Rannariba vaikelu
 |
| Järjekord sadamas 2005 kevadtalv |
Tegelikult pole ma Pärnut kunagi osanud suure ja erilise tiitliga võtta. Sest Pärnu on mulle kodu sünonüüm. Algul vanaema linn, siis lasteaed, koolid, mitu maja, milles eriilmelised kodud ja nüüd juba mitu head aastat vanematekodu linn. Ja palju mälestusi ning õnnelikke ja õnnetuid hetki...
Vahel on isegi pisut kahju, et ma ei oska ikka veel distantseeruda. Suviti lähevad suured rahvaüritused minust enamasti ikka mööda ja Pärnu ööelu on mulle ikka veel võõras.
Pärnu tähendab kindlaid inimesi, neid, kes siin elavad - ikka, nüüd, juba.
Eile käisin linnas. Jah, olen siin juba nädalakese veetnud, kuid kesklinna pole asja olnud. Ega sinna niisama selle lume ja päevapikkusega kipugi. Poed on ju tänapäeval inimesele lähemale toodud.
Noh, igaljuhul - sõidan siis kõik bussiga linna ja puha. Paetuses otsin ema antud talongi (8 krooni muide) taskust välja ja kohe sisenedes komposteerin selle kohusetundlikult ka ära. Vaatan aknast välja ja tunnen, kuidas alateadvus võrdleb:
- Ahhaa, näe, siin on inimesed niimoodi riides - huvitav on märgata, et olgu kui tahes "firmakad", riietus-stiilil on selline EESTI märk kaugele näha. Just täpselt nii nagu me tunneme alati ära näiteks venelannad!
- Teed on sedasi lumest lahti aetud - jah, huvitav, puhast lund on siin ikkagi vähem. Kas sellepärast et siin kasutatakse soola?!
- Autod on porisemad kui meie kodulinnas - ilmselt selle sama porisema lume pärast...
- Oh kui palju tühje kortereid vanades, ex-ilusates, majades. Huvitav kas keegi on neist huvitatud ka? Kahju, et vana ilu nii vähe loeb - kõik tahavad aga uusi ja ulmelisi maju...
- Oi, inimestel on ikka veel jõulud :) laste tehtud lumehelbeid akendel, suured kellukad uksekohal koos kuusevanikuga, isegi kahte kuuske nägin korterite rõdudel.
Bussijaamas tulen maha ja tunnetan Pärnu laupäeva. Panen tähele, et naised kannavad kasukaid. Nii nagu see Eestis ikka on olnud. Kasukad ja need, tead küll sellised rätsepa-tehtud-talvemantlid, millel on karusnahast krae. Nagu aastaid poleksi vahel, ma olen jälle laps või vähemalt lapsepõlvele lähemal. Näen endist õpetajat, ühte ilusat kooliõde, kes lumes kahlates on morni ja ehk pisut vihase näoga, ja kunagise sõbranna ema - me oleme kõik ajaga koos liikunud. Aga mis suunas?
Hetke pärast saan sõimata, sest üritan neljast kõnniteel laiutavast vanamemmest mööda minna. Ja just möödumise hetkel libisen ning riivan kõige äärmist memme. Vabandan, kuid see ei loe! Nende jaoks ei ole miski muutunud - noorus on endiselt hukas ja kasvatamatu! Vaatan veel korraks üle õla ja saan aru, et mul pole tegelikult üldse häbi. Kõrvad ei õheta ja ega ma tegelikult enam nii noor kah ole. Kuid siin linnas on hea olla. Sest siin on "heinamaa ja päikesepaiste"...
Nojah, ikka, aga nüüd läks vist valesti - püüan ma tekkinud olukorrast aru saada. "Noh, pakis on 100 tükki," seletab müüja. "Heh, ma vanast rasvast küsisin," - ja tunnen, et põsed hakkavad õhetama. Ostan siis vana paki kohaselt 10 bussipiletit ja soovin lahkudes "head päeva". seepeal vastab müüja: "Jajah head päeva teile kah..."
