas te nii karmi tõega ka oma lapselapsi kasvatate?
Meie lapselapsed on tõesti väga eestimeelsed. Kuid see kasvatamine ei käi sedasi käsu korras, vaid on meie igapäevaelus tihedalt sees: rändame mööda maad ringi, räägime oma elust, lapsed on osalenud minuga ekspeditsioonidel.
Vaadake, igale põlvkonnale on Eesti ja eestlus natuke teistsugune. Nemad on minust kolmanda põlve eestlased ja nii kogevad nad olnut ja tulevat erinevalt minust. Kuid tähtis on, et mingi tunnetus on üldse olemas. See ei käi nii, et kutsud pere ümber laua ja teatad, et nüüd oleme eestlased. See käib vaimsusega.
Mis see vaimsus on?
Selle sõnastamine on väga keeruline, sest olemine ei avaldu detailides. Nii nüüd on lihtsalt – meie töö ja see, kuidas me kodus oleme, milline on üldine vaimne atmosfäär.
Te olete kuuekordne vanaema. Elate osaga neist koos, olete kõigiga lähedane. Kuidas sellist suhet saavutada?
Kindlasti on selleks vaja mõlema osapoole soovi. Mul on tõesti vedanud, et olen nendega nii palju saanud koos olla, elada. Ameerika tuttavatelt olen kuulnud, kuidas nad nüüd, kui on pensionile jäänud, saavad lõpuks oma lastelastega tuttavaks. Algul olin nende jutu peale väga hämmastunud. Kuid peagi mõistsin: pole ju ime, sest Ameerika on nii suur, et sa tõesti ei saa nii tihedalt otse suhelda, kui üldse.
Kuid lahus kasvamine juurdub meilgi: vanadel on oma tõekspidamised ja lapsed võivad olla vahel päris tüütud...
Lahku kasvamise märke on tõesti näha. Olen seda isegi uurinud, kultuuri ja kultuuri muutusi, ja osaliselt ehk seetõttu olengi kõike oma peres teadlikumalt teinud. Kas või näiteks see, et ma tean tänapäevast noortemuusikat. Vahel nad toovad mullegi kuulata ja küsivad arvamust. Täitsa hea maitse on neil ja huvitavad mõtted, kui arutleme. Mõnikord kuulavad nad ka 1960–70-ndate muusikat, küsivad, kas see mulle on meeldinud ja mida ma sellest ajast mäletan. Muusika on ju mu eriala – nii on see ka meie kõige suurem kokkupuutepind. Ja noorte maitse ei häiri mind, minu jaoks on oluline, mis neist nemad teeb. See miski.
Mis teid endaks teeb?
Andsin oma juubeliks välja raamatu „Muutudes endaks jääda” – 700 lehekülge. Sealt saab lugeda, kuidas rahvana ja isiksusena endaks jääda. Kuid kindel on, et mul on õnnestunud olla mina ise.
Ka teid kasvatas vanaema, teie ja teie lastelaste olemises on siis nii mõndagi ühist.
Mind kasvatas tõesti põhiliselt vanaema Maria, sest ema oli Pärnu Endla teatris näitleja – päeval proovid, õhtul etendused, pealegi oli teater pidevalt ringreisidel. Ema palk oli väike, kuid vanaemalt õppisin, et igas olukorras saab hakkama! Temalt pärisin ka huumorimeele ning paksud, tumedad juuksed. Tihedalt käisin läbi ka isaemaga. Õpetlikku juttu vanasti väga palju ei räägitud, kasvatus käis eeskuju näol. Nii ei saa ma öelda, et üks või teine mind õpetas, sest igaüks meist võtab selle enesele sobiva ja lisab omalt poolt midagi. Me ei saa sugupõlvedena olla üksteise koopiad. On lihtsalt hea, kui saab koos olla, siis midagi ikkagi ja alati jääb.
Me kipume üha enam kosmopoliitideks. Milline on teie meelest eestlane aastal 2013?
Killustunud huvigruppidesse kuuluv inimene, kes peab meeles pidama, et keel kannab rahvust. Kuni see püsib, oleme olemas. Keeleta kaob kultuur ja iseolemise oskus ja sa muutud kellekski teiseks. Kultuuride paljusus on maailma ühine rikkus. Eesti rahva ajalooline kogemus, keel ja kultuur on erilised ning nende püsima jäämine on oluline.
Kui valiksite praeguses Eestis ametit, siis kes teist saaks?
Kindlasti ei oleks ma poliitikas, olen liiga emotsionaalne...
Muide, kas teate, et folkloorikogumise töö peale sattusin ma ju täiesti juhuslikult – tänu sellele, et mul oli muusikakoolis diktaat „viis”. Nii võeti mind magnetofoni asemel kaasa Kihnu saarele ja Setumaale rahvalaulikuid kuulama ja viise noodistama – see oli nii ehe, vaimustav elamus, ja nii jäi. Muidu oleks minust saanud päris hea koorijuht. Jah, vaat, see ma ehk nüüd olekski.
Kas teadsid, et…
55 aastat ehk viis aastat rohkem kui pool sajandit kestnud abielu... teeb tummaks. Smaragdpulma nime kandev tähtpäev on üha harvemate pruutpaaride unistustes ja varsti on sellistest abieludest alles vaid ilusad lood. Sest me abiellume üha hiljem, kui üldse. Ja lahku läheme kiiremini, kui lennuväljal hoovõturada vabaks saab. 1958. aasta 15. veebruar oli külm päev. Ehk oli lundki, kuid Tartu linna perekonnaseisuaktide büroos seisis kuus inimest, et tunnistada ülikooli neljanda kursuse filoloogiatudengi Ingrid Ruusi ja veterinaariainstituudi majandusjuhataja Arnold Rüütli ühteheitmist.
Ingrid kandis poolpikka tumeroosat siidist kleiti. Siid olnud tollal üsna tavapärane materjal ja kleidi õmmelnud tuttav vanamemm. Loori aga pruut ei soovinudki. Pulmapidu peeti kitsas ringis: olid Ingridi toakaaslane ja üks Tartus õppiv Pärnu kooliõde ning Arnoldi ülemus oma abikaasaga. Kuupäev valiti nimme koolivaheajaks, et peolisi vähem saaks. Tagasihoidlikkus oli ajastu märk, nagu seegi, et tähistati Kastani tänava ühiskorteris noorpaari pisikeses toakeses.
Tantsupidudel käis ta ka ning istuda sai kena neiu harva. „Tantsitajaid oli jah, kavalere kah, kuid päris õiget mitte. No ei olnud sellist, kes mulle oleks väga meeldinud!” naeratab ta. Kuni ühel päeval läks peole ka Arnold ja võttis Ingridi joonelt tantsima.
„Ise ütles, et on mind juba varem märganud, naiskooris laulmas. Mulle meeldisid ta tumedad juuksed ja sportlaslik rüht. Ta oli kena, mehelik ja usaldusväärne. Ta juustes oli juba pisut halligi, sest ta oli viis aastat armees olnud ja elas Mustal merel laevastikus üle paar laevaõnnetust. Aga tollelt tantsuõhtult saatis Arnold mu koju,” räägib Ingrid nüüd ja meenutab esmamuljet: soliidne, tõsine ja vaikne. Hiljem selgus, et pole midagi tõsine ja vaikne. Hoopis saarlane oli, huumoriga ja puha. Ja abielluda tahtis. Kohe.
„Mina ei tahtnud algul – olin ju nooreke. Kuid käisime ikka paar aastat Toomemäel jalutamas, kohvikus, teatris, kinos, näitustel, ja nii see lõpuks läks,” meenutab 55 aastat tagasi Arnoldile jah-sõna öelnud Ingrid.
Ons pulmapeo suurus ja abielu kestvus omavahel seotud? Mis kahte inimest üldse koos hoiab? Mida tähendab elukogemus ja mida teeb üks smaragdpulmapaar oma argipäevaõhtutel?
Proua Ingrid, 55. pulma-aastapäev ja nii pikk kooselu tekitab teid ümbritsejates elevust. Milline on teie reaktsioon?
Teate, me ei ole oma abieluga ju mitte midagi erilist. Nii ongi, sest kõik meie sõbrad-tuttavad on sama kaua abielus elanud. See on põlvkonna küsimus. Minult on ikka küsitud, et kuidas te nii kaua abielus olete olnud. See on mu meelest nii absurdne küsimus.
Armastus ja abielu muudavad meid. Milline Ingrid mehele läks?
(Hakkab naerma.) Olin noor ja loll tudeng. Liiga spontaanne, ei saanud alati sõnal sabast kinni. Teadmisi ja elukogemusi õieti polnudki, noor ei oska ju igas olukorras käituda. Nüüd ma enam nii ei rapsi.
Teil on kummaski käes sõrmus. Kuidas nad teie kätte on jõudnud?
See kuldne ongi minu abielusõrmus, toosama, mille abikaasa mulle 55 aastat tagasi sõrme pani. Graveering on ka sees. Kuid nüüd on sõrmus ise n-ö vales käes, sest parema käe sõrmega juhtus nii hull õnnetus, et arstid pidid mu rippuvast sõrmest sõrmuse ära võtma. Ma ise pole sõrmust kordagi ära võtnud. Isegi sõrmuse suurust pole muutma pidanud.
Ja selle tumedama, kivisõrmuse kinkis mulle mu eksväimees, öeldes, et see kaitseb mind. Ta tõi selle Hiinast ja nii see mul nüüd ongi.
Kuidas on juhtunud, et koos olijate põlvkonna järeltulijad kolivad lahku või tahavad sootuks üksi olla?
Meie ajal oli perekond tähtis, tähtsam vist kui nüüd, ja inimesed ei olnud nii egoistlikud. Aeg on muutunud, ja kui on vaja, siis tuleb lahku minna. Vägisi ei saa koos olla. Selle tunneb ära küll.
Mainisite egoismi. Kuid isekust, enese mina on ju vaja ka selleks, et abielu säiliks.
Jah, teil on õigus, teataval määral küll. Aga see egoism on praegu teistsugune, tundub mulle. Meie oleme abikaasaga koos palju enam teinud, kogenud, elanud...
See ongi teie liidu tugevus?
Teate, mina ei tea, kuidas meie abielu püsib. See on lihtsalt läinud nii. Midagi erilist ma küll ei tee.
Ehk teeb midagi erilist härra Rüütel?
Minu arust ei tee temagi mitte midagi erilist.
Seda ma nüüd ka ei usu, et lihtsalt sahistategi kahekesi sussi ja loete raamatuid?
Aa... teate, me pole elus nii palju koos olnud kui nüüd, viimaste aastate jooksul. Meil mõlemal on olnud oma intensiivne tööelu ja sagedasti oleme ka kodust ära olnud. Ehk on selles oma saladus?
Me abielu esimene periood, kui lapsed olid väiksed ja abikaasa ikka väga hõivatud – esmalt oli ta sovhoosi direktor ja siis EPA rektor – ning mul olid kodus lapsed ja kaheksa tundi päevas põhitööd… Siis hakkas see kõik natuke närvidele käima. Aga kohe, kui lapsed suuremaks said ja hakkasin aktiivselt ühiskonnaelu elama, siis saime kõik jälle tasakaalu.
Olete elanud ka eraldi linnades: teie Tartus, abikaasa Tallinnas.
Jah, tõesti, ka see aeg oli. Kuid näete – ajad ongi muutunud. Sest nüüd ei ole see enam mingi ime ega eriline pingutus. Tänapäeval elab suur osa eesti rahvast niimoodi.
Ja te saate neist peredest aru, kes on lahus koos õnnelikud?
Jah, saan. Mu oma pereski on selliseid näiteid. Näen oma lähedaste peal, kuidas tänapäeval elatakse. Aga näen ka seda, et kui väga kaua peab lahus olema, siis ei pea abielu vastu. Tuleb tihedasti ikka kokku saada, siis on lootust küll. Ja teate, Tartu–Tallinna vahe ei ole ju enam mingi vahemaa. Isegi Tallinn–Helsingi pole seda. Aga kui siit Londonisse või hoopis Ameerikasse minnakse, siis on abielu juba raskem hoida. Tean ka selliseid juhtumeid. Vahel ei aita kohe miski.
Kas kohe nii, et kui on määratud, siis nii lähebki?
Usun, et päris nii tõesti ei ole. Küll aga tuleb ära tunnetada see hetk, võimalik murdepunkt. Ja siis tegutsema hakata. Meil abikaasaga sellist situatsioon küll kunagi ei olnud, kuid hirme ja arvamisi oli ikka. Kui Arnold Tallinnasse tööle läks, siis olin muidugi ärevil ja mures, et mis meist nüüd saab... Aga meil ei ole kunagi seda murdepunkti paistnud.
Nüüd oletegi päris koos . Tülli pole veel pööranud?
Noorena me tülitsesime ikka vahel küll. Siis oli vaja oma soovid, unistused ja isiksused paika panna ja selgeks teha. Nüüd ei ole enam tähtis, et minu sõna peab peale jääma.
Mulle ei meeldinud näiteks, kui ta mustade õuejalanõudega tuppa tuli. Ükskord ma kohe õudselt vihastasin selle peale. Ja siis vihastas jälle tema omakorda, et ma niisuguste asjade peale vihastan. Nüüd on rahu – las ta mõtleb pealegi teistmoodi, kui ta tahab. Ma ei viitsi enam võib-olla ka väga vaielda. Öeldakse ka, et need, keda pole majaehitusel tüli lahku viinud, jäävadki kokku. Meie puhul peab see paika. Kuid kõige olulisem: põhiväärtused on meil samad – see on selle poole sajandi jooksul selgeks saanud. Mõned väikesed eriarvamused ikka satuvad sekka, kuid ega me neist enam hooli ka. Las nad olla.
Ja konjaki pärast tülitsemine ajab siiani naerma?
See on ju nii lõbus lugu. Mõelda vaid: läksime tülli sellepärast, et kas konjak, mida me mõlemad esimest korda elus proovisime, on hea või mitte. Arnold ütles, et see pole kohe üldse hea, ja mina ütlesin jonni pärast, et on küll. Olin ju kuulnud, et konjak on üks väga peen jook. Kuid kuna meil mõlemal puudus varasem maitsekogemus, ei olnud millegagi võrrelda ka. Nüüd naerame koos ja maitse üle enam ei vaidle. Vahel, kui on suur pinge või väsimus sees, aga vaja on vormis olla, valan ise tilgakese konjakit kohvisse – see ergutab ja tõstab toonust.
Kuid elektripaketti valides olite kohe ühisel nõul?
Jah, koos valisime Eesti Energia. Mida muud siin ikka valida ja vahetada oli.
Kas koos vahel käe alt kinni jalutamas veel käite?
Ei käi eriti. Aga käe alt kinni tuleb tänaval hoida küll – libe on ju.
Kuidas teil poeskäigud sujuvad?
Kuidas kunagi. Kui koos käime, siis mina täidan korvi ja tema maksab. Kuid eks ma saan ise ka ikka raha loetud.
Huulepulga ostate ka ise või soovitab jumestaja?
Poest ikka ostan ja valin täitsa ise sellise, mis kauem püsib ja millega saab kohvi rüübata. Mulle meeldivad lillaka varjundiga vaarikapunased toonid. Abikaasa on ka nüüd juba harjunud. Ta oli meie abielu algul kaunis konservatiivsete vaadetega ja talle ei meeldinud, et ma huuli värvisin. Kuid tal tuli sellega harjuda. Ja üks lapselaps on natuke jumestamist õppinud, vahel ta saab mind aidata.
Rääkides folkloorist ja intervjuudest: te olete folkloristina paljudega suhelnud. Kas eesti inimesed avaldavad teile ameti poolest ja muuseumi tarbeks rohkem kui peres ja/või omavahel?
Seda on päris raske hinnata, sest pered ja inimesed on ju erinevad. Kuid tõsi on, et vanasti olid inimesed tõesti kinnisemad.Minagi olen tegelikult kinnine ja mulle ei meeldi anda intiimteemalisi intervjuusid. Folkloorist on ju teada, et oma peremuredest külale rääkida oli naeruasi. Aga jällegi – aeg on muutunud. Nüüd on niimoodi, et kõik saated-ajakirjad on täis pereprobleeme. See on küll kuidagi võõras, Ameerikast tulnud komme ja formaadid. See kõik on ka meie põhiväärtusi muutnud.
Kas teid siis ei huvitaks, kuidas teistel läheb ja kuidas tervis on?
Ma küsin nüüd hoopis vastu: kuulge, öelge, kes on seltskonnadaamid? Neist muudkui räägitakse, „Eestimaa uhkuse” žüriis osaledes nägin kümneid eestlasi, kellest me ei räägi sõnagi. Või näiteks need Saaremaa külanaised, kes meil seal oma küla ajalugu koostavad ja lehte välja annavad...
