Kured läinud, kurjad ilmad


Täna nad läksid...
Seisime õuel ja vaatasime üles, sest kusagilt kuuldus tuttavaid hääli. Ja siis nad tulid - algul loperdavas reas, kuid siis piinlikult sirgesse kaksnurka lennates. Poisid jälgisid huviga ja Tibin tõstis äkki käe ning hakkas lehvitama ise samal ajal "tadaa" sosistades.
Suur vend küsis, et kuhu nad lendavad? Mul helises kõrvus juba "Teele, teele kurekesed..." ja siis laulsin poistelegi. Oli mõnus ja soe ja samas nukker. Ilmasooja oli 14 kraadi ning päike oli õhtupoolikus ja siit maalt oli sügise tulek kindel.
Tegelikult ei saa ma ikka päris rahu - et kas need olid ikka töesti kured, või olid need siiski haned... ja kui need olidki haned, siis jäävad mul need ilusad lillelised kummikud vihmasemat kevadet ootama.
aga see liisusalmist vanasõna läks sedasi:
kured läinud, kurjad ilmad
haned läinud, hallad taga
luiged läinud, lumi maas...

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan