Häid jõule!

Tuba on küünlavalgust ja kuuselõhna täis.

Jõulusauna ma täna ei jõudnudki, sest viimasel hetkel tuli veel kaks suurt üllatust paberisse mähkida ning koos teistega kenasti kuuse alla sättida...

Mõõtsin paberit ja paela, kleepisin, kuulasin saunast kostvaid kilkeid ja jutuvada ning sain äkki aru, kui kummaline oli mu tegevus: viis minutit hiljem kisti päkapikupaberid kärts ja krauhh lahti ja prahiks... samas, kui neid pabereid poleks ümber, jääb ju osa TUNDEST olemata. Jõulude ajal pidavat mõnel pool isegi puuviljad kaetud (loe: suhkurdatud) olema.

Kinke on parasjagu ja "just selliseid ma soovisin!" ning kui pisipoeg oskaks rõõmupisaraid valada, teeks seda ka tema.
* * *
Saan kaela soojalt särava legendiga ehte.

Meie jaoks on sellel ka päris oma taust. Ja päris kindel on seegi, et massikultuuritootest siin ja nüüd ei räägita. Sest alguses, kaua aastaid tagasi, oli raamat ja seiklus, mis ühel päeval hakkas elama päris õiget elu. Meie kodus!

* * *

Olen ainsana ärkvel ja täiesti ergas. Kõht on jõulusöögist ümar ja klaasis on punane vein, kompvekke enam ei tahagi ning mandariinid ja pähklid jäävad hommikuks.

Ja valge hüatsint sinises potikeses hakkab tasapisi avanema...