Ma puutun töö tõttu sadade toredate eestlastega kokku, aga lehes idealiseeritakse mingeid glamuurseid bravuuritare. Mida siis inimene lõpuks näeb? Ikka ju seda, mida meedia kajastab. Ja selles kajastuses on proportsioonid nihkes, sest Eestimaal on põhjust väga paljude inimeste üle uhkust tunda.
Aga teie küsimuse juurde tagasi tulles: hää küll, tervis terviseks. Miks peab oma valust valjult rääkima? Mida see muudab? Või ütleme nii: see ei aita ju olukorras olijat.
Vanasõnagi ütleb, et jagatud mure on pool muret. Läheb ju kergemaks...
Mulle ei sobi see kohe kuidagi.
Te olete folklorist. Mida teil on tänasest päevast koguda ja talletada?
Hea küsimus. Jah, arvatakse ju, et folkloor on midagi hästi vana. Aga ei, folkloor elab kogu aeg meie ümber. See on igasugune pärimus, mis tänapäeval suuliselt ja isegi internetiportaalides ringleb.
Ka kuulujutud?
Jah, laialt võttes ka need. Kuid eks igaüks meist uurib seda, mis on erialaselt oluline. Mina olen põhiliselt muusikauurija. Jutu-uurijatele on kõlakad olulised küll.
Aga teate, oma kogutud lauludest koostan praegu Saaremaa laulude kogumikku ja lauludes on selliseid lugusid kuipalju. See on nagu omaaegne ajakirjandus – kõik pandi ju laulu, ja see oli hullem kui kuulujutt, sest laulust sa enam välja ei saanud. Aga oma muret ise rääkima ei mindud.
Ega teie ise ka oma juttu ajakirjandusele jagama lähe, meie tuleme ikka uksele koputama...
Just, täpselt.
Aga miks te selle ukse lahti teete?
See kuulus minu ameti juurde. Kui abikaasa oli president, siis ei saanud ma öelda, et ma ei anna intervjuusid. See kohustus oli protokollis kirjas. Eks neid intervjuusid oligi igasuguseid, mõned meeldisid vähem, teised rohkem. Aga no on tulnud rääkida ka endast. Eks ma olen vastanud küsimustele. Kuid valust... ma ei olegi rääkinud...
Siinkohal tõuseb paratamatult huulile küsimus...
(Pikk paus.) Hea küll. Sellest on nüüd sedavõrd kaua aega möödas, et võin avaldada küll... Ma olen kaotanud ühe lapse. Poja. Ma ei saa sellest siiamaani üle. Ta sündis surnult. Olin terve aasta endast ära. Nutsin pidevalt, tegin etteheiteid kõigile – endale, mehele, arstidele. Selle aasta võib mu elust täiesti maha kustutada. Jah, see oli ränk.
Kuidas te suutsite hingerahu leida?
See oligi raske, kõik võttis aega. See oli depressiooniaasta, nagu naistel ongi sel perioodil – nüüd me teame sellest kõike, sest räägitakse. Ja teame ka, et on asju, mis lihtsalt juhtuvad. Mis lihtsalt lähevad nii... Põhjust ei osatud mullegi öelda. Mul ei olnud ju mitte midagi konkreetset kellelegi ette heita. Või kui, siis just arstidele, sest üks meditsiiniline põhjus oli, kuid ma ei tee konkreetseid järeldusi. Las see kõik nüüd jääb.
Proua Ingrid, mis on elukogemus?
Näiteks see, kuidas suhelda nendega, kes sulle meeldivad, ja nendega, kes ei meeldi. Vanasti näitasin ma oma suhtumist väga välja, olin nagu peegel: vastasin alati samaga. Nüüd olen neutraalne. Mõnigi pidas mind seetõttu uhkeks, aga ma ei ole.
Suurim tarkus on: keskendu olulisele. Elukogemus tuleb pikkamisi. Mina hakkasin pärast 50. sünnipäeva tundma, kuidas hakkan targaks saama. (Naeratab.) Enne 40-ndat ei ole lootustki. Ma muutusin kuidagi teisel moel enesekindlamaks ja see kindlus avaldus enesetunnetuses ja seeläbi käitumises. Elukogemus pole vaid õpitud tarkus, vaid ka näiteks suhtlemistarkus: olen ju väga-väga paljude inimestega suhelnud – see kõik on kogemus. Ja mõelda, kuningatega ei olnud ma selleks ajaks veel kohtunudki...
