Eestita või Eestis

MINU ARVUTI
KES SA OLED VÕRGUS,
PÜHITSETUD OLGU SINU KETAS,
SINU OUTPUT TULGU, SINU VIIRUSED MINGU
NAGU DISKETILT NÕNDA KA PRINTERIST.
MEIE IGAPAEVANE LOGIN,
ANNA MEILE ESIMESEL KATSEL.
JA ANNA MEILE ANDEKS MEIE CTRL-ALT-DEL,
NAGU MEIEGI ANNAME ANDEKS SINU OUT OF MEMORYD.
JA ÄRA LASE MEIL OODATA,
VAID PÄÄSTA MEID RESTARTIST,
SEST SINU PÄRALT ON AUTOSAVE JA BACKUP
JA IGNORE ERROR IGAVESTI !


ENTER

VIIS NÄDALAT ootasime neti- ja telefoniühendust, täna keskpäeval see siis toimis jälle.
Elu ILMA arvutita oli tegelikult täitsa elatav kogemus. Mingil hetkel tekkis suisa sellinegi kummaline tunne, et milleks seda tolmukogujat üldse vaja peaks olema... Kuid see eksinud mõtejupp oli tõesti vaid EKSINUD.
Meil on siis nüüd kodu, uus ja uuem ja oma!
Kolimine KESTIS, ja ega see vist lõppenud polegi enne, kui klaver ka kohale jõuab. Kuid olgu pealegi. Hetkel on muud muretsemiseks:
võib ju ka nii väita, et meie pere on sel aastal oma suve maha maganud! Sest mida selline korralik kolimine ja oma kodu sisseseadmine muud on, kui (piltlikult öeldes) oma maailma sättimine ja selles mõnulemine.

Njah, paistab nii, et see siin on esimene suvi, mil meie pesakond Eestist eemale jääb. Ja kuivõrd muud pole teha, kui head nägu (no ikka sellepärast, et mida see kurvastaminegi aitaks) siis kujutame parasjagu just endale ette, et kõigil meie sõpradel ja sugulastel on MEILE SIIA sama pikk maa, kui MEIL SINNA... Kui ei usu, eks tulge mõõtke üle.

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan