Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan
Veronika Portsmuthil on koer, kaks pisikest last ja kolm laulukoori. Ning sügisest alates ka omanimeline akadeemia. Kuidas doktoriks koolitatud naise argipäev kulgeb ja milline ta enese lapsepõlv välja nägi, seda Naisteleht uuriski.
See väike madal majake linna servas on seest avaram, kui esmapilgul tundub. Tuulekojast alates on siin kõik nagu Skandinaavia sisustusajakirjas: koduselt valge ja lapsesõbralikult jõulune. Avatud köögiga elutoas on kaks klaverit, palju raamatuid ja kuhjade kaupa noote ning sadakond raamitud pilti igal võimalikul seinapinnal – kõik hoolega valitud ja armastusega dateeritud.
Peagi viieaastane Jack Russell ehk koeratüdruk Täpi jookseb tulija peaaegu jalust maha, ent siis osutab suurimat külalislahkust, aidates naksakalt külalisel saapaid jalast vedada. Kindaidki proovib …
«Ta on ambitsioonikas loom ja võtab külalistest viimast, sest no talle ju tuldigi külla,» naerab perenaine.
Koorijuht ja laulupeotegelane Veronika Portsmuth (37) on sel hetkel ennekõike 11kuuse poja ja 2,9aastase tütre ema. Just on lõppenud pannkookidega pühapäevane brantš ja maasikatoormoos lõhnab laual. Täpi tassib roosa voolikurõnga laua alla ja annab oma saabumisest tulijale urinaga märku.
«See on partnerlusmäng, millega saate nüüd omavahelist suhet arendada,» kommenteerib Veronika ja valab tassi pärnaõieteed. Meilgi on dirigent Portsmuthiga üks mäng plaanis: pakun talle välja kimbu märksõnu ja väljendeid, millele tema peab omakorda sisu, tausta või konteksti looma.
Ema elu ja tööpuhkus
Ma ei olegi väga tööelust eemal ja emapuhkusel olnud, kuna loon endale ise tööd. Nii on mu kolm koori pidanud kokku 2x6 kuud minuta hakkama saama. EMTA tudengite õpetamisest puhkan endiselt. Muidugi mõjutab emadus mindki. Hetkel, mil olen mähkme- ja purgitoidumaailmas, tunnen iseäranis selgelt, kuidas aju vajab tööalast tegutsemist ja pidevat arengut. Eriti veel kui oled oma haridusteel eelnevalt kuhugi jõudnud (vt. kast). Vajan krõmpsu mõtlemist ja näiteks tunnid noortega hoiavad värskena. Mulle meeldib oma kogemusi jagada. See on ka enese jaoks erialane analüüs ning õpetab muusikat erineval moel mõtestama. Amatööridega töötades võid muidu lihtsalt kuhugi mugavuse-sahtlisse ära kukkuda. Eestis on koorijuhi erialal üsna vähe võimalusi klassikalises mõttes n-ö tööle minna – reaalselt on Eestis neli palgalist koorijuhi ametikohta. Ülejäänutel on valida kas koolis õpetaja või ametnik kultuurivaldkonnas. Nii tulebki kõndida oma rada. Mõnikord tähendab see ka vastuvoolu ujumist. Sest nagu öeldakse, vaid surnud kalad liiguvad vooluga kaasa. Muidugi tähendab see teinekord ka hingelisi üleelamisi. Siis nutan häbenemata, sest silmad on märja koha peal.Põhjamaine elustiil
Nii muusikas kui ka elustiili ja -keskkonna poolest inspireerivad mind enim just Põhjamaad. Sest olen mõnda aega elanud nii Fääri saartel, Islandil kui ka Rootsis. See algas kõik lapsepõlvest – mäletan reisi Rootsi, kus elavad mu sugulased. Nendega koos veedetud aeg, reisid ja suusaretked ning see koduselt omane keskkond – minimalistlik ja kunstipärane – mõjutab mind siiani.Erialavalik ja käeline oskus
Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, oli kõige popim kool ärikool ehk EBS. Kuna aga sõpradest keegi sinna ei läinud, jäi minulgi minemata. Laulsin lapsena Ave Kumpase ja Eve Viilupi juures, ülejäänud muusikaline teekond on loomulik jätk. Pillimäng ja dirigeerimine on üsna käelised tegevused, aga oskan muudki. Praegu on aktuaalsed hoidised ja koduvein. Põhikoolis olin metsik kindakuduja. Oskus tuli isa emalt, kes mulle muuski mõttes eeskujuks oli. Ta laulis naisansamblis ja oli tõeline proua ning käis kogu aeg Estonias kontsertidel. Ise ütles: “ma ei saa tõesti kõigest küll aru, aga see kõik kõlab nii ilusasti.”Proovinud olen muidugi igasugu asju. Uusim katsetus on õe Angelikaga koos loodud värvitavate postkaartide sari. Koos mõtlesime välja, koos leidsime kunstnikud. Hariduslikud, nagu me oleme, tegime nii, et mina valmistasin muusikasarja ja tema (taimefüsioloogia doktorant, TÜ teadur – P.K.) loodusesarja.
Ema Evelyn ja isa Raivo
Angelika oli 15 ja mina 12 kui ema suri. (Evelyn suri kolm päeva enne oma 42. sünnipäeva – P.K.) Ma olin ikka tõeline nunnu peres sel hetkel… Mida ma oma lastele praegu selle najal püüan õpetada on iseseisvus. Muidugi võtan ma nad sülle ja nunnutan ka, aga Minnu julgeb ise toimetada ja saab ise ka omale sukapüksid jalga. Mäletan, et mind riietati 10-aastaseni teki all ja hoiti väga...… Jah, tohutult kahju, et teda pole ja lastel pole ühte vanaema. Aga elu on selline. Järelikult oli mu ellu seda õppetundi vaja, et minust kasvaks normaalne inimene. Mina hakkasin sealt peale oma elu elama, aga vastutus ja perenaise roll langes õe õlule. Ta on siiani minust kohusetundlikum. Olen väga tänulik ka oma isale, kes kasvatas meid üles ja ei langenud masendusse, vaid vedas jõuliselt meie perekonda. Ning et meil kõigil jäi alles huvi elu vastu. Oleme kolmekesi väga kokkuhoidvad.Isa käib jätkuvalt paljudel minu kontsertidel. Ta on üsna adekvaatne publik – ta kohe oskab mingeid erilisi momente tabada ja eristada olulist. Mõnikord olen veel pärast tagasi helistanud ja küsinud detaile. Muidugi ütleb isa ka et “tubli”, aga see pole peamine.
Soorollid
Muidugi näen, kuidas meestel kukuvad mõned asjad justkui sülle või õnnestuvad palju lihtsamini ka seetõttu, et meie, naised, ise loome vastava fooni ja anname meestele õnnestumiseks rohkem võimalusi kui oma sookaaslastele. Aga usun, et see on tendents, mis 20 aasta pärast on muutunud või sootuks kadunud. Lihtsalt praegu on see mõnel hetkel ebamugav ja väga vanakool, kuid kuni see mulle n–ö koju kätte ei tule, siis püüan sellest mööda vaadata, sest tuuleveskitega ma võidelda ei taha. See kõik näitab ühiskonna küpsust ja mitmetasandilist suletust… seega tuleb aega anda ja oodata.Lapsed – meie õpetajad
Ambitsioon
Olen kuulnud, et selle sõnaga on mind sageli iseloomustatud. Ma ise nii ei mõtle. Viin lihtsalt kõik enesesse ajapikku kogunenud ideed ühel hetkel ellu. Tegemisi valin lähtuvalt sellest, mida ise kogeda ja näha sooviksin. Inimeste mälus olen ma laulupeo dirigent, enda jaoks otsin aga pidevalt uusi väljundeid. Laulupidu oli tõesti märgiline, aga see ei ole ikkagi päris ja ainult mina. Sest olen teinud kaasaegset muusikat kogu oma elu. Käingi rohkem oma enese rada.Omanimeline kooriakadeemia
Minu põhimõte oli enne 40-ndat eluaastat käima lükata n-ö oma eluprojekt. Akadeemia ei ole hoone, vaid õhustik ja vaim, teadliku laulja kasvatamine ning erinevad projektid. Kooriakadeemia on juurestiku loomine, et laulja saaks lehtida ja õide puhkeda – seeme on nüüd mulda pandud, siit edasi tuleb kasvama hakata. Ühiskond soosib elukestvat õpet ja nüüd saab seda kogeda ka inimene, kes soovib oma vabal ajal laulmisega tegeleda. Professionaalsus pole ainult palk või palganumber, vaid tase kui selline – tänapäeval on inimesed oma heade töökohtade kõrvalt võimelised panustama hobitegevusse ja tegelema ka hobiga väga kvaliteetselt, professionaalselt.Tahtmine on taevariik
Elu on näidanud, et me võime tahta ja unistada mida iganes, aga see, mis meie teele tuleb, on kuskil mujal paika pannud. Mina palun, ja kui antakse, siis olen tänulik. Kui ei, analüüsin, miks nii läks. Hetkel jagan end Kaarli kiriku ja kontsertkoori proovide vahel, sest vahetult pärast jõule jõuab Eestis esmakordselt publiku ette J. S. Bachi suurvorm “Magnificat” Es duuris. Eriline on see kontsert ka seetõttu, et suur kontsertkoor, orkester ja orel musitseerivad koos jazzansambliga ning solistide osad on spetsiaalselt jazz-võtmesse seadnud Peedu Kass.Meie, muusikute eriala ja töö on õhku kaduv kunst, nagu liiva-mandala – sa teed selle valmis ja siis puhud laiali. Nii on meilgi – oleme viis kuud proovi teinud selleks, et siis korraks üks tunnike laval seista. Ent ma väärtustan kõrgelt hetke, kui see kunst sünnib. Seetõttu tuleb hästi valida, mida, kellega ja kuidas teed.
Elukaaslane ja esimene tenor
Kui me kunagi 2009 aastal kohtusime, siis oli omavahelist aega üsna palju. Ants mängis mulle kitarri ja puha… Nüüd oleme nii ülivähe koos kodus, ja siis käib ka pidevalt mingi organiseerimine lastest Bachi ja akadeemiani. Vahel jõuab siin midagi laulda ka, aga repertuaar on lihtsalt täiesti teine kui varem. No peamiselt unelaulud. Aga ma ei aja end stressi seepärast – nii palju on ilusat olnud, on ka praegu, ning tuleb tulevikuski. Ants aga istub siiani mul kooriproovis ja laulab esimest tenorit. Tal on ilmselt pigem fun, sest saab laulda, ja mina tegelen ju lauljate häälerühmadega pigem, mitte temaga personaalselt. Samas – tal on ehk keerulisem a la nüüd jälle kamandab või misasja ta nõuab seal. Ehk ta ka solvub rohkem.Ants: "ega seda kooselamise fakti kooriprooviks ikka välja ei lülita. Muidugi püüan olla rohkem I tenor ja laulda. Aga no ei, kui ta oma jutuga vasakule kisub, siis reageerin ma ikkagi rohkem kui lihtsalt esimene tenor. Ma võtan isiklikult ka."
Jõulune mälupilt lapsepõlvest
Mul on sünnipäev jõuluajal. Mäletan, et olime vanaemaga maal ja tal oli selline taskulamp-latern, kus ühel pool oli punane ja teisel pool valge valgus. Kuna see imeline lamp mulle millegipärast pööraselt meeldis, siis soovisingi seda sünnipäevakingiks. Ema kuulas mu soovi ära ja mäletan, kuidas ta naeris – tal oligi selline hästi kõlav naeruhääl. Käisin toona veel lasteaias ja olin päris kindel, et mulle sellist suurte inimeste asja ei kingita ning olin ette juba kurb. Pimedal sünnipäevahommikul oli õues lumi maas. Ootasin põnevil voodis hommikust õnnitlust ja korraga läheb meie toa uks lahti, ema tuleb sisse tsellofaani pakitud suure tutiga pakk käes ja seal sees särab mulle silma just seesama taskulambi latern. Olin nii õnnelik. Kuhu see lamp saanud on, ma enam ei tea.Mingisugune ajaliini katkemine on koos ema minekuga toimunud. Ei tea ma ka mingeid asju oma enese elu kohta. Isalt ei saa ka küsida, sest ta oli pikalt ja palju merel. Vanaemasid enam pole. Õel ilmselt on mõndagi meeles, aga me ei ole siiani üksteisele veel seda aega andnud, et emast rääkida. Ema oli meil aga täielik lõviema ja lõvi tähtkujus ka – ja mul on temast ta noorepõlve päevikud. Aga millal mul esimene hammas tuli, seda ma ei tea. Mõned fotod on, aga nende taustu… Pean sellega lihtsalt leppima ja olen õnnelik, et ma üldse midagigi mäletan.
Kas teadsid, et Veronika Portsmuth:
• on Eesti esimene kooridirigeerimise doktor (PhD muusikas!) aastast 2014;
• asutas suvel 2017 omanimelise kooriakadeemia eesmärgiga kasvatada teadlikke lauljad;
• toob 29. detsembril publiku ette J.S.Bachi suurvormi Magnificat ainulaadses võtmes koos koori, orkestri, solistide ja jazzansambliga. Kontserdi videosalvestus vaata SIIT.
• üllitas äsja omaloomingulise sooloplaadi “Fääri lauluraamat”;
• koostas koos õe Angelikaga värvimiseks mõeldud postkaardisarja “Värvi elu ilusaks”;
• lähtub ütlusest: “kui paned ennast ebamugavasse situatsiooni, siis toimub areng ja sünnivad ideed.”
• on kahe lapse ema: Ingel Miina ehk Minnu sai oma nime headuse ja Eesti muusikatraditsioonide järgi, Leif Erik Johann sündis aga kolmekuningapäeval;
• peab oma lemmikjõululauluks Juhan Aaviku kirjutatud laulu “Õues tähistaevatelk”