Ütlesite, et ajad on muutunud ning inimesed ja abielu koos sellega. Mis kaotsi on läinud?
Olen sellele palju mõelnud, aga vastata ei oska veel ikka. Folkloristina soovitan: perekonnauurijad oskaksid ehk juba öelda, küsige nende käest.
Mõned ei leiagi enese kõrvale kedagi, või ei tahagi, sest ego on nii suur... Need on erinevad saatused. Samas tunneb mõni end üksikuna väga hästi ja tal on palju vähem muresid.
Teiegi ei tormanud abiellu, vajasite aega. Milleks täpselt?
Ma ei kujutanud ülikooliajal üldse ette, et mul on mees ja pere. Naersime ikka, et kord saame kokku, on lapsed ja lapselapsed. Kuid mul oli isa suur reisukohver, kuhu kogu mu varandus sisse mahtus, ja ma uskusin, et nii jääbki. Et ma ei kogu endale varandust ja et mul ei ole midagi vaja, isegi meest mitte. Sest mina saan üksi hakkama. Oleksin saanud ka. Kuid näete, läks teisiti...
Mõistan, et see oli ütlemine, kuid miks teie meelest meest vaja on/oli?
Ega ma ei osanud mehe rolli ette kujutada küll. Meie perest olid ju kõik mehed surma läinud. Ja mina olin üsna isekas, individualist. Ma ei kujutanud ette, et pean hakkama kellegi võõraste reeglite järgi talitama. Kuid abielu on ju kompromisside jada.
Ja ikkagi imetlen ma teie liitu...
Abielus on oma elukogemus ja see tuli õnneks pisut varem – esimeste aastatega ragistasime kõik teravamad nurgad maha ja valu välja ning siis läkski kergemaks.
Kui te oma armastatut emale-vanaemale tutvustasite?
Vanaema küsis kohe, et kuidas sa, mees, meie perekonda julged tulla – meil saavad ju kõik mehed sõjas või poliitikas noorelt surma. Seepeale ütles Arnold, et ta ei hakka iial tegelema poliitikaga ja sõda ka ilmselt ei tule. Et tema on ju põllumees.
Kuid põllumehest sai Arnold Rüütel – Eesti president, kes ütles Moskvale ei.
Kui ta enne iseseisvumist Moskva vahet käis, siis mõtlesin mitmel korral, et kas nüüd on see aeg, mil mina oma mehe kaotan. Olin hingelt selleks juba täitsa valmis, kuid ei sõnastanud seda enese jaoks lõpuni...
Õnneks ei läinud nii ja ka teile kahele anti aeg edasi.
Need olid rasked ajad, kuid ajasime kogu aeg õiget asja. On õnn, et ajalugu Eesti jaoks niimoodi kirjutati.
(Paus) Ma ei tahtnud üldse, et abikaasa poliitikasse läheb. Lossis ei tundnud ma ka end hästi, aga siin Nõmmel on hea olla, sest Nõmmega on seotud mu lapsepõlve esimesed mälestused.
Mäletan, et käisime isa ja koeraga suusatamas...
Abikaasa on endiselt väga toimekas ja alati olnud palju töökam kui mina.
Füüsilist tööd teeb ta samuti siiani: kaevab maad või ehitab kogu aeg midagi. Maapoiss ju ja jalad on korras.
Teie abikaasat, peret, lapselapsi on nii palju tümitatud. Öeldakse, et pööra teine põsk ette. Mitu põske teil on?
Kaks ikka, kuid ega ma rohkem ei pööra ka. Teate, inimene, kes mulle meelega haiget teeb, pole minu probleem. Ma ei pea tema pahameelt oma hinge laskma. Me kõik oleme eluga kenasti edasi läinud.
Kas te olete oma vaenlastele andeks andnud?
Ma ei tea, kas ma olen andeks andnud kõik. Sest kui ikka andeks andmist palutud ei ole, siis ma ei saa ka andestada. Ma lihtsalt ei hooli enam neist inetustest.
Aga meediast rääkides: absoluutset valet ei tohiks avaldada. Roppus ja sõim internetikommentaarides on iseasi. Kuid fakte peaks iga ajakirjanik kontrollima. Ka kommentaariumis. Sest legendid on visad kaduma.
Eestluse ja eestlase kadumisest räägitakse palju, sest üha rohkem meist lahkub väljamaale. Kuid räägitakse ka sellest, et näe, Siberis jäädi eestlaseks.
Jah, jäädi, kuid vaid mõneks ajaks. Igavesti ju see eestlus kaugemal ei kesta. Mida kaugemal siit, seda kiiremini... Hea küll, esimene ja teine põlvkond suudavad veel hoida. Aga neljas enam mitte, eriti juhul, kui kogukonda ümber pole, ja sellega eestlus piiri taga lõpebki.
Eestlust saab alles hoida vaid siin, Eestimaal, põlisel asualal.
Kas te nii karmi tõega ka oma lapselapsi kasvatate?
Meie lapselapsed on tõesti väga eestimeelsed. Kuid see kasvatamine ei käi sedasi käsu korras, vaid on meie igapäevaelus tihedalt sees: rändame mööda maad ringi, räägime oma elust, lapsed on osalenud minuga ekspeditsioonidel.
Vaadake, igale põlvkonnale on Eesti ja eestlus natuke teistsugune. Nemad on minust kolmanda põlve eestlased ja nii kogevad nad olnut ja tulevat erinevalt minust. Kuid tähtis on, et mingi tunnetus on üldse olemas. See ei käi nii, et kutsud pere ümber laua ja teatad, et nüüd oleme eestlased. See käib vaimsusega.
Mis see vaimsus on?
Selle sõnastamine on väga keeruline, sest olemine ei avaldu detailides. Nii nüüd on lihtsalt – meie töö ja see, kuidas me kodus oleme, milline on üldine vaimne atmosfäär.
Te olete kuuekordne vanaema. Elate osaga neist koos, olete kõigiga lähedane. Kuidas sellist suhet saavutada?
Kindlasti on selleks vaja mõlema osapoole soovi. Mul on tõesti vedanud, et olen nendega nii palju saanud koos olla, elada. Ameerika tuttavatelt olen kuulnud, kuidas nad nüüd, kui on pensionile jäänud, saavad lõpuks oma lastelastega tuttavaks. Algul olin nende jutu peale väga hämmastunud. Kuid peagi mõistsin: pole ju ime, sest Ameerika on nii suur, et sa tõesti ei saa nii tihedalt otse suhelda, kui üldse.
Kuid lahus kasvamine juurdub meilgi: vanadel on oma tõekspidamised ja lapsed võivad olla vahel päris tüütud...
Lahku kasvamise märke on tõesti näha. Olen seda isegi uurinud, kultuuri ja kultuuri muutusi, ja osaliselt ehk seetõttu olengi kõike oma peres teadlikumalt teinud. Kas või näiteks see, et ma tean tänapäevast noortemuusikat. Vahel nad toovad mullegi kuulata ja küsivad arvamust. Täitsa hea maitse on neil ja huvitavad mõtted, kui arutleme. Mõnikord kuulavad nad ka 1960–70-ndate muusikat, küsivad, kas see mulle on meeldinud ja mida ma sellest ajast mäletan. Muusika on ju mu eriala – nii on see ka meie kõige suurem kokkupuutepind. Ja noorte maitse ei häiri mind, minu jaoks on oluline, mis neist nemad teeb. See miski.
Mis teid endaks teeb?
Andsin oma juubeliks välja raamatu „Muutudes endaks jääda” – 700 lehekülge. Sealt saab lugeda, kuidas rahvana ja isiksusena endaks jääda. Kuid kindel on, et mul on õnnestunud olla mina ise.
Ka teid kasvatas vanaema, teie ja teie lastelaste olemises on siis nii mõndagi ühist.
Mind kasvatas tõesti põhiliselt vanaema Maria, sest ema oli Pärnu Endla teatris näitleja – päeval proovid, õhtul etendused, pealegi oli teater pidevalt ringreisidel. Ema palk oli väike, kuid vanaemalt õppisin, et igas olukorras saab hakkama! Temalt pärisin ka huumorimeele ning paksud, tumedad juuksed. Tihedalt käisin läbi ka isaemaga. Õpetlikku juttu vanasti väga palju ei räägitud, kasvatus käis eeskuju näol. Nii ei saa ma öelda, et üks või teine mind õpetas, sest igaüks meist võtab selle enesele sobiva ja lisab omalt poolt midagi. Me ei saa sugupõlvedena olla üksteise koopiad. On lihtsalt hea, kui saab koos olla, siis midagi ikkagi ja alati jääb.
Me kipume üha enam kosmopoliitideks. Milline on teie meelest eestlane aastal 2013?
Killustunud huvigruppidesse kuuluv inimene, kes peab meeles pidama, et keel kannab rahvust. Kuni see püsib, oleme olemas. Keeleta kaob kultuur ja iseolemise oskus ja sa muutud kellekski teiseks. Kultuuride paljusus on maailma ühine rikkus. Eesti rahva ajalooline kogemus, keel ja kultuur on erilised ning nende püsima jäämine on oluline.
Kui valiksite praeguses Eestis ametit, siis kes teist saaks?
Kindlasti ei oleks ma poliitikas, olen liiga emotsionaalne...
Muide, kas teate, et folkloorikogumise töö peale sattusin ma ju täiesti juhuslikult – tänu sellele, et mul oli muusikakoolis diktaat „viis”. Nii võeti mind magnetofoni asemel kaasa Kihnu saarele ja Setumaale rahvalaulikuid kuulama ja viise noodistama – see oli nii ehe, vaimustav elamus, ja nii jäi. Muidu oleks minust saanud päris hea koorijuht. Jah, vaat, see ma ehk nüüd olekski.
Galerii
… Ingrid Rüütel kasvas ema, vanaema ja vanavanaemaga, sest nende suguvõsa mehed olid mitu põlvkonda järjest kistud sõtta ja poliitikasse ning noorelt hukkunud.
… tema vanaisa Eduard Arrokül hukkus Venemaal Kodusõja ajal, kui Ingridi ema Linda Karin oli mõneaastane.
… tema vanaisa Eduard Arrokül hukkus Venemaal Kodusõja ajal, kui Ingridi ema Linda Karin oli mõneaastane.
… tema vanaema Maria poolvennad olid tsaari ihukaitseväes ja hukkusid revolutsiooni ajal koos Vene tsaariga.
… õnnetult surma saanud mehi oli Ingridi pereringis teisigi. Oma isa Neemet nägi ta viimast korda viieaastasena, kui Ingrid koos emaga Siberisse evakueeriti. Sakslased hukkasid parlamendiliikme, sotsiaaldemokraat Neeme Ruusi 1942. aastal.
… ta on saanud pühenduseks luuletuse, mille kirjutas Debora Vaarandi.
Ingrid on kasvamas suureks
näha teda on hea
seismas nii klaveri juures.
Uhketes patsides pea
uhkesti püsti ja
silmad vaatamas kaugele.
… ta on kolme lapse ema ja kuuekordne vanaema.Millega Ingrid Rüütel praegu tegeleb?„Jätkan ikka oma tööd,” ütleb humanitaarteaduste doktor enesestmõistetavalt, uhkusenoot hääles. Ühest küljest tähendab see töö kirjutamist ja lugemist, teisest küljest rahaliste toetuste otsimist. „Otsingi just järgmise raamatu väljaandmiseks võimalusi ehk kust fondidest rahalist toetust saada,” selgitab Eesti tuntuima soenguga folklorist.
Millal peaaegu kogu elu teadustööd teinud Ingrid Rüütel näiteks mõnda romaani luges?
„Romaane ei ole ma ikka väga ammu lugenud. Olen juba nii vana, et ma lihtsalt pean praegu keskenduma millelegi, mis on tähtsam – loen peaasjalikult oma tööks vajalikku materjali. Kuid elu jooksul olen ma tõesti väga suur kultuuritarbija olnud. Praegu käin teatris, kontserdil väga harva, kinos üldse mitte, filme vaatan telerist. Keskendun rõõmuga sellele, mida ise teha saan, see pakub kõige enam huvi.”
Jah, elu vaiksel kõrvaltänaval pole üldsegi nii vaikne, sest Ingrid ja Arnold Rüütel on mõlemad senini ka ühiskondlikult aktiivsed.